Raamatu sisu saab tegelikult kokku võtta kahe nimekirjana.

a) Väga halvad asjad ja/või otsene rohepesu:

• 1) Kasvav tarbimine ja majandus – termodünaamiliselt jätkusuutmatu
• 2) kliimaaktivism – tühikargamine, minge lapsed parem kooli õppima
• 3) ringmajandus – termodünaamiliselt võimatu
• 4) iidsed fossiilkütused – saavad otsa ja reostavad
• 5) elektriautode eelistamine – umbes sama kogujalajälg nagu diisel-passatil
• 6) puidu põletamine ja kasutamine mistahes lühiajalisteks toodeteks (paber, keemia jne) – isegi oluliselt suurem jalajälg kui põlevkivil ja vene gaasil, lisaks biokeskkonna hävitus
• 7) taimetoidu eelistamine – inimene on ikkagi omnivoor ja vajab loomset valku
• 8) mahepõllumajandus – ei toida meid lihtsalt ära, nõuab suuremat põllupinda ja mürgitab
• 9) päikeseenergia Eestis – annab väga vähe voolu, sedagi valel ajal ja sünkroonimata
• 10) taastuvenergia kui sõltumatu elektrilahendus Eestile – garantiita suure osa ajast ja sünkroonimata. Isegi suurimast meil võimalikust salvestusest piisab vaid poolele Eestile pool päeva; meil ei hädavajalikke tasakaalustavaid sünkroonvõimsust andvaid hüdrovõimalusi. Maailma vajaduseks ei piisa tuule- päikese ja veeenergiast puhtfüüsiliselt.
• 11) vesinikuenergeetika – kallis (nii toota kui hoida ja transportida), madal energiatihedus, problemaatilised molekulid, kordades kallimad sõidukid kui mistahes muu lahendus
• 12) biokütused ja -lisandid sõidukitele – hävitab loodust, tehakse õlipalmidest või põllukultuuridest
• 13) termotuumareaktsioon – hea iseenesest, aga loota sellele ei saa – alati 30 aasta pärast alles
• 14) valglinnastumine – paiskab autosõltuvusse
• 15) krüptoraha – mõttetu ja tohutu energiaraiskaja
• 16) kavandatud vananemine – tarbimise alatu põhjustaja
• 17) reklaamitööstus – paiskab tarbima ja on muidu nõme
• 18) religioon – mida enam seda rumalamad on inimesed
• 19) sündivus – meid on juba niigi palju
• 20) põllumajandus – suurimaid kasvuhoonegaaside tekitajaid, muldade hävitaja
• 21) rabade vähendamine, eriti kui seda tehakse nii nagu meil
• 22) korduvkasutatavad poekotid, eriti ökomaterjalist aga ka paberist ja bioplastist – reaalne jalajälg palju suurem kui tavalisel kilekotil
• 23) taaskasutus-mood, ja mood üldse
• 24) ühekordsete nõude keelamine – asenduseks pakutava jalajälg on selgelt suurem
• 25) plasti taaskasutamine
• 26) digimaailm ja kogu internet, eriti sotsiaalmeedia ja eriti naiste suured paljad tagumikud (jah, päriselt!)
• 27) Rail Baltic (välja arvatud kui see läheks läbi Tartu)
• 28) Lennuliikluse sarjamine – inim-km kohta pole saaste suurem kui sõiduautol (tavalise, mitte elektrilisega võrreldes muidugi)
• 29) eksitavad ja ebamäärased rohesildistused, mahavaikimine, teadusfaktide eiramine
• 30) jne jne

b) Mõistlikud asjad, mis ei ole rohepesu – juba oluliselt lühem nimekiri :

• 1) tuulegeneraatorid teatud piirini, sest annab sünkroonimata elektrit ja üle 40% võrgust ei saa sellist olla
• 2) Neljanda põlvkonna sulasoola-tuumareaktorid elektriallikana, soovitatavalt iga suurema linna juurde
• 3) hüdroenergia, kui seda on (Eestis ei ole)
• 4) e-fuel ehk mittefossiilne, õhust võetud CO2-st valmistatav vedelkütus
• 5) uus- ja taaskasutus, enamvähem, teatud juhtudel
• 6) klaasi taaskasutus, aga miks toimib meil ringlus vaid osa taaraga?
• 7) inimeste arvu vähendamine maakeral 1 miljardini. Kuidas see lõpuni käiks, autor ei avalda; ainus idee on aafrika ja aasia naistele hariduse viimine.
• 8) LED lambid
• 9) Kredex elamute soojustamise toetus
• 10) Tarbida ainult eluks hädavajalikku (v.a. kultuur, muusika jms mittematerjaalset)
• 11) Loobuda tulust kapitalilt (ehk kapitalismist?)

Mõnede detailide kohta, kus ma ise natukene enam olen süübinud – näiteks mis on tegelikult neljanda põlvkonna tuumareaktorid ja mis on elektriautode või Rail Balticu eelised, julgeksin ka vastu vaielda. Mõnes detailis kombatakse minumeelest juba vandenõuteooriaga, aga need on suures pildis pisiasjad: 99% asju mida see raamat välja toob ongi karm tõde – kas selgelt ja usutavalt kas täiesti õiged ja suured probleemid (fossiikütused, metsade ja muldelde häving on halb ja ega keegi vist ammu ei väidagi vastupidist) või siis just see salakavalam rohepesu kus sageli arvatakse et tehakse head, aga lähem pilk ja arvud seda ei kinnita.

Muide – ma ise ei arva, et rohepesu oleks halvim võimalik variant; et me peaksime kõik need jamad lõpetama ja lootusetult vajuma toolileenile, tõdedes et maailm ongi lootusetult katki tehtud, ressursid lõpevad ja meie lapselapsed elavad apokalüpsises nii nagu see raamat kipub kokkuvõttes väitma. Kui me ei suuda veel teha õiget asja õigesti ja on seega valida, kas teeme õiget asja valesti, või valet asja õigesti, siis on parem teha ikka õiget asja. Isegi kui see esialgu kõige paremini välja ei tule. Suund on vähemalt õige. Rohepesu on soojendus päris rohetegudele.

Elektri tootmise omahinna ehk sisendite kulu ennustuse kohta on tehtud eri analüüse. Kui kulud on teada, siis on omahinna arvutus üsna lihtne rehkendus, jõukohane igaühele kes vähemasti tihisid kokku lugeda oskab. Samas viimasel ajal meie kiirelt muutuvas majandusolukorras mistahes prognoosid muutunud ebatäpseks. Kui me ei suuda isegi RB Ülemiste terminali projekti ehitushinda ennustada 50% täpsusega, siis mis siis tuuma- või tuulejaamade ehitusest mis saavad olema veel suurema, mitme miljardi mahuga ehitusprojektid. Kõik need on muide kõige suuremas osas suured betooniprojektid, seega ma jälgiks hoolega tsemendi hinda, ja arvestaksin mistahes omahindade ennustusse vähemalt 1/3 vea sisse. Senistes analüüsides on tuuleparkidel on toodud senti/kWh numbreid 6st 11-ni (maapark pisut odavam, merel kallim), tuumajaamadel 5-st 9-ni, meie põlevkivil näib see olevat see 15 kandis. Fermi täpsemaid tuumajaama omahinna arvutusi lubatakse, kui on tehtud vähemalt esimesele reaktorile hange, eeldatavalt järgmise aasta esimeses pooles. Alles siis võime rääkida teadmispõhiselt, kas Eesti tuumaelekter on kallis või mitte, senikaua on kõik see puhas juhuslike arvude põhine spekulatsioon. Samas elektri tarbijat madal või kõrge tehniline omahind eriti ei aita ega otseselt huvita, teda huvitab palju tema maksma peab, ehk turuhind. Sellepärast pole isegi väga mõtet süveneda omahinna üksikutesse komponentidesse nagu näiteks CO2 kvoodi hind. Omahind on vaid tehniline aspekt tootja jaoks, muidugi mõjutab see tootjate investeeringuotsuseid ja majandustulemusi.

Turuhinna (ehk tarbijale müügi hinna) ennustamine, eriti tulevikuks, on veel hullem hiromantia, sest muutujad – nii tarbimise kui tootmise poolel on tänapäeval kiires muutumises. Nõudlust ja pakkumist viivad kokku elektroibörsid, Eesti näitel Nordpool ja kui seal ka on tehnilisi probleeme teatud situatsioonides, siis laias piiris on see vajalik ja toimiv lühiajaliseks hinna kokkuleppeks. Hinna rasket ennustatavust tõestab, et isegi professionaalsed elektrimüüjad ja analüütikud ei suuda oma hinnapakkumisi poolt aastatki ette teha, muidu nad ei oleks müünud jaburalt odavaid fixlepinguid. Elektri fikseeritud lepingu pakkumise hind on ju lihtne valem: müüja ennustatav pikaajaline turuhind + riskimarginaal. Ma pole turuanalüütik ja mingeid turuhinna ennustusi tulevikuks tegema ei hakka. Meenutan vaid veel kord baastõde – madalam omahind ei tähenda automaatselt samasugust või isegi ilmtingimata madalamat turuhinda ja ostuhinda tarbijale. Selge on vaid see, et vähemalt pikaajaliselt madalamat turuhinda kui on madalaim omahind oodata ei maksa.

Reguleeritud hinna ennustamine on võrreldes eelmistega lihtne: küsimus on peamiselt poliitilise otsuse taga. Tehniliselt võime leppida kokku mingi “suvalise” numbri (nt 0, 3, 6 või 16 senti), igal juhul vahe turuhinnaga (nb! just turuhinnaga, mitte omahinnaga) maksab siis kinni maksumaksja, kui seda kulu/riski ei taheta just edasi sokutada elektritootjale (ehk siis tolle ettevõtte omanikele). Eesti reguleeritud hinnaga elektrit pakub riigiettevõte, see on sama raha teises taskus. Võime ka poliitiliselt leppida kokku, et reguleeritud hind on konkreetse ümara numbri asemel mingi huvitavam ja dünaamilisem valem, nt IRL reformis kasutatav “põlevkivi tootmise omahind” või näiteks paneme midagi paika ja indekseerime seda keskmise palgaga. Ettekujutus, et kui meil on oma kohalikud elektrijaamad, siis sealt saame fikseeritud omahinnaga ostes kuidagi “säästa”, on juba ses suhtes vildakas, et nii jätab elektritootja omanikule teenimata tulu, mida ettevõte teeniks sama elektri turule müügist kõrgema hinnaga. Rahaliselt väljendub see Eesti riigi dividendiootuse vähendamisest Eesti Energia suhtes, ja täpselt see meil praegu toimubki.

Siin on üks dimensioon veel. Ma eristaksin kaks elektritoote taset: nimetame ühte “toorelekter“, mis toodetakse mingites tootmisüksustes söest, gaasist, päikesest, tuulest või imporditakse; ja teist “tarbeelekter“, mida tarbija läbi jaotusvõrgu kasutada saab. Need ei ole samad tooted: toorelektri eri tehased (ja ka salvestajad) käivad olenevalt tehnoloogiast kas enam-vähem plaanitult või üsna ennustamatult sisse ja välja, seda rohkem kui meil loodame ilmast sõltuvale taastuvelektrile. Tarbeelekter peab aga olemas olema 100% ajast, kokkulepitud võimsuse, pinge ja sagedusega. See ei ole isegi nagu hulgi ja jaemüük, kus muutub vaid kauba pakenduse kogus, vaid pigem nagu jahu ja saia tootmine, kus esimest on vaja et teist toota ja jahu reeglina toorelt tarbida ei kõlba. Sarnaselt jahu tootmisele võib olenevalt allikast nii kvaliteet ning hind väga kõikuv, kuid meie pagar (Elering) peab suutma tagama varustatuse kasutades kombinatsiooni tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimisest, eri tehnilistest ja majanduslikest lisaseadmetest. Tal tuleb tagada kvaliteetne särts alati sel hetkel kui mistahes tarbijal tuleb pähe nuppu klõpsida. See on ülimalt keeruline ülesanne, võibolla isegi pea sama keeruline kui hea saia valmistamine. Kunagi, kui elektrisüsteem oli otsene jaotus põlevkivijaamast tarbijani oli see üksjagu lihtsam, ja sellist eristust ehk polnud vajagi teha; tänapäeval on lugu aga teine. Nüüd hinna juurde tulles: kui erinevate toorelektrite kvaliteet on erinevad, ja ka tarbeelekter kui toode on hoopis erinevate nõuetega, siis kas peavad olema hinnad samad? Täna pole haruldane, et “suvalise” tarnekvaliteediga päikesepaneelist elektri tootja eeldab, oma toodangu eest saab oodata pea sama hinda kui maksab jaetarbija oma valmiselektri eest. See on nagu võtaks viljakasvataja saiakilo hinna ja küsiks samapalju oma kg jahu või isegi vilja eest. Mulle tundub, et peame eristama erinevad numbritest päikese (PV), tuule, hüdrosalvestuse, tuuma ja gaasijaamade toodetava ja tarbijale valmiskujul tarnitava elektri puhul, ja seda nii oma-, turu- kui reguleeritud hindade osas. Selle kõige lihtsustamine ühele numbrile on ikka väga suur lihtsustus.

Mis on siin pistmist kliimaga? Elektrihind on oluline tarbija käitumise suunaja: ühtpidi mida madalam on hind, seda väiksem on motiveering säästmiseks. Äärmuslik olukord oleks null-hinnaga elekter, mida asutaks tõenäoliselt piiritult raiskama. Teisalt muudab just võimalikult madal hind alternatiivid ehk reostavad energiakandjad (vedel, tahkekütus, gaas) vähematraktiivseks, ja seega motiveerime reostamise asendamist elektriga. Rohepöördeks on meil just seda vaja. Nii et madalal elektrihinnal on omad plussid ja miinused. Kliima ja keskkonna suhtes oleks parim võimalikult madal hind, aga vaid tingimusel, et elekter oleks toodetud võimalikult saastevabalt. Tasuta saastamist ei tohi lubada. Absoluutselt saastevaba tootmist pole olemas, seega ei saa ka elekter olla päris tasuta. Aga see võiks olla soodne, ja mina ei välistaks siin reguleeritud hinda mõistliku poliitilise otsusena, kui see on rahanduslikult korraldatav ja seda kulu ei üritata sokutada roheelektri ettevõtjatele. Elektriootjal (eriti erasektoris) on ju lihtne loogika – kui müügihind on väiksem kui omahind või kui riik karistab, siis kasumit pole oodata ja jäetakse investeeringud tegemata. Ning see tootmisse investeeringute tegemata jätmine ongi praeguse energiadefitsiidi üks juurpõhjuseid. Tootja peab saama müüa ikkagi turule turuhinnaga, ja regulaator peab olema valmis sealt seda ostma, ja see peaks kehtima isegi riigi omanduses olevate tootjate kohta; muidu on tegi turu solkimisega.

Kokkuvõtteks meie elektrivõrgu lihtsustatud joonis umbkaudsete hindadega erinevates tarneahela osades.

• 9 miljonit tonni CO₂e – UK militaarjalajälg 2019
• 200 miljonit tonni CO₂e – USA militaaroperatsioonid 2019
• 400 miljonit tonni CO₂e – Iraagi sõda 2003-19
• 690 miljonit tonni CO₂e – ‘piiratud’ tuumakonflikt 50 15-kilotonnise lõhkepeaga ¹
• 3.3 miljardit tonni CO₂e – globaalne militaarvaldkonna jalajälg ²

Pane tähele seda viimast numbrit: see on 2 korda suurem kui maailma kogu ITK valdkonna jalajälg.

Sõdade otsene inimkaotuste mõju on nii suur, et võib tunduda isegi imelik mõelda selle kliimamuutuste mõju peale. Paraku sõjad mängivad ikka veel suurt rolli maailma ühiskonnakorras, seega tuleb ka neid arvestada. Eriti arvestades, et seal tekivad emissioonid on nii suures mahus, et neil ongi olulised kliimamõjud.

USA sõjalise operatatsiooni kuludes Iraagis 2003. kuni 2019.nda aastani on pakutud 2 triljonit USA dollarit. See sisaldab Petagoni ehk kaitseministeeriumi, aga ka Riigidepartemangu (State Department) kulusid, samuti meditsiinilisi kulusid ja kompensatsioone veteranidele ning raha laenamise hinda ( intressikulusid) ³. Seda kulutuste suurusjärku saab aluseks võtta, et hinnata ligikaudselt selle sõja keskkonnajalajälge: 340 millionit tonni CO₂e. Siia ei ole veel arvesse võetud otseseid heitmeid, mis tekkisid otsesest lahingutegevusest ja selle vahetutest tulemustest. Me võime lisada mõne protsendi mõlemale numbrile, et lisada koalitsioonivägede kulud ja näiteks 1 protsendi väga piiratult varustatud vastase poole jalajälje hinnanguks. Nii on jõuame toodud 400 miljoni tonni hinnanguni.

USA kõik militaarkulutused (Eestis öeldaks “kaitsekulud”, aga USA sõjandus pole vaid kaitseotstarbeline – JL) olid 2019. aastal 730 miljardit USA dollarit, mida on enam kui 10 järgmist suurimat militaarkulutajat kokku. See on 36% kogu maailma sõjakuludest⁴. See jalajälg – 200 miljonit tonni CO₂e teeb USA Kaitseministeeriumi suurimaks institutsiooniliseks kasvuhoonegaaside tekitajaks maailmas.⁵

2019. aastal kulutas UK kaitseelarvele ‘üksnes’ $49 miljardit, selle jalajäljeks saame 9 miljonit tonni CO₂e ⁶. Ühe hinnangu järgi on sõja kasvuhoonegaasi jalajälg, kui võtame arvesse ka kaudsed mõjud 3.3 miljardit tonni CO₂e – 6% maailma aastastest kasvuhoonegaasidest. ⁷

Varem on hinnatud, et ‘väike’ regionaalne tuumakonflikt, kus läheb kasutusse 50 tuumalõhkepead, võib põhjustada vastupidiselt soojenemisele just jahutavat efekti järgnevate aastate jooksul.⁸ Uuemad uuringud on arvutanud, et sellise jahutuse efekt võib olla päris suur: 2-5℃ globaalses mastaabis kui on tegu regionalse konfliktiga, ja kuni 10℃ jahutust, kui tegu on suure US-Venemaa tuumasõjaga⁹. Kliimamuutuste tõttu võib selliste konfliktide tekkimise tõenäosus muidugi suureneda.¹⁰

Kui vaatame lihtsustatult ja ebahumaansest vaatenurgast, siis isegi konvensionaalne sõda võib vähendada inimeste ja majandusaktiivsuse vähenemise kaudu keskkonnajalajälge nii palju, et seda on rohkem kui on sõdimise enda tekitatav jalajälg. Seega massiline inimeste suremine ja surmamine on üsna efektiivne viis vähendada emissioone, aga kas see on meie eesmärk?

Viited:

1. Hiroshima 1945.a. tuumapommi plahvatusvõimsus oli 15 kT TNT ekvivalendis. Atomic Heritage Foundation (2014) ‘Little Boy and Fat Man’ https://tinyurl.com/hiroshima-bomb
2. Arvutuse aluseks on kurss $1 = £0,81. 1 £ UK kaitsekulutuse jalajäljeks on arvestatud 0.235 kg CO₂e kasutades autori sisend-väljundi mudelit, mida USA puhul on korrutatud 1,5 USA jaoks, sest USA riigi üldine jalajälg on oluliselt suurem. Maailma tasemel on aluseks 35.7 miljonit tonni 2016. aastal, andmed on Our World in Data https://tinyurl.com/annual-co2 ja 76 trillionit $ SKT Maailmapanga andmetel https://tinyurl.com/world-bank-gdp
3. Aluseks olev ennustus on 1922 miljardit $ https://tinyurl.com/crawford-2020
4. Tian et al ‘Trends in world military expenditure’ (2019) Stockholm International Peace Research Institute https://tinyurl.com/tian2020
5. Crawford, N. ‘Pentagon fuel use, climate change and the cost of war’ (2019) https://tinyurl.com/crawford-2019
6. Sõjas kahjustatud baasinfrastruktuuri, nt haiglate taastamine tähendab muidugi uut ehitust ja sealt tekkivat emissiooni. Koeiche, R. (2019) ‘Destroying hospitals to win the war’ https://tinyurl.com/koeiche2019
7. Parkinson, S. (2109) ‘The carbon footprint of the military’ https://tinyurl.com/parkinson-2019
8. Jacobson, M.Z (2009) ‘Review of solutions to global warming, air pollution, and energy security’ https://tinyurl.com/jacobson2009
9. Sõja kliimat jahutav keskkonnamõju tekib eelkõige nn musta süsiniku ehk tahma atmosfäärireostuse (black carbon) tõttu, mis varjab päikest ja vähendab soojenemist. Eri uurimused: https://tinyurl.com/jacobson2009 , https://tinyurl.com/witze2020 , https://tinyurl.com/toon2019 , https://tinyurl.com/robock2007
10. Klare, M.T (2020) ‘How rising temperatures are increasing likelihood of nuclear war’ https://tinyurl.com/klare2020

Kaanepildi allikas: https://ceobs.org/the-militarys-contribution-to-climate-change/

• Rapordi täistekstid kokkuvõtete ja andmetega leiab siit (inglise keeles)

• Interaktiivne atlas kliimamõjude kohalike andmetega

A. Kliima hetkeseis

A.1 On ühemõtteliselt selge, et atmosfääri, ooeani ja maa kliima oluline soojenemine on olnud inimtekkeline. On juba toimunud laialdased ja kiired muutused atmosfääris, krüosfääris ja biosfääris.

A.2 Hiljutiste muutuste ulatus kogu kliimasüsteemis tervikuna ja praegune olukord kliimasüsteemis on paljudes aspektides enneolematu, mitmete sajandite kuni tuhandete aastate ajaskaalas.

A.3 Inimtekkeline kliimamuutus mõjutab juba paljusid ilma ja kliimaäärmusi, kõikides piirkondades üle kogu maailma. Tõendusmaterjalid, et selgitada inimmõjuga muutuseid erakordsetes kuumalainetes, sademetes, põudades ja troopilistes tormides on leidnud täiendavat kinnitust alates ÜRO viiendast hindamisaruandest (AR5).

A.4 Paranenud teave kliimaprotsessidest, uued paleoklimaatilised andmed ja suureneva soojuskiirguse mõju kliimasüsteemile annab kliimatundlikkuse tasakaalu parimaks ennustuseks 3 °C, seda väiksemas vahemikus võrreldes AR5-s esitatuga.

B Võimalik kliima tulevik

B.1 Globaalne temperatuur jätkab kasvamist vähemalt kuni sajandi keskpaigani kõikide emissiooni stsenaariumite kohaselt. Kliimasoojenemine 1,5°C ja 2°C ületatakse 21. sajandi jooksul, kui ei suudeta teha sügav süsihappegaasi (CO₂) ja teiste kasvuhoonegaaside heitmete vähendus järgnevatel aastakümnetel.

B.2 Paljud kliimasüsteemi muutused muutuvad suuremaks, otseselt seoses suureneva globaalse soojenemisega. Selle tagajärg on temperatuuriäärmuste, kuumalainete, liigsademete, põllumajanduslike ja ökoloogiliste põudade mitmetes piirkondades, intensiivsete troopiliste tormide, sageduse ja intensiivsuse kasv ning artilise jää, lumekatte ja igijää vähenemine.

B.3 Jätkuv globaalne soojenemine muudab täiendavalt intensiivsemaks globaalset veeringlust, sealjuures selle muutlikkust, seetõttu suureneb globaalsete vihmahooaegade, liigsademete ning põudade tõsidus.

B.4 CO₂ suurenemise stsenaariumite kohaselt muutuvad ookeani ja maa süsinikukogumise võimalused vähem efektiivsemaks, mis aeglustab atmosfäärist CO₂ loomulikku kogumist.

B5. Paljud muutused mis on põhjustatud mineviku ja tuleviku kasvuhoonegaaside liigkogusest on tagasipöördumatud sajanditeks kuni aastatuhandeteks, eriti muutused ookeanis, jääkattes ja globaalses meretasemes.

C. Kliimateave riskide hindamiseks ja piirkondlikuks kohandumiseks

C.1 Looduslikud mõjurid ja sisene varieeruvus mõjutavad inimtekkeliste muutuste mõju, eriti piirkondlikul tasemel ja lühiajaliselt, ja sellel on sajandi kliimamuutustele vähene mõju. Seda varieeruvust on oluline arvestada, et valmistuda võimalikeks mõjudeks täiel määral.

C.2 Jätkuva globaalse soojenemisega on kõikides piirkondades oodata suurenevat, samaaegset ja mitmetes valdkondades muudatusi. Muudatused on olulisemad 2°C soojenemisega kui 1,5°C tasemega ja veelgi suuremad kui soojenemine on sellest veel intensiivsem.

C.3 Me ei saa välistada enam sündmuseid, mille saabumine on madala tõenäosusega: jääkatte täielik kadumine, suured ookeaniringluse muudatused, mitmete äärmusprobleemide koosesinemine, ja oluliselt suurem soojenemine kui ennustatud vahemik. Isegi neid tuleb võtta arvesse riskide hindamisel.

D. Tuleviku kliimamuutuste piiramine

D.1 Füüsilise teaduse seisukohast inimtekkeliste globaalse soojenemise piiramine spetsiifilisele tasemele nõuab kumulatiivsete CO₂ heitmete lõpetamist, jõudes vähemalt reostuse nulltasemele (net zero), koos teiste kasvuhoonegaaside mägatava piiramisega. Oluline, kiire ja pidev CH₄ emissioonide vähendamine parandab nii aerosoolide reostuse vähendust kui õhukvaliteeti.

D.2 Madala ja väga madala kasvuhoonegaaside heite stsenaariumid (SSP1-1.9 ja SSP1-2.6) toovad aastate jooksul kaasa märgatava positiivse mõju kasvuhoonegaasidele, aerosoolidele kontsentratsioonidele ja õhukvaliteedile, võrreldes kõrge ja väga kõrge kasvuhoonegaaside stsenaariumiga (SSP3-7.0 või SSP5-8.5). Nende erinevate stsenaariumide korral on märgatavad erinevused globaalse pinnatemperatuuri projektsioonidel oodatavad umbes 20 aasta jooksul.

Tegelikult on kliimakriisi olemus üsna lihtne ja selge: liigne inimeste paisatud kasvuhoonegaaside saaste pidevalt kasvav kogus atmosfääris põhjustab kasvuhooneefekti ja temperatuuri tõusu. Kasvuhoonegaase (sealjuures, aga mitte ainult CO₂) tekitatakse ja tarbitakse muidugi ka looduslikult, aga enne inimmasinate sekkumist oli see enamvähem tasakaalus. CO₂ saaste looduslik hajumine võtab aega tuhandeid aastaid. Seega on ka lahendus selge: olemasolev liigne saaste tuleb selle tekitajatel, st inimestel ära koristada ja täiendav liigne saastamine tuleb lihtsalt lõpetada!

Mõlemad on samas ülimalt rasked ülesanded: saaste atmosfäärist ära koristamine nõuab tehnoloogilisi lahendusi, mida meil täna meil lihtsalt pole. On mitmesuguseid ideid ja prototüüpe, aga nendel on suures mahus rakendamine või liiga kõrgete kulude probleemid, reeglina need mõlemad. Ainus täna kättesaadav odav suures mahus eemaldamise viis on looduslik: fotosüntees taimedega, mida me saame positiivselt mõjutada sobivate metsade hoidmise ja lisamisega. Seega seda just peamegi tegema!

Vaatame esmalt, kust tuleb täpsemalt saaste. Tuginedes selle raamatu andmetele saame alloleva üleilmse pildi. Eestis on ajalooliselt elektritootmise saaste (jalajälg) olnud oluliselt suurem, koguni üle 80% ning terase ja plastikutootmist on meil vähe. Aga kui elektritootmine meil neutraliseerub, tekib meil mõneti sarnane pilt:

Saaste lõpetamine on samuti keeruline, sest kogu olemasolev tootmise ja tarbimise tsükkel pole varem pidanud seda arvestama: nii on suur osa sellest üles ehitatud fossiilsete kütuste põletamisele või KHG eritavatele protsessidele. Mõned ütlevad, kuna kliimamuutuste juurpõhjus on tehnoloogia (mis on kahtlemata õige), siis on loogiline lahendus juurprobleemi eemaldamine: tuleb “masinaid lõhkuda” ehk siis lõpetada kõikvõimalike tänapäevaste tehnoloogia saavutuste kasutamine, viia nii asjade kui energia tarbimine inimese kohta tööstusrevolutsiooni eelsesse aega (st kordades madalamaks kui täna), ja ka teha midagi (aga mida?) et inimkonna arv jõuaks samasse aega tagasi. mis on samuti mitu korda väiksem. Kuna vist kõik saavad aru kui ebarealistlik see on, siis jõuab selline arutelu tavaliselt kliimaskeptikasse – probleemi lahendamine on lootusetu. Aga kas ikka on?

Probleemide lahendamisele on ka teine lähenemine, nagu näiteks arstid teevad – kui sa ei saa probleemi juurpõhjust, näiteks mürki eemaldada, siis võib olla toimivaks lahenduseks (nn “tehnofix“-iks) mõni teine või isegi seesama mürk aga teises koguses. See ei tundu loogiline ja ongi mittetriviaalne: pead teadma täpselt mida sa teed, et ei muudaks asja veel halvemaks. Sageli tuleb selline tehnoloogiline lahendus mitmete katsetuste ja eksimuste hinnaga, aga lõpuks saadakse see käima. Või ei saada, garanteeritud tulemust pole kunagi. Samamoodi saab tehnoloogia loodud probleeme lahendada uute, aga õiges ehk rohelises suunas arendatud tehnoloogiatega. Keskne idee on siin, et just elektrienergiat on võimalik toota saastet tekitamata, piisavalt odavalt ja piisavalt suures koguses. Kuigi otsene elektri tootmine moodustab vaid pisut üle veerandi saastest, võib ta olla lahenduseks väga paljudele muudele valdkondadele, kus energiavajaduse või muu protsessi saaste saab asendada puhtalt toodetud elektriga – ja üllatavalt paljudes kohtades saab seda teha. Puhtaid energiaallikaid on veelgi: näiteks vesinik ja otsene maasoojus, ka neid tuleb maksimaalselt kasutada, aga need pole tehnoloogiliselt täna veel nii valmis. Õnneks arengud toimuvad seal kiiresti: uudiseid uute või täiendatud tehnoloogiate kohta leiab igal nädalal, mõned huvitavamad neist püüan postitada siia blogisse.

Kui elektrit ei saa veel kasutada, näiteks pole lennukite või ookeane ületavate kaubalaevade jaoks vastavaid vesiniku ega akupõhiseid tehnoloogiaid veel olemas, siis tuleb kasutada võimalikult puhtaid alternatiive (näiteks e-fuel, 2+ põlvkonna biokütused jms). Need tuleb teha võimalikult odavaks võrreldes tänase saastava lahendusega, ja seal saab riik aidata maksupoliitikaga. Tarbija jaoks võib see olla lühikeses plaanis ebameeldiv – kui lennufirma peab ostma kallima e-fuel-i, siis ei saa me enam 10€ piletitega lõunamaale, vaid kas ostame oluliselt kallima lennupileti või valime elektriga sõitva kiirrongi alternatiiviks. Kiirrongitee Eestisse tuleks muidugi selle eeldusena esmalt valmis ehitada.

Alloleval joonisel on toodud kliimaproleemi peamised lahendused mõttepilvena. Enamus võtmesõnad peaksid olema üsna lihtsalt arusaadavad, mitmete kohta on täpsemaid artikleid ka siin blogis. Paksus kirjas on juba täna olemasolevad tehnilised lahendused või lahenduste piirkonnad – nendega tuleks tegeleda kohe esimeses järjekorras. Mõned neist on juba aktiivselt töös, aga mõned (näiteks tuumaenergeetika) on niivõrd poliitiliselt tundlik teema, et ei saa tähelepanu mida ta lahenduse osana vääriks. Kaldkirjas on toodud tehnoloogiad mis vajavad veel olulisi arendusi, isegi läbimurdeid. Ka neisse on vaja investeerida, isegi teha nii teadus- kui rakendusuuringuid. Ka neid on mitmeid, aga enamikega ollakse arendustega üsna lubavates faasides. See pakub päris palju optimismi.

Lenin kirjutas: kommunism on nõukogude võim ja kogu maa elektrifitseerimine. Nõukogude võimu me muidugi ei vaja, küll aga vajame tarka, tulevikku vaatavat ja samas demokraatlikku ning kaasavat riigijuhtimist. Poliitikud peavad tagama, et roheliseks pöördumine oleks võimalikult odav ja saastamine võimalikult kallis. Sel hetkel, kui saastevaba toode on pisutki odavam kui saastav, valivad ju kõik turuosalised rohelise kui parema ja tulevikukindla ning saastav majandus sureb väga kiirelt. Juba täna on see hinnavahe mitmetes valdkondades üllatavalt väike: roheline elektripakett Eestis on vaid mõni % kallim. Elektriauto hinnad langevad samuti jõudsalt. “Elektrifitseerimine” tuleb ette võtta otseses mõttes ja mitte vaid kogu maal, vaid kõikides valdkondades vertikaalselt: hoonete küte, transport, tootmine, taaskasutus, toidu tootmine jne jne. Puhta elektri igal ajal ja mõistliku hinnaga saadavusega on meil veel pikka aega probleeme, seega tuleb olla ka säästlik. Aga säästlikkus ei tohi põhjustada saastlikkust.

Täpsemalt on rohepöördeks vajalik (1) tagada varustuskindlus ja energiajulgeolek, nii et (2) energia tootmine oleks keskkonnahoidlik ja jätkusuutlik ja et (3) energia hind oleks selline, mida tarbijad suudavad maksta.

Meie kliima on selline, et äärmuslikud tuulevaiksed perioodid talvel võivad kesta kuni kolm nädalat. Õnnetuseks kattuvad need üsna palju samasugustega kogu Põhja-Euroopa piirkonnas. Seetõttu oleme silmitsi uue ülesandega: energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamiseks vajame salvestuskomplekse, mille mahutavus oleks 5–10 protsenti kogu aastas tarbitavast elektri hulgast

Mõni salvestus nagu Paldiski Energiasalv on suhteliselt lihtne tehnoloogiliselt, ka seda on kindlasti vaja, aga sellest kaugeltki meile ei piisa. Võrdluseks: Paldiski plaanitav maht on 6 GWh, samas Soomere ütleb, et “vajame salvestuskomplekse, mille mahutavus oleks 5–10 protsenti kogu aastas tarbitavast elektri hulgast“, ehk siis meie tänasest (ja eeldatavalt kasvavast!) 10 TWh-st oleks salvestada vaja suurusjärgus 1 TWh. Seda on väga palju, Paldiski suudab sellest vaid 0,6%.

Omaette väärtus on siin väga huvitavad infograafid andmetega maailma ja Eesti tasemel, need leiab artiklist eraldi siit:

• Kasvuhoonegaaside valdkonnad: https://public.flourish.studio/story/837753/
• Energiatootmises kasutatavad kütused: https://public.flourish.studio/story/837947

Loe Postimehe täisartiklit siit (tasuline).

Tänane olukord: Eestis tarbitakse aastas suurusjärgus 10TWh elektrienergiat, tiputarbimine on umbes 1500 MW, seega nii suur peaks olema meie tootmisvõimsused kokku, et saaks olla võimalik sõltumatu elektrivarustus. Need numbrid peaksid sealjuures oluliselt kasvama lähiaastakümnetel, sest mitmed olulised sektorid, nagu küte ja transport peavad üle minema puhtale tarbimisele ja puhtalt toodetud elektrile.

Kuni viimase ajani toodeti enamus meie elektrist põlevkivist, alates 2019st aasta 2. kvartalist on aga kõrgete CO2 hindade tõttu selle omahind kasvanud kõrgemaks turuhinnast, seetõttu suur osa põlevkivi elektrijaamade blokke on majanduslikel põhjustel suletud, konserveeritud või sulgemisel ja me tarbime Soome kaudu imporditud elektrit. CO2 kvoodi hinna langust ei ole ette näha, selle pidev tõus on ETS süsteemi juba algselt sisse planeeritud, seega PÕXIT põlevkivielektri osas on sisuliselt juba toimunud.

On selge, et kõik fossiilsetest kütustest toodetavad elektri allikad (põlevkivi, gaas jms) kui nii kohalikule, aga eriti maailma elukeskkonnale kahjulikud peavad võimalikult kiiresti kaduma igal pool maailmas, ka Eestis. Ka biokütuste (nt puit, biomass) kasutamise koormus keskkonnale (sh kasvuhoonegaasidele, põllumajandusmaale, looduskeskkonnale jne) on suur ning kuna täna veel pole olemas lahendusi põletamisel tekkiva CO2 efektiivseks kokkukogumiseks, siis neid võib kasutada vaid ajutise lahendusena. Arenenud riikidest näiteks Holland kavandab juba biomassist väljumisest, väljumine söest on neil juba toimunud.

