Arvamused – Kliimaaktivist.ee

Rohetiigri teekaardist

Jaak — Thu, 24 Mar 2022 17:38:59 +0000

Täiendus 3.3.2023: kolme teadlase avaldus, et teadlasi pole siia piisavalt kaasatud.

Rohetiiger avaldas juba mõnda aega tagasi energia teekaardi. Nad täiendavad seda jooksvalt ja tutvustavad tublisti erinevatele huvigruppidele. Mul oli võimalus tutvustust hiljuti näha Eesti Rooma Klubi üritusel, ja toon välja mõned tähelepanekud ja pisut kriitikat.

Üldised lähtepunktid, sealjuures rõhk elurikkusele ning loodushüvedele on vägagi tervitatavad. Kes meist ei tahaks rikkalikku loodust – ka inimene on looduse osa ja ilma toimiva ökosüsteemita me hakkama ei saa. Küll aga saab ökosüsteem hakkama inimeseta. Samuti on väga tähtis ressursikasutuse vähendamine, eelkõige taastumatute ressursside puhul.

Kriitilisemalt analüüsi vaadates on minu enda tunnetuse kohaselt (ega meil tulevikuks palju paremaid meetodeid ju pole) pigem üle hinnatud võimalused energiakulusid vähendada: renoveerimine ja uute säästlikumate hoonete ehitamine on tore mõte, aga ma ei tea andmeid, mis näitaks et see reaalselt vähendaks summaarset energiavajadust. Uusehitis ja renoveering on küll mingil määral m2 kohta säästvamad, aga iga ehitus tähendab hulga uusi pindu ilma et vanad ilmtingimata lammutataks või kütmata jääksid. Sarnane probleem on näiteks transpordiga: ka selle mahu kasv kipub ületama efektiivsuse tõusu. Samas uued väljakutsed nagu kliimamuutustest tekkiv jahutusvajadus, ringmajanduse laialdamine kasutuselevõtt jne on kõik täiendavad energiakasutajad. Pealegi kõik need energiasäästu renoveerimisprogrammid on ka ise väga suured energiatarbijad – ma olen käinud Rockwooli tehases ja kivist villa tootmine ei ole sugugi roheline protsess; kaugel sellest. Seega prognoosiksin optimistliku 20% kogu energiavajaduse vähenemise asemel pigem selle samaks jäämist, kui isegi mitte väikest kasvu.

Kõige suurem põhimõtteline küsimus tekkis mul aga dokumendis antud lausest “Modelleerimise lähtekohaks oli eesmärk tagada Eestis aastane elektri tootmise ja tarbimise tasakaal majanduslikult otstarbekate taastuvenergia lahendustega“. Nii dokumendis kui suulises ettekandes libiseti sellest eeldusest kiirelt üle ja jäeti põhjendamata, miks on just selline lähtekoht võetud. Miks eeldatakse ilma lähemalt asja läbi mõtlemata ja selgitamata, et vaid taastuvenergiale tuginemine on mõistlik ja “roheline”, suisa iseenesest mõistetav? Mina ei ole selles nii kindel.

Selgitan. Taastuvenergia allikad võib nimelt jagada nende “rohelisuse” seisukohast kahte klassi:
a) puhtaks ehk madala CO₂ heitmega energiaallikaks on termaalenergia ja päike ning päikese tekitatud veeringlus ning tuul. See energia tekib ja kui ka see sõna otseses mõttes ei taastu siis ta “ei saa otsa”. Oluline on, et selle elektriks tootmine ei tekita suures koguses saasteid ega muud keskkonnakoormust, nt “kaevandata” meie biosfääri.
b) nn rohelise massi põletusest saadav energiaallikad – eelkõige biogaas, puit ja turvas. Seal julgen väita, et neil on veel rohkem probleeme kui fossiilkütustel. Esiteks tekitavad nad reostust kasvuhoonegaasidena rohkemgi kui fossiilsed analoogid: sama koguse elektrienergia saamiseks tekitame rohkem saastet (vaata Lisa 3 teekaardil: vedelgaasi ja puidu heide GWh kohta). Teiseks kulutavad nad meie biosfääri: kas looduslikku (nagu mets ja raba) või haritavat maad; ja mõlemad on piiratud ning juba üle koormatud ressursid. Mullateadlastel on väga halbu uudiseid neile, kes arvavad et põllumaa on “piiramatult taastuv ressurss” .

Minu hinnangul rohelise massi põletuse lugemine “arvestuslikult nullheitmega” on lihtsalt üks suur põhimõtteline viga, mis varem või hiljem tuleb parandada. Sisuliselt rohepesu. Vastavad kasvuhoonegaaside maksud jt piirangud peavad saama rakenduma neile samamoodi nagu fossiilsetele analoogidele: võimalikult täpselt vastavalt tekitavale heitmele. Muidugi sidus põletatud mingil määral kunagi ka süsinikku, aga seda tuleb hoopis eraldi arvestada LULUF arvestuses, sest sellel on hoopis teine ajaskaala: ühe täiskasvanud puu tööstuslikus mahus põletamine ja CO₂ eritus võtab aega minuteid, selle süsinikku sidumine aga 50-100 aastat. Täna me teeme aga topeltarvestust enda kasuks: biomaterjali põletuse loeme nulliks, samas kasvava metsa seotava süsiniku loeme heitmete kogumiseks, tulemusena paberil saame et mida enam metsa raiume ja põletame seda parem on. Hea uudis on siin, et biopõletuse saastet ei ole nii suures mahus reaalselt tulemas, sest plaanitud aina suurenevas mahus biomaterjali pole füüsiliselt võimalik kusagilt võtta. Meie looduse bioressurss on juba praegu maksimaalselt kasutuses, isegi ülekasutuses. Metsa on meil vaja oluliselt vähem raiuda kui täna, sest see on meie sisuliselt ainus kuluefektiivne CO₂ sidumise lahendus, ja kui ka sealt midagi võtame siis see kulub minimaalseks ehituseks (ja jääb sealtki puudu). Juba täna on biogaas defitsiit – seda ei jagu isegi ühistranspordiks ja siin ei ole lihtsat lahendust et ehitame uusi tehaseid.

Ühesõnaga, taastuvenergia vs fossiilenergia asemel peaks rääkima puhtast ja selle vastandina saastavenergiast, ning tõeliselt roheline energia teekaart peaks tuginema mittesaastavale ehk päriselt loodust võimalikult säästvale ning jätkusuutlikule energiale. Mitte arvestuslikult, vaid päriselt. Me ei taha olla nagu mõrvarid, kes käivad igal pühapäeval kirikus ja ütlevad et “bilansiliselt oleme suured heategijad”.

Teekaardis on toodud välja kriitikat ühes kitsas osas saastavenergiast: “Kliimaneutraalsuse ja ökosüsteemi säilitamise eesmärgil tuleb lõpetada väikese kasuteguriga puidu energeetilise põletamise doteerimine Eestis ning teha koostööd selle kiireks lõpetamiseks teistes Euroopa riikides, kus käsitletakse puidu põletamist jätkuvalt kliimaneutraalsena (raiumisel võetakse kogu CO2 heitmena kokkuleppeliselt arvesse ja põletamist käsitletakse seetõttu nullemissioonina), kuna puidu põletamine ei vähenda kriitilises lähitulevikus kliimamuutusi“. Täpselt seda tulebki teha, ja minna vaid seda – kiirelt liikuda sealt ka samm edasi: lõpetada biomassi ja -gaasi põletuse lugemine roheliseks energiaks. See on ju nii kõrge keskkonnakoormuse kui -saastega ning samas madala efektiivsusega.

Kui paneme erinevad energiatarbimise valdkonnad kokku, siis umbes pool teekaardil toodud 2040. aasta energiatootmist plaanitud ikka veel saastavana: põletatavad gaasid, tahke biomaterjal, vedelkütus vms. On igaühele selge, et tuuleparkidest ei saa piisavalt elektrit, et kõiki meie vajadusi 24/7 katta. See on osa plaanist, kus tuleks veel tööd teha ja leida paremaid alternatiive. Igasugune globaalselt saastav põletamine tuleks teekaardilt, mis väidab end olevat roheline, välja võtta ja leida nendele energiatootmistele tegelikult puhtad alternatiivid. Õnneks on sellised tehnoloogiad olemas ja kiirelt arenemas, kahjuks neid siit plaanist ei leia.

Vaatame järgmist slaidi Rohetiigrist, mis võtab kokku energiakasutuse: nagu näete Rohetiigi teekaardi puhta energia osa suureneb vaid umbes 1/3 võrra ja ligi pool energiast jääb ka aastal 2040 “muu” kategooriasse, ehk mis ei ole elektri kaudu ja on ühel või teisil saastav ja/või loodust koormav. Siin tasub küsida, kui roheline on selline teekaart?

Tähised “Reostav” ja “Roheline” on lisatud kliimaaktivisti poolt.

Minu väide on, et kliimaprobleem on niivõrd oluline, et meil lihtsalt ei ole luksust tugineda vaid 19. sajandi lihtsatele tehnoloogiatele ja jätta kõrvale puhtaid energiaallikaid 20. sajandi keerukamatest tehnoloogiatest: näiteks erinevad tuumaenergia variante, keemilisi ja geotermaalseid energiatootmise võimalusi. Tähelepanuväärselt neid ei seda isegi ei mainita dokumendis, näiteks Lisa 3 on toodud eri energiaallikate heitmed ja kütteväärtused ilma nendeta. See muudab paraku kogu selle dokumendi poolikuks, et mitte öelda kallutatuks.

Toon siin kokkuvõtvad Rohetiigri slaidid, milline on tulevik nende plaani järgi. Oma kommentaaridega olen klassifitseerinud positiivsed ja reostavad energiaallikad. