Raamatu sisu saab tegelikult kokku võtta kahe nimekirjana.

a) Väga halvad asjad ja/või otsene rohepesu:

• 1) Kasvav tarbimine ja majandus – termodünaamiliselt jätkusuutmatu
• 2) kliimaaktivism – tühikargamine, minge lapsed parem kooli õppima
• 3) ringmajandus – termodünaamiliselt võimatu
• 4) iidsed fossiilkütused – saavad otsa ja reostavad
• 5) elektriautode eelistamine – umbes sama kogujalajälg nagu diisel-passatil
• 6) puidu põletamine ja kasutamine mistahes lühiajalisteks toodeteks (paber, keemia jne) – isegi oluliselt suurem jalajälg kui põlevkivil ja vene gaasil, lisaks biokeskkonna hävitus
• 7) taimetoidu eelistamine – inimene on ikkagi omnivoor ja vajab loomset valku
• 8) mahepõllumajandus – ei toida meid lihtsalt ära, nõuab suuremat põllupinda ja mürgitab
• 9) päikeseenergia Eestis – annab väga vähe voolu, sedagi valel ajal ja sünkroonimata
• 10) taastuvenergia kui sõltumatu elektrilahendus Eestile – garantiita suure osa ajast ja sünkroonimata. Isegi suurimast meil võimalikust salvestusest piisab vaid poolele Eestile pool päeva; meil ei hädavajalikke tasakaalustavaid sünkroonvõimsust andvaid hüdrovõimalusi. Maailma vajaduseks ei piisa tuule- päikese ja veeenergiast puhtfüüsiliselt.
• 11) vesinikuenergeetika – kallis (nii toota kui hoida ja transportida), madal energiatihedus, problemaatilised molekulid, kordades kallimad sõidukid kui mistahes muu lahendus
• 12) biokütused ja -lisandid sõidukitele – hävitab loodust, tehakse õlipalmidest või põllukultuuridest
• 13) termotuumareaktsioon – hea iseenesest, aga loota sellele ei saa – alati 30 aasta pärast alles
• 14) valglinnastumine – paiskab autosõltuvusse
• 15) krüptoraha – mõttetu ja tohutu energiaraiskaja
• 16) kavandatud vananemine – tarbimise alatu põhjustaja
• 17) reklaamitööstus – paiskab tarbima ja on muidu nõme
• 18) religioon – mida enam seda rumalamad on inimesed
• 19) sündivus – meid on juba niigi palju
• 20) põllumajandus – suurimaid kasvuhoonegaaside tekitajaid, muldade hävitaja
• 21) rabade vähendamine, eriti kui seda tehakse nii nagu meil
• 22) korduvkasutatavad poekotid, eriti ökomaterjalist aga ka paberist ja bioplastist – reaalne jalajälg palju suurem kui tavalisel kilekotil
• 23) taaskasutus-mood, ja mood üldse
• 24) ühekordsete nõude keelamine – asenduseks pakutava jalajälg on selgelt suurem
• 25) plasti taaskasutamine
• 26) digimaailm ja kogu internet, eriti sotsiaalmeedia ja eriti naiste suured paljad tagumikud (jah, päriselt!)
• 27) Rail Baltic (välja arvatud kui see läheks läbi Tartu)
• 28) Lennuliikluse sarjamine – inim-km kohta pole saaste suurem kui sõiduautol (tavalise, mitte elektrilisega võrreldes muidugi)
• 29) eksitavad ja ebamäärased rohesildistused, mahavaikimine, teadusfaktide eiramine
• 30) jne jne

b) Mõistlikud asjad, mis ei ole rohepesu – juba oluliselt lühem nimekiri :

• 1) tuulegeneraatorid teatud piirini, sest annab sünkroonimata elektrit ja üle 40% võrgust ei saa sellist olla
• 2) Neljanda põlvkonna sulasoola-tuumareaktorid elektriallikana, soovitatavalt iga suurema linna juurde
• 3) hüdroenergia, kui seda on (Eestis ei ole)
• 4) e-fuel ehk mittefossiilne, õhust võetud CO2-st valmistatav vedelkütus
• 5) uus- ja taaskasutus, enamvähem, teatud juhtudel
• 6) klaasi taaskasutus, aga miks toimib meil ringlus vaid osa taaraga?
• 7) inimeste arvu vähendamine maakeral 1 miljardini. Kuidas see lõpuni käiks, autor ei avalda; ainus idee on aafrika ja aasia naistele hariduse viimine.
• 8) LED lambid
• 9) Kredex elamute soojustamise toetus
• 10) Tarbida ainult eluks hädavajalikku (v.a. kultuur, muusika jms mittematerjaalset)
• 11) Loobuda tulust kapitalilt (ehk kapitalismist?)

Mõnede detailide kohta, kus ma ise natukene enam olen süübinud – näiteks mis on tegelikult neljanda põlvkonna tuumareaktorid ja mis on elektriautode või Rail Balticu eelised, julgeksin ka vastu vaielda. Mõnes detailis kombatakse minumeelest juba vandenõuteooriaga, aga need on suures pildis pisiasjad: 99% asju mida see raamat välja toob ongi karm tõde – kas selgelt ja usutavalt kas täiesti õiged ja suured probleemid (fossiikütused, metsade ja muldelde häving on halb ja ega keegi vist ammu ei väidagi vastupidist) või siis just see salakavalam rohepesu kus sageli arvatakse et tehakse head, aga lähem pilk ja arvud seda ei kinnita.

Muide – ma ise ei arva, et rohepesu oleks halvim võimalik variant; et me peaksime kõik need jamad lõpetama ja lootusetult vajuma toolileenile, tõdedes et maailm ongi lootusetult katki tehtud, ressursid lõpevad ja meie lapselapsed elavad apokalüpsises nii nagu see raamat kipub kokkuvõttes väitma. Kui me ei suuda veel teha õiget asja õigesti ja on seega valida, kas teeme õiget asja valesti, või valet asja õigesti, siis on parem teha ikka õiget asja. Isegi kui see esialgu kõige paremini välja ei tule. Suund on vähemalt õige. Rohepesu on soojendus päris rohetegudele.

• Kliimamuutused on juba põhjustanud ulatuslikke ja märkimisväärseid kahjusid peaaegu kõigile inimelu aspektidele meie planeedil, ning tulevaste põlvkondade heaolu sõltub meie tänastest valikutest.
• Iga soojenemisastme juurdekasv on oluline. Mida soojemaks planeet muutub, seda laiaulatuslikumad ja märgatavamad on muutused nii keskmises kliimas kui ka kliima- ja ilmastikuäärmustes.
• Kliimamuutused mõjutavad iga elu aspekti Maal, alates meie toidust ja veest kuni paljude liikide elujõulisuseni, kes meiega seda planeeti jagavad.
• Me ei tee kaugeltki piisavalt, et vältida ohtlikke mõjusid, rääkimata Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisest.
• Meie valikud on olulised ja mida kiiremini tegutseme, seda paremini läheb meil kõigil – kõigil meist, kes nimetavad seda planeeti koduks.

Ja lõpuks hea uudis: paljud lahendused on (a) juba täna olemas ning (b) pakuvad meile mitmel viisil kasu – käsitledes tervist, võrdsust, õiglust, bioloogilist mitmekesisust ja isegi majanduslikke muresid, suurendades samal ajal vastupidavust ja kiirendades üleminekut puhta energia tulevikku.

• Maailma atmosfääris on salvestunud 800 Gt süsinikku, pinnases ja mullas aga 2500Gt ja elusorganismides 560 Gt. Ookeanides sealjuures vaid 76 Gt, ja meis endis, inimestes 0,06 Gt.
• Tartumaa majandusmetsa süsiniku hektaritagavara on 73% looduskaitsealuse põlismetsa omast
• Kui raievanust vähendada 20 aasta võrra väheneb metsa süsinikuvaru tervelt 49%
• Vaid 20% metsast varutud puidust läheb kestvustoodetesse nagu ehitus ja mööbel.

Kokkuvõtvad soovitused:

• Elu tuleb korraldada nii, et maismaakooslustes olev süsinikuvaru enam ei kahaneks, vaid taastuks
• Looduse isearengule jäetud looduskaitsealad – metsad, märgalad –, ka märgalade taastamine on lihtsaim ja odavaim viis eluslooduse süsinikuvaru taastamiseks ja hoidmiseks
• Asumites on vaja rohkem haljastust. Puid ja põõsaid. Ka kord aastas niidetud elurikaste rohealade süsinikuvaru on suurem kui madaltihedaks niidetud muruplatsil. 
• Teid tuleb ehitada maksimaalselt olemasolevaid teedekoridore (taas)kasutades
• Eesmärk on metsas hoitud eluslooduse süsinikuvaru võimalikult hea taastamine ja toodetes püsiva süsinikuvaru kasvatamine.
• Lageraie järel kasvama pandud või kasvama hakanud puud ei ole paraku süsiniku lisasidujad, vaid raiega metsakooslusest otseselt ja kaudselt välja viidud süsinikuvaru taastajad

Loe kogu artiklit Postimehe 22. oktoobri väljaandest

Elektri tootmise omahinna ehk sisendite kulu ennustuse kohta on tehtud eri analüüse. Kui kulud on teada, siis on omahinna arvutus üsna lihtne rehkendus, jõukohane igaühele kes vähemasti tihisid kokku lugeda oskab. Samas viimasel ajal meie kiirelt muutuvas majandusolukorras mistahes prognoosid muutunud ebatäpseks. Kui me ei suuda isegi RB Ülemiste terminali projekti ehitushinda ennustada 50% täpsusega, siis mis siis tuuma- või tuulejaamade ehitusest mis saavad olema veel suurema, mitme miljardi mahuga ehitusprojektid. Kõik need on muide kõige suuremas osas suured betooniprojektid, seega ma jälgiks hoolega tsemendi hinda, ja arvestaksin mistahes omahindade ennustusse vähemalt 1/3 vea sisse. Senistes analüüsides on tuuleparkidel on toodud senti/kWh numbreid 6st 11-ni (maapark pisut odavam, merel kallim), tuumajaamadel 5-st 9-ni, meie põlevkivil näib see olevat see 15 kandis. Fermi täpsemaid tuumajaama omahinna arvutusi lubatakse, kui on tehtud vähemalt esimesele reaktorile hange, eeldatavalt järgmise aasta esimeses pooles. Alles siis võime rääkida teadmispõhiselt, kas Eesti tuumaelekter on kallis või mitte, senikaua on kõik see puhas juhuslike arvude põhine spekulatsioon. Samas elektri tarbijat madal või kõrge tehniline omahind eriti ei aita ega otseselt huvita, teda huvitab palju tema maksma peab, ehk turuhind. Sellepärast pole isegi väga mõtet süveneda omahinna üksikutesse komponentidesse nagu näiteks CO2 kvoodi hind. Omahind on vaid tehniline aspekt tootja jaoks, muidugi mõjutab see tootjate investeeringuotsuseid ja majandustulemusi.

Turuhinna (ehk tarbijale müügi hinna) ennustamine, eriti tulevikuks, on veel hullem hiromantia, sest muutujad – nii tarbimise kui tootmise poolel on tänapäeval kiires muutumises. Nõudlust ja pakkumist viivad kokku elektroibörsid, Eesti näitel Nordpool ja kui seal ka on tehnilisi probleeme teatud situatsioonides, siis laias piiris on see vajalik ja toimiv lühiajaliseks hinna kokkuleppeks. Hinna rasket ennustatavust tõestab, et isegi professionaalsed elektrimüüjad ja analüütikud ei suuda oma hinnapakkumisi poolt aastatki ette teha, muidu nad ei oleks müünud jaburalt odavaid fixlepinguid. Elektri fikseeritud lepingu pakkumise hind on ju lihtne valem: müüja ennustatav pikaajaline turuhind + riskimarginaal. Ma pole turuanalüütik ja mingeid turuhinna ennustusi tulevikuks tegema ei hakka. Meenutan vaid veel kord baastõde – madalam omahind ei tähenda automaatselt samasugust või isegi ilmtingimata madalamat turuhinda ja ostuhinda tarbijale. Selge on vaid see, et vähemalt pikaajaliselt madalamat turuhinda kui on madalaim omahind oodata ei maksa.

Reguleeritud hinna ennustamine on võrreldes eelmistega lihtne: küsimus on peamiselt poliitilise otsuse taga. Tehniliselt võime leppida kokku mingi “suvalise” numbri (nt 0, 3, 6 või 16 senti), igal juhul vahe turuhinnaga (nb! just turuhinnaga, mitte omahinnaga) maksab siis kinni maksumaksja, kui seda kulu/riski ei taheta just edasi sokutada elektritootjale (ehk siis tolle ettevõtte omanikele). Eesti reguleeritud hinnaga elektrit pakub riigiettevõte, see on sama raha teises taskus. Võime ka poliitiliselt leppida kokku, et reguleeritud hind on konkreetse ümara numbri asemel mingi huvitavam ja dünaamilisem valem, nt IRL reformis kasutatav “põlevkivi tootmise omahind” või näiteks paneme midagi paika ja indekseerime seda keskmise palgaga. Ettekujutus, et kui meil on oma kohalikud elektrijaamad, siis sealt saame fikseeritud omahinnaga ostes kuidagi “säästa”, on juba ses suhtes vildakas, et nii jätab elektritootja omanikule teenimata tulu, mida ettevõte teeniks sama elektri turule müügist kõrgema hinnaga. Rahaliselt väljendub see Eesti riigi dividendiootuse vähendamisest Eesti Energia suhtes, ja täpselt see meil praegu toimubki.

Siin on üks dimensioon veel. Ma eristaksin kaks elektritoote taset: nimetame ühte “toorelekter“, mis toodetakse mingites tootmisüksustes söest, gaasist, päikesest, tuulest või imporditakse; ja teist “tarbeelekter“, mida tarbija läbi jaotusvõrgu kasutada saab. Need ei ole samad tooted: toorelektri eri tehased (ja ka salvestajad) käivad olenevalt tehnoloogiast kas enam-vähem plaanitult või üsna ennustamatult sisse ja välja, seda rohkem kui meil loodame ilmast sõltuvale taastuvelektrile. Tarbeelekter peab aga olemas olema 100% ajast, kokkulepitud võimsuse, pinge ja sagedusega. See ei ole isegi nagu hulgi ja jaemüük, kus muutub vaid kauba pakenduse kogus, vaid pigem nagu jahu ja saia tootmine, kus esimest on vaja et teist toota ja jahu reeglina toorelt tarbida ei kõlba. Sarnaselt jahu tootmisele võib olenevalt allikast nii kvaliteet ning hind väga kõikuv, kuid meie pagar (Elering) peab suutma tagama varustatuse kasutades kombinatsiooni tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimisest, eri tehnilistest ja majanduslikest lisaseadmetest. Tal tuleb tagada kvaliteetne särts alati sel hetkel kui mistahes tarbijal tuleb pähe nuppu klõpsida. See on ülimalt keeruline ülesanne, võibolla isegi pea sama keeruline kui hea saia valmistamine. Kunagi, kui elektrisüsteem oli otsene jaotus põlevkivijaamast tarbijani oli see üksjagu lihtsam, ja sellist eristust ehk polnud vajagi teha; tänapäeval on lugu aga teine. Nüüd hinna juurde tulles: kui erinevate toorelektrite kvaliteet on erinevad, ja ka tarbeelekter kui toode on hoopis erinevate nõuetega, siis kas peavad olema hinnad samad? Täna pole haruldane, et “suvalise” tarnekvaliteediga päikesepaneelist elektri tootja eeldab, oma toodangu eest saab oodata pea sama hinda kui maksab jaetarbija oma valmiselektri eest. See on nagu võtaks viljakasvataja saiakilo hinna ja küsiks samapalju oma kg jahu või isegi vilja eest. Mulle tundub, et peame eristama erinevad numbritest päikese (PV), tuule, hüdrosalvestuse, tuuma ja gaasijaamade toodetava ja tarbijale valmiskujul tarnitava elektri puhul, ja seda nii oma-, turu- kui reguleeritud hindade osas. Selle kõige lihtsustamine ühele numbrile on ikka väga suur lihtsustus.

Mis on siin pistmist kliimaga? Elektrihind on oluline tarbija käitumise suunaja: ühtpidi mida madalam on hind, seda väiksem on motiveering säästmiseks. Äärmuslik olukord oleks null-hinnaga elekter, mida asutaks tõenäoliselt piiritult raiskama. Teisalt muudab just võimalikult madal hind alternatiivid ehk reostavad energiakandjad (vedel, tahkekütus, gaas) vähematraktiivseks, ja seega motiveerime reostamise asendamist elektriga. Rohepöördeks on meil just seda vaja. Nii et madalal elektrihinnal on omad plussid ja miinused. Kliima ja keskkonna suhtes oleks parim võimalikult madal hind, aga vaid tingimusel, et elekter oleks toodetud võimalikult saastevabalt. Tasuta saastamist ei tohi lubada. Absoluutselt saastevaba tootmist pole olemas, seega ei saa ka elekter olla päris tasuta. Aga see võiks olla soodne, ja mina ei välistaks siin reguleeritud hinda mõistliku poliitilise otsusena, kui see on rahanduslikult korraldatav ja seda kulu ei üritata sokutada roheelektri ettevõtjatele. Elektriootjal (eriti erasektoris) on ju lihtne loogika – kui müügihind on väiksem kui omahind või kui riik karistab, siis kasumit pole oodata ja jäetakse investeeringud tegemata. Ning see tootmisse investeeringute tegemata jätmine ongi praeguse energiadefitsiidi üks juurpõhjuseid. Tootja peab saama müüa ikkagi turule turuhinnaga, ja regulaator peab olema valmis sealt seda ostma, ja see peaks kehtima isegi riigi omanduses olevate tootjate kohta; muidu on tegi turu solkimisega.

Kokkuvõtteks meie elektrivõrgu lihtsustatud joonis umbkaudsete hindadega erinevates tarneahela osades.

2021. aasta alguses tehti avalikuks eelkõige Pipedrive asutajate ringi toel Single Earth , kelle põhisõnum on et metsad ei pea olema vaid puidu kasvatamise tööriistad, vaid neil on väärtus lihtsalt loomulikult kasvades: nii liigirikkuse kui CO₂ sidujana ehk siis kliimaparandajana. Seega – kui kasutad keskmisest oluliselt jätkusuutlikkumaid majandusvõtteid (ideaalis jätad oma väärtusliku metsa lihtsalt kasvama) , saab ühiskond sellest kasu ja oleks õiglane kui ühiskond (saastaja) maksab metsaomanikule. Majandamine käib siin plokiahela virtuaalžetoonides (blockchain token)-ites et hoida asi läbipaistev ja turvaline.

2022. kasvas ühest kasvuettevõttest eAgronom välja teine – Solid World, kelle äri sisuks on muuta põllu pidamine ja seal süsiniku sidumine süsinikukaubanduseks, võimaldades jätkusuutlike põllumajandusvõtete kasutamist muuta täiendavaks tuluallikaks. Mõte siis selles, et kui põldu ei majandata ülemäära intensiivselt, siis sarnaselt metsale seob see pidevalt täiendavat süsinikku, põhimõtteliselt siis musta mulla kihi pideva kasvamise näol. Seda ei pea põllumees tegema lihtsalt omast heast tahtest, ja saagiressursi arvelt, vaid selle eest võib ta saada ka õiglast tasu. Sarnaselt Single Earthile käib arvestus läbi virtuaalžetoonide.

Mõlemad need ettevõtted tegelevad tehniliselt carbon offset-inguga, mis tähendab et süsiniku eritaja, näiteks tööstus, elektritootja või transpordiettevõte, mis ei suuda ise vähendada oma jäätmeid nullini (ja olgem ausad, tehniliselt ei ole see ka realistlik) saab süsiniku salvestuse lahendust osta väljast, antud juhul siis põllult või metsast.

Tähelepanelik kliimaaktivist võiks siin küsida et kas see on õige – kas see pole mitte roheindulgentside müük – saastaja saastab ju edasi ja põllu/metsa positiivne mõju (mida nimetatakse tehnilise mõistega LULUCF negatiivsed heitmeteks) läheb päeva lõpus kaotsi? Mets kui meie sisuliselt ainus looduslik tehnoloogiline atmosfääri puhastamise lahendus, peaks lihtsalt siduma süsinikku nii palju kui võimalik, mitte võimaldama “kusagil mujal” rohkem heitmeid tekitada. Pikas perspektiivis nii ongi, aga lühikeses ja võibolla isegi keskmises perspektiivis ei ole paremat lahendust olemas. Heitmetekitajad peavad maksimaalselt pingutama, leidma esmalt võimalusi vähendada heitmeid oma otseses tarneahelas (carbon onsetting) näiteks nõudes transpordipakkujalt elektrisõidukite kasutust, tehes oma sisestest protsesside parandamisest/efektiivistamist (carbon insetting) ja seotud lähedaste valdkondade protsesside parandust (carbon nearsetting). Offsetting kui nendest kehveim peaks olema aksepteeritav vaid sealt ülejääva süsiniku osas.

Pea kõikidel kliimaparandusega tegelevatel projektidel on üldisem probleem – kust saada investeeringuteks kapitali. Samas inimesed kellel on kapitali (näiteks ükssarvikute asutajad ja varased töötajad) tahavad seda investeerida mitte vaid maksimaalse kasumi ja minimaalse riski, vaid ka jätkusuutliku tuleviku nimel. Selle oluline aspekt on kliima, ja küsimus on kuidas need kaks poolt kokku viia. Selleks on Saksa nimega (ja suuresti sealsele turule suunatud) Eesti asutajatega Grünfin valinud just kliimaeesmärgid üheks (ja näib et isegi esimeseks) jätkusuutlikkuse kriteeriumiks oma pakutavate investeerimisportfellide valikus. Lisaks on nende portfell madalamate teenustasudega kui tüüpiline pank, ja kuna see toode on klientidele erinevalt eelpoolnimetatutest juba avatud, siis ma ise saatsin osad oma säästud sinna teele. Liitumine on lihtne ja kiire, ja vähemalt lubatud on et tänu tihedale valdkonna reeglite jälgimisega loodan et säästud on kindlamalt hoitud kui seda startup-äridest tavaliselt oodata võib.

Siin ma keskendusin otseselt kliimaprobleemi juurprobleemile ehk süsinikuheitmega eemaldamisega tegelejatele. Muidugi on palju ettevõtteid nii Eestis kui mujal kes pisut kaudsemalt tegelevad kliima ja jätkusuutlikkusega: korduv- ja taaskasutuse, jäätmete vähendamise, kasutusea pikendamise jne teemadega. Nende loetlemine läheks juba väga pikaks. Ma loodan, et otseselt kliimasse panustavaid ettevõtteid on ja tuleb vaatamata oluliselt halvenenud majanduskeskkonnale veel ja seda artiklit saab nende võrra täiendada. Kui tead mõnele viidata – anna mulle teada.

[Täiendus 27.05] Mulle vihjati Eestis mitmeid rohkem või vähem edukaid kasvuettevõtteid, kes tegelevad taaskasutusega: näiteks Reverse Solutions tegeleb riidejääkide kasutamisega, Ragn Sells otsib tuhamägedele taaskasutusvõimalusi. Kliimamõju tuleb sealt siiski suhteliselt kaugelt, küsimus on rohkem jätkusuutlikus tulevikus üldisemalt.

Päris aktiivne ja kliima suhtes võibolla isegi kõige olulisem on puhta energia tootmine: ettevõtteid, kes päikesepaneele või ka tuuleparke rajavad või müüvad ei jõua üleski lugeda, aga need on pigem kohaliku paigalduse ja tootmise, mitte kasvuettevõtted. Startup peaks siiski olulist uut tehnoloogiat tootma et suurt globaalset kasvupotensiaali omada. Kliimapositiivsete tootmisettevõtete gruppi kuulub tegelikult ka kuulus Fermi Energia kes moodultuumajaama plaanib Eestisse rajada ja Energiasalv kes Paldiskisse hüdropumpjaama plaanib.

Rohkem tasub lugeda kasvuettevõteteks ja miks mitte ka tulevasteks ükssarvedeks energia tarbimise ajalise nihutamise tehnoloogiaid loovaid ettevõtted. Nende põhimõte on kallitelt (ja reeglina saastavama tootmisega) tundidelt tuua elektritarbimine odavamatele, ja sageli päikese/tuuleenergiaga toidetud tundidele, rakendades tarbija omapoolse kaudse salvestuse võimalust: Sympower teeb seda tööstuslikumas mahus (kliendinäiteks Luunja aiand) ja Fusebox väikeseadmete tasemel (näiteks koduseks elektrikütteks). Ma ise ehitasin koju täiesti DIY energiatarbimise nihutamise lahenduse kasutades ja täiendades vabavara – minu süsinikuheitmeid see küll arvestuslikult ei mõjuta (mul on roheline elektripakett niikuinii), aga kulusid pisut küll.

Veel mõned Eesti Startupid:

• Upcatalyst – neilt saab osta CO₂st toodetud grafiiti 1-10g purgis. Kui Single Earth ja Solid World räägivad mõnesajast €/tonn ja kuulus Islandi Climeworks (CO₂e tuleviku “kuldstandard”) pakub otse õhust süsinikupuhastust 1000 €/tonn jaeturul , siis Eesti kraami hinnaks saan 238 miljonit(!) € tonn. Nii umbes miljon korda liiga kallis. Samas tulemuseks saame mitte vaid koristusteenust vaid ka kasutatavat grafeeni, kui sul on sellega midagi peale hakata.
• Nanowind – sarnane eelmisele.

• Eestikeelsetest veebipõhistest parim: jalajalg.positium.ee
• Inglisekeelsed veebipõhised: carbonfootprint.com
• Progressiivsed/ mobiiliäpiga: Carbon footprint and CO2 tracker

Numbriliselt saime siin eri meetoditel aastaseks meie pere jalajäljeks 2.3 – 7 tonni CO₂e inimese kohta. Kui mõistlikuks eesmärgiks võtta 5 tonni järgmise 5-10 aasta jooksul, mis võiks olla igaühe eesmärk, siis polegi nii paha. Samas see on saadud viimaste aastate reisipiirangute raames. Pikas plaanis (2035) peaksime jõudma 2 tonni ja aastaks 2050 0 (nulli!) tonnini. See vajab juba olulisi muutusi kõiges: kuidas me toodame asju, kütame kodu, toodame toitu ja reisime.

Vaatame järgmist slaidi Rohetiigrist, mis võtab kokku energiakasutuse: nagu näete Rohetiigi teekaardi puhta energia osa suureneb vaid umbes 1/3 võrra ja ligi pool energiast jääb ka aastal 2040 “muu” kategooriasse, ehk mis ei ole elektri kaudu ja on ühel või teisil saastav ja/või loodust koormav. Siin tasub küsida, kui roheline on selline teekaart?

Minu väide on, et kliimaprobleem on niivõrd oluline, et meil lihtsalt ei ole luksust tugineda vaid 19. sajandi lihtsatele tehnoloogiatele ja jätta kõrvale puhtaid energiaallikaid 20. sajandi keerukamatest tehnoloogiatest: näiteks erinevad tuumaenergia variante, keemilisi ja geotermaalseid energiatootmise võimalusi. Tähelepanuväärselt neid ei seda isegi ei mainita dokumendis, näiteks Lisa 3 on toodud eri energiaallikate heitmed ja kütteväärtused ilma nendeta. See muudab paraku kogu selle dokumendi poolikuks, et mitte öelda kallutatuks.

Toon siin kokkuvõtvad Rohetiigri slaidid, milline on tulevik nende plaani järgi. Oma kommentaaridega olen klassifitseerinud positiivsed ja reostavad energiaallikad. CHP peaks siin tähistama koostootmisjaama. Ma oletan, et soojuspumpade osas on mõeldud eraldi tööstuslikke ja tarbijate omi, ja need on tõesti vajalikud puhtad soojusenergia allikad. Mitte-jätkusuutlike kütuseliikide tarbimise plaan on hirmuäratavalt suur.

Järgnevas elektri päritolu juures märkisin paar allikat küsimärgiga, sest ei elektriakud ega hüdropumpjaam (PHEJ) ei tooda uut elektrit, vaid võimaldavad (üsna kallilt) lükata edasi muul viisil toodetud elektri tarbimist. Positiivne on, et üle poole elektritootmisest on puhas: tuulikud maal ja merel. Siiski on üsna palju (üle kolmandiku) jäetud saastavaid elektriallikaid, need on plaanitud pakkuma elektrit tuulevabal ajal. Kas sellisel viisil on võimalik jõuda elektritootmises kliimaneutraalseks? Füüsiliselt ilmselgelt mitte; see võib olla võimalik üksnes paberil, kui loeme nt biogaasi/massi madalamaks saasteallikaks kui see tegelikult on.

Viimaks ka transpordi osakaal: kuidas plaanime liigutada inimesi ja asju. Siin on väga optimistlik plaan vähendada energiatarbimist 40%. Kahjuks puhtad energiallikad jäävad vähemusse, ja suurem osa kütuseid jäävad saastavaks. Küsimärgiga märksin e-kütused (e-fuel), mis on tulevikukütus ja mille reostuse maht sõltub mis tehnoloogia ja kütusega täpselt on tegu. Senised e-kütused on ikkagi umbes sama reostavad kui fossiilkütused. Siin toodud stsenaarium võib olla tõesti realistlik ja saavutatav, aga rohelise asemel nimetaksin selle pigem mustaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et umbes pooles osas toodud tulevikuplaanidest – see mis tugineb tõesti puhastele energiaallikatele nagu tuul ja päikeseenergia, samuti puhtad salvestusvõimalused, üleminek kaugküttele elektripööre jne, on teekaart igati hea. Need sammud tulebki teha, ja ilmselt suuremaski mahus kui teekaart plaanib. Samuti on sealt väärt vaadata milline on energiakasutuse struktuur, tegevused, vajalikud seaduste muudatused, seal on modelleeritud energiakasutust tulevikus (ja tulemus on üsna sarnane minu lihtsale exceli-analüüsile) ning kuidas see üldiselt ajas muutub. Samas pean tõdema, et teekaardi täpsemad analüüsid ikkagi ei vasta mitmetele sealsamas toodud olulistele lähtepunktidele jätkusuutlikkuse, looduskeskkonna sõbralikkuse ega varustuskindluse osas. Liiga suures osas plaanitakse laiendada taastumatute ja tegelikult juba ära kasutatud ressursside kasutamist, nii meie atmosfääri (kui kasvuhoonegaaside hoidla) kui elava looduse jätkuval kuritarvitamise näol.

Õnneks tegijad lubasid, et see teekaart pole lõplik, vaid on elav töödokument. Seega jään ootama, et puudused võetakse arvesse ja tehakse sellest uus ja täiendatud versioon. Kus on vähem bürokraatlikku enesepetmist “arvestuslikkusega” ning rohkem tänapäevaseid tehnoloogiaid ja andmeid kasutatud.

• 9 miljonit tonni CO₂e – UK militaarjalajälg 2019
• 200 miljonit tonni CO₂e – USA militaaroperatsioonid 2019
• 400 miljonit tonni CO₂e – Iraagi sõda 2003-19
• 690 miljonit tonni CO₂e – ‘piiratud’ tuumakonflikt 50 15-kilotonnise lõhkepeaga ¹
• 3.3 miljardit tonni CO₂e – globaalne militaarvaldkonna jalajälg ²

Pane tähele seda viimast numbrit: see on 2 korda suurem kui maailma kogu ITK valdkonna jalajälg.

Sõdade otsene inimkaotuste mõju on nii suur, et võib tunduda isegi imelik mõelda selle kliimamuutuste mõju peale. Paraku sõjad mängivad ikka veel suurt rolli maailma ühiskonnakorras, seega tuleb ka neid arvestada. Eriti arvestades, et seal tekivad emissioonid on nii suures mahus, et neil ongi olulised kliimamõjud.

USA sõjalise operatatsiooni kuludes Iraagis 2003. kuni 2019.nda aastani on pakutud 2 triljonit USA dollarit. See sisaldab Petagoni ehk kaitseministeeriumi, aga ka Riigidepartemangu (State Department) kulusid, samuti meditsiinilisi kulusid ja kompensatsioone veteranidele ning raha laenamise hinda ( intressikulusid) ³. Seda kulutuste suurusjärku saab aluseks võtta, et hinnata ligikaudselt selle sõja keskkonnajalajälge: 340 millionit tonni CO₂e. Siia ei ole veel arvesse võetud otseseid heitmeid, mis tekkisid otsesest lahingutegevusest ja selle vahetutest tulemustest. Me võime lisada mõne protsendi mõlemale numbrile, et lisada koalitsioonivägede kulud ja näiteks 1 protsendi väga piiratult varustatud vastase poole jalajälje hinnanguks. Nii on jõuame toodud 400 miljoni tonni hinnanguni.

USA kõik militaarkulutused (Eestis öeldaks “kaitsekulud”, aga USA sõjandus pole vaid kaitseotstarbeline – JL) olid 2019. aastal 730 miljardit USA dollarit, mida on enam kui 10 järgmist suurimat militaarkulutajat kokku. See on 36% kogu maailma sõjakuludest⁴. See jalajälg – 200 miljonit tonni CO₂e teeb USA Kaitseministeeriumi suurimaks institutsiooniliseks kasvuhoonegaaside tekitajaks maailmas.⁵

2019. aastal kulutas UK kaitseelarvele ‘üksnes’ $49 miljardit, selle jalajäljeks saame 9 miljonit tonni CO₂e ⁶. Ühe hinnangu järgi on sõja kasvuhoonegaasi jalajälg, kui võtame arvesse ka kaudsed mõjud 3.3 miljardit tonni CO₂e – 6% maailma aastastest kasvuhoonegaasidest. ⁷

Varem on hinnatud, et ‘väike’ regionaalne tuumakonflikt, kus läheb kasutusse 50 tuumalõhkepead, võib põhjustada vastupidiselt soojenemisele just jahutavat efekti järgnevate aastate jooksul.⁸ Uuemad uuringud on arvutanud, et sellise jahutuse efekt võib olla päris suur: 2-5℃ globaalses mastaabis kui on tegu regionalse konfliktiga, ja kuni 10℃ jahutust, kui tegu on suure US-Venemaa tuumasõjaga⁹. Kliimamuutuste tõttu võib selliste konfliktide tekkimise tõenäosus muidugi suureneda.¹⁰

Kui vaatame lihtsustatult ja ebahumaansest vaatenurgast, siis isegi konvensionaalne sõda võib vähendada inimeste ja majandusaktiivsuse vähenemise kaudu keskkonnajalajälge nii palju, et seda on rohkem kui on sõdimise enda tekitatav jalajälg. Seega massiline inimeste suremine ja surmamine on üsna efektiivne viis vähendada emissioone, aga kas see on meie eesmärk?

Viited:

1. Hiroshima 1945.a. tuumapommi plahvatusvõimsus oli 15 kT TNT ekvivalendis. Atomic Heritage Foundation (2014) ‘Little Boy and Fat Man’ https://tinyurl.com/hiroshima-bomb
2. Arvutuse aluseks on kurss $1 = £0,81. 1 £ UK kaitsekulutuse jalajäljeks on arvestatud 0.235 kg CO₂e kasutades autori sisend-väljundi mudelit, mida USA puhul on korrutatud 1,5 USA jaoks, sest USA riigi üldine jalajälg on oluliselt suurem. Maailma tasemel on aluseks 35.7 miljonit tonni 2016. aastal, andmed on Our World in Data https://tinyurl.com/annual-co2 ja 76 trillionit $ SKT Maailmapanga andmetel https://tinyurl.com/world-bank-gdp
3. Aluseks olev ennustus on 1922 miljardit $ https://tinyurl.com/crawford-2020
4. Tian et al ‘Trends in world military expenditure’ (2019) Stockholm International Peace Research Institute https://tinyurl.com/tian2020
5. Crawford, N. ‘Pentagon fuel use, climate change and the cost of war’ (2019) https://tinyurl.com/crawford-2019
6. Sõjas kahjustatud baasinfrastruktuuri, nt haiglate taastamine tähendab muidugi uut ehitust ja sealt tekkivat emissiooni. Koeiche, R. (2019) ‘Destroying hospitals to win the war’ https://tinyurl.com/koeiche2019
7. Parkinson, S. (2109) ‘The carbon footprint of the military’ https://tinyurl.com/parkinson-2019
8. Jacobson, M.Z (2009) ‘Review of solutions to global warming, air pollution, and energy security’ https://tinyurl.com/jacobson2009
9. Sõja kliimat jahutav keskkonnamõju tekib eelkõige nn musta süsiniku ehk tahma atmosfäärireostuse (black carbon) tõttu, mis varjab päikest ja vähendab soojenemist. Eri uurimused: https://tinyurl.com/jacobson2009 , https://tinyurl.com/witze2020 , https://tinyurl.com/toon2019 , https://tinyurl.com/robock2007
10. Klare, M.T (2020) ‘How rising temperatures are increasing likelihood of nuclear war’ https://tinyurl.com/klare2020

Kaanepildi allikas: https://ceobs.org/the-militarys-contribution-to-climate-change/

Eesti liigub tuuleparkide suunas. Aasta alguses – mitmed suured Eesti tuuleenergia projektid on tulemas, käib eriplaneeringu koostamine aasta lõpus tuli Utilitas välja loa taotlusega. Plaanid on suured: kui kõik need realiseeruvad võib Eesti elektritootmine 5-10 aasta jooksul kümnekordistuda. Ma isiklikult ei ole suurte tuuleparkide usku: sama võimsusega tuumareaktorid on väiksema

Kliimateema ei ole jõudnud ikka veel Eestis nii suureks kui vääriks. See on ikka veel midagi, millega tegelevad “peast rohelised”. Suuremad firmad (nagu Eesti Energia, ja ka muud tootjad) ikka veel mõtlevad kuidas uutest normidest kõrvale hiilida ja näidata asju paberil ilusamini kui need on. Hoiavad kinni minevikust, ei vaata tulevikku. Aga eks suur ühiskonna tähelepanu läks ka Covid-kriisi peale.

Investeeringud hakkavad minema õigesse kohta. Toimus Eestis esimese suurema roheenergia tootja: EE asutatud Enefit Greeni IPO (175M€) ehk avalik müük, lüües rekordeid meie börsil. Teine, palju väiksem aga siiski märgiline rahakaasamine toimus Fermi Energial, Funderbeam-i platvormil saadi 1.7M€, mida on küll oluliselt väiksemas mahus aga see projekt on ka varajasem ja pikaajalisem. Osalesin neis isegi, sest puhta energia valdkonda investeerida tundub mulle ilmselge õige otsus. Lisaks meeldib mulle, et tegu on vähemalt olulises osas Eesti oma kapitaliga, erinevalt nt Utilitasest keda huvitab vaid meie meretuule ressurss ja turult maksimaalse kasumi saamine.

EL tuli välja oma rohekavaga mille nimeks Fit-for-55, mis on poliitiline kompromiss aga siiski üsna ambitsioonikas. Selle tõestuseks on juba näha et nii Euroopa suurtööstused (kellega ma töötan igapäevaselt – Transporeon Carbon Visibility on mu loodav toode) kui ka neist väiksemad transpordiettevõtted on hakanud aina tõsisemalt mõtlema oma jalajälje vähendamise peale, alustades selle mõõtmisest ja võimaluste kaardistamisest. Suuremad firmad on majasiseselt oma tootmist juba mõõtnud, nüüd jõutakse ka oma skoop 3 mõõtmisteni.

On märgiline, et meie suurimad veoautotootjad: Volvo Group, Daimler Truck (Mercedes Benz) ja TRATON GROUP (Scania, MAN, VW jt) et on kokku leppinud luua BEV veoautodele sobiva üle-Euroopalise kaubatranspordi laadimistaristu: laadimispunkt iga 4.5 tunni tagant, mis on ka nõutav puhkepausi vahemaa. Sobiv laadimisvõrk on olnud suurim takistus kaugmaa-veoautotranspordi elektrifitseerimisel. Ma olen ka oma tööalastes kõnes nii Volvo kui Scaniaga uurinud et kuhu nad panustavad, praegu näib kaalukauss kalduvat BEV suunas, seda siis alternatiivse H₂ ehk FCEV asemel. Nüüd pole muud kui vastavad autod ehitada ja olemasolevad diislikad välja vahetada. See kõik on muidugi 5-15 aasta perspektiiv, lähiaastail on parim tehnoloogia ikkagi biokütused.

Šotimaal toimunud COP26 võis olla pettumus neile, kes lootsid seal imesid juhtuvat, et suurriigid muudavad radikaalselt omi poliitikaid ja võtavad uusi kardinaalselt kõrgemaid lubadusi. Pigem tõdeti et jah, ambitsioonid peaksid olema kõrgemad aga poliitilist momentumit pole, et seda oluliselt veel muuta. Vähemasti tuleviku teekaart sai selgemaks, kui ka mitte veel eriti helgemaks. Tehnoptimistid leidsid sealt ka mitmeid posiitivseid märke.

Aasta viimane kvartal tõi šoki energiaturule: elektrituru hinnad nii Nordpoolis kui teistel Euroopa turgudel tõusid enneolematutesse kõrgustesse. Võib öelda et elektrihind oli muutlik nagu sügisene tuul, sest suures osas mõjutabki elektrihindu tuule olemasolu. Mida enam me tuuleparke teeme, ja ei ole piisavat stabiilset/kontrollitavat madalsüsinikulist (ehk lihtsalt öeldes puhast) elektritootmist, seda enam me sellist tulevikku näemegi. Mõnedel turgudel nähti hakatakse juba valmistuma olukordadeks kui elektrit polegi mõned tunnid saada. Loodame, et seda ei juhtu meil talvel kõige külmemal ajal.

Selles on ka positiivset: elektrihinna jõudmine uudistesse ja vähemalt poolte eestlaste rahakotti (ja kaudselt läbi inflatsiooni kõikideni) aktiveeris uuesti vajaliku diskussiooni Eesti oma tuumaenergeetikaga edasi minekuks. Postimehe hiljutine küsitlus leidis et suisa 66% eestlastest toetavad tuumajaama rajamist Eestise. Nagu ka varasemad küsitlused näitasid on progressiivsemad siin mehed ja negatiivsemad naised. Ma usun ja loodan, et see konkreetne diskussioon ning kliima üldisemalt saab olema teravalt üleval järgmise riigikogu valimiste kampaanial, mis on käima minemas järgmise aasta keskpaigast, juba umbes poole aasta pärast. Mul isiklikult oli võimalus külastada (Fermi energia korraldusel ja rahastusel) Rootsis ühte suurt tuumajaama ning selle koolituskeskust, et näha oma silmaga kuidas neid asju reaalselt ehitatakse, hallatakse ja inimesi iga päev koolitatakse. Ja millisel tasemel ohutuskontroll seal on. Tõenäoliselt see üks Rootsi turvalisemaid tööpaiku.

#dontlookup Päris aasta lõpu pühade ajal tuli Netflix-is välja Adam McKey “komöödia” Don’t Look Up suurepäraste näitlejatega nagu Leonardo DiCaprio, Meryl Streep, Jennifer Lawrence jt. Minu jaoks oli seal kõige kõnekam koht, kus loeti ette maailma suured probleemid, millega me hakkama ei saa, ja ei nimetatud ühte: kliimakatastroofi. Ma kahtlustan, et see oli lihtsal põhjusel: kogu see lugu saabuvast ja planeeti hävitavast komeedist ongi mõeldud kui metafoor kliimakriisist – planeedi mõõtkavas katastroofist mis teadlaste hinnangul ilmselgelt tuleb, aga adekvaatse tegutsemise asemel suubub kogu trall riikide, poliitikute ja ärimeeste oma kitsaste probleemide virvarri. Põhipüant on geniaalne: kui me ei vaata probleemi, siis seda polegi olemas – seega “ärme lihtsalt vaatame üles”! Nii nagu filmis, meil jagubki maailm kaheks: kes “vaatavad üles” ja kes seda ei taha või suisa ei luba teha. Kui seda filmi vaadata selles võtmes, siis mõtleval inimesel tõusevad ihukarvad püsti: niivõrd täpne on olukorra, inimeste suhtumise ja tõenäoliste tuleviku stsenaariumite kirjeldus. Kes ei ole vaadanud, soovitan tungivalt. Väga “naljakas”. p.s. kui pühade ajal aega üle võib vaadata ka üsna samas võtmes tõlgendatavat kahe-hooajalist seriaali Salvation sealsamas Netflixis. Öelge mulle ka kuidas see lõppes, ma ise ei jaksanud lõpuni jälgida