Keskkonnasõbaliku elektri tootmiseks suures mastaabis jäävad täna saadavatest lahendustest valikusse seega tuuleenergia, hüdroenergia, otsene päikeseenergia (päikesepaneelid ja -tornid) ning tuumaenergia. Samuti tuleb jätkata veel keskkonnasõbralikumat suunda: energiasäästu ehk tarbimise maksimaalset vähendamist. Lisaks tuleb olla valmis päevadeks, mil elekter pole lihtsalt saadaval, sest kogu piirkonna tootmine on väiksem kui tarbimine. 

Eestis jääb valikust kõrvale hüdroenergia, ainus tõsisem siinne potentsiaal on loovutatud Venemaale: Narva HEJ võimsusega 125 MW. Samas on naabrusest võimalus osta puhast importelektrit: Läti, Norra ja Rootsi hüdro, Soome ja Rootsi tuumaelekter.

Päikese ja tuule elektrijaamad

Üks võimalik – hetkel võib öelda et Eesti de facto valitud tee elektri varustatuse tagamiseks on, et suurendame päikese ja tuuleenergia võimsusi, lisame salvestuslahendusi ja/või puuduoleva elektri impordime. Tagavaraks on lisaks kiirelt käivitatav gaasielektrijaam(ad), ehk (eeldatavalt Venemaa) gaas.

Tuuleenergia potentsiaal on Eestis päris hea, eriti mere ja ranniku piirkondades. Tuugenite eeliseks on hästi välja töötatud ja arenev tehnoloogia, mõju lokaalsele keskkonnale on olemas (müra, lindude rändeteede, visuaalne ja riigikaitse radarite häirimine), kuid on võrdlemisi lokaalne. Suureks põhimõtteliseks puuduseks on aga tuule muutlikkus: meie kõige tavalisemast tuule tugevusest (2-3 m/s) efektiivseks tuugeni toimimiseks veel ei piisagi, vaja on üle keskmise tuult. Eesti tuuleparkide nominaalvõimsus aastal 2020 seisuga (ja see on olnud sama ligi 10 aastat) ehk maksimum on umbes 300 MW, ehk 20% Eesti tiputarbimisest, samas viimase aasta keskmine võimsus on tuule muutlikkuse tõttu olnud vaid 75 MW ehk 25% tootmise täisvõimsusest ning 5% kogu meie tiputarbimisest.

Päikesepaneelid ei tekita olulist kohalikku keskkonnamõju: pole müra, neid saab „peita“ katustele jne. Suuremate parkide puhul minimaalselt kulutatakse põllupinda. Nende tehnoloogia areneb aktiivselt, ja on arengusuundi mis võimaldavad oluliselt efektiivsemaid või odavamaid järgmise põlvkonna paneele. Samas nende toimimine sõltub veel enam ilmast: nii päevavalguse kestvusest ja pilvisusest. Teame, et talvekuudel on meie laiuskraad suureks probleemiks: niigi lühikesed päevad sageli pilves, päikeseenergia on madala nurga tõttu nõrk ja seetõttu saab elektripaneelidega elektrit toota väga vähe või üldse mitte. Olulises mahus tootmist võrku toimub vaid aprillist septembrini , ja ka siis ei ulatu efektiivsus üle 50% nominaalist; sest päikest pole enam kui pool ööpäeva. Samal ajal energia tarbimine on Eestis suurem just külmadel talvekuudel. Eestis on oli enne 2020.a toetustega tekitatud buumi päikesepaneele paigaldatud hinnanguliselt suurusjärgus 100 MW, mis suudab katta alla 5% tarbimisest. Kindlasti on tootmismaht 2021.aastal kordades suurem, samas käib see kõik riikliku dotatsiooni arvelt.

Salvestuspangad. Ilma meelevallas olevate ehk juhitamatute elektriallikate silumiseks on mõned võimalused. Üldiselt nende suureks puuduseks on salvestuse maksimummaht, ehk kui pikaks ajaks ja kui palju mahub sinna elektrit salvestada. Tuulevaikus võib kesta mitmeid päevi ja päikesevaene aeg talvel kestab ligi 6 kuud järjest. Suurima mahuga ja suhteliselt odavad on veepumplad. Erinevalt Leedust (Kruonise elektrijaam) oleks meil võimalik oluliselt väiksem maaalune lahendus: planeeritakse kuni 12h toimivat, 500MW nominaalvõimsusega hüdroakumulatsioonijaama Paldiskisse. See suudaks 12 tundi pakkuda 1/3 Eesti talvisest tänasest tipukoormusest. On võimalik ka keerukam ja samas väga palju oluliselt kallim salvestus vesiniku abil. Selle eeliseks on vesiniku enda transporditavus ja otsetarbimise võimalus, samuti võimalus pea piiramatu ajaga säilituseks. Aga vajalike salvestusvahendite ja efektiivsuse hind muudab selle praktilise salvestusena tõenäolislet utoopiaks. Salvestus elektrokeemiliste akude abil (nagu näiteks Tesla ehitatud 100 MW Hornsdale akupank Austraalias) on samuti väga kallis ja toimib samuti vaid tundide mastaabis, mitte kuudeks, nagu meil oleks vaja suvise elektri kasutamiseks talvel. Ühe ööpäeva mastaabis saab tootmist siluda juhitud tarbimisega (vt nt GridIO) ja koduse akusalvestusega (nt Tesla Powerwall). Kui kaua keskmine kodu püsib talvel kütmata talutavalt soe on ehk paljud pidanud järele proovima, reeglina on tegu tundide, mitte päevadega. Tarbija poolel kasutatava pikaajalise päikeseenergia salvestiks võib lugeda ka maakütte, mis paraku annab efektiivselt vaid (madalat) soojusenergiat. Reaalselt enamaks kui ööpäevaks tekkivate tootmispauside puhul saab kohalikuks elektritootmiseks kasutada vaid piisavalt kiirelt käivitatavaid jaamu fossiilsete või biokütustega. 

Elektri import nõuab kahte tingimust: elektri pakkumine mitte liiga suures kauguses mõistliku hinnaga ja toimivad ühendused. Ühendusi on Eestil ligikaudu piisavalt tipukoormuse katmiseks. Eeldusel et kõik ühendused toimivad on mureks vaid et selle juhtme “teises otsas” on piisavalt tootmist ja mõistlik hind. See on aga keeruline lugu: üldiselt on kogu Euroopa elektrivarustus kasvava defitsiidi olukorras: tarbimine suureneb ja samal ajal Saksamaa suleb tuumaelektrijaamu, Rootsi vanu jaamu samuti lõpetatakse, suletakse Poola kivisöest elektri tootmist, ühendusi Venemaaga ja Valgevenega jne. Puhast elektritootmist, eriti sellist mis toimiks ka talvel ja väikese tuulega, ehitatakse juurde vähem kui turult tootmisvõimsust eemaldub.

Arvud

Mida aga ütlevad meile arvud: kas Eesti on tehniliselt võimalik katta päikese ja tuuleenergiaga? Kui palju tuleks lisada tuuleparke ja paneelipõlde, et asendada põlevkivielekter? Tegin analüüsi tuginedes 2018. aasta reaalsetele andmetele; kuna tuulevõimsust pole Eestisse pärast seda lisandunud, siis ilmselt 2019 või 2020 saaksime sarnase tulemuse. Päikese tootmist on suvel juba lisandunud, aga suurt pilti see ei muuda, sest probleemid on eelkõige mittesuvised.

2018. aastal oli tuule- ja päikeseenergiast tootmine võrreldes Eesti elektri tarbimisega veel väga väike:

Kui palju jääb puudu, ja millal? Taastuvenergeetika toetajatel on lihtne lahendus: toodame lihtsalt rohkem, ehitame rohkem tuuleparke ja paneme iga maja katusel päikesepaneelid! Kui palju neid tuleks lisada? Tuginedes 2018.a. päikese- ja tuuleelektri reaalsele tootmisele Eestis kaeti nende allikatega umbes 10% elektrivajadusest (kogu aasta peale), seega lihtne järeldus: päikese ja tuulega saame nulli, kui suurendame mõlema allika võimsusi suurusjärgus 10 korda. Ehitame 10x enam tuuleparke ja paigaldame samamoodi 10x tänasest enam päikesepaneele. Siin on väike tehniline “aga”: elekter peab olema saadaval olema täpselt samal hetkel kui tarbimine – kui päikesepaneeli ette tuleb pilvevari või tuul korraks vaibub, siis kohe vähenevad võrgus saadaolevad vatid, ja koheselt kustub laelamp, kui pole varuvõimsust või salvestust. Seega peab olema võimalus võimalikult pikalt, vähemalt ööpäeva lõikes elektri saadavust ühtlustada, täna on peamiseks (ja ainsaks mõistliku hinnaga saadavaks) tehnoloogiaks hüdroakumulatsioonijaam. Järgnevad graafikud on päeva keskmised, ehk siis seal juba eeldatakse 24 tundi salvestuse lahenduse olemasolu. Mida 2021.sel aastal Eestis muide ei ole, senini on ühtlane ja suures osas roheline elekter võimalik vaid tänu muudele tootmistele ja sellele, et rohelist ja ülimalt kõikuva tootmisega elektrit on vähe, alla 20%. Väikese kõikumise suudab võrk tasakaalustada muude allikatega, kui tuule/päikeseparkide arv kasvab, siis muutub nii kõikuva tootmise “alla neelamine” võrgule väga suureks tehniliseks probleemiks.

See kõik nõuaks 10 korda suuremat investeeringut valdkonda, kui senini on tehtud hinnanguliselt oleks suurusjärk 5-10 miljardit eurot. Rahast suurem probleem on aga, 0-kiirusega tuul annab ikkagi null elektrit, seega tuulevõimsus ei tõsta mõnusalt tootmisvõimsust iga päev üles, vaid kogu kõikumine võimendub, nagu järgneval graafikul:

Kas see on energiasõltumatus? Sõltumatuse hindamiseks kokku päevad mil tootmine ületab tarbimise, järelikult neil päevil on meil oma elekter olemas, teistel päevadel tuleb ju hakkama saada energiata, või loota impordi või muude elektri/energiaallikate peale. Antud lahenduse korral jääb Eestis enam kui 55% päevadest elektrit puudu, seega on sõltumatu varustuskindlus tagatud umbes pooltel päevadel. Järelikult täielik varustuskindlus on päikese ja tuulega võimatu: teame et on nädalapikkuseid ja pikemaidki perioode talvel, kus on kõrgrõhkkond, on alla -10C kraadi külma ja samas valitseb üldine tuulevaikus. Ja seda kogu Läänemere regioonis, planeeritavad suured tuulepargid on ikkagi üsna konkreetse väikese ala peal. Valgeid tunde on ikkagi vähe ja samas on soojusenergia tarbimine tipus selle kõige külmema aja tõttu.

Suurem eesmärk võiks olla, et 75% päevadest on kodumaine varustus olemas. Modelleerides sama loogikat ja andmeid saame, et 75% saavutamiseks peaks suurendama mõlema allika mahte juba suurusjärgus 20 korda, ehk siis veel omakorda kaks korda enam kui eelnevas 10x stsenaariumis. Selline variant oleks järgneval graafikul:

Graafik tundub ju päris hea, sageli on tootmine suurem kui tarbimine ja saame elektrit eksportida, aga kui kokku loeme, siis ikkagi 25% päevadel elektrit ei jagu.

Sellise mahu puhul muutuks teoorias Eesti elektri oluliseks netoeksportijaks, aastaringne tootmine oleks umbes kaks korda suurem kui kodumaine tarbimine. Samas: tõenäoliselt nendel tuulerikastel päevadel kui meil on ülejääk on ka teistel meie lähiriikidel sama situatsioon, seega eksport elektri turuhind on madalal, võimalik et isegi nullilähedane. Seega oleme ehitanud kogu ranniku täis tuuleparke, põllud täis PV-paneelivälju ja ikkagi pole elektrivarustus alati tagatud.

Ma ei näe siin muud võimaluist kui aksepteerida teisi, mittetaastuvaid puhtaid elektritootmise viise, eelkõige väikeseid moodulreaktoreid. Biomassi, isegi “kodumaise biogaasi” põletamine ei ole kliimasõbralik riigi tasemel lahendus, olgu see siis puidu massiline põletus Narva jaamas või väikestes koostootmisjaamades.

Video on eestikeelse sünkroontõlke pealelugemisega. Fermi kodulehelt leiab ka inglisekeelse konverentsi täissalvestuse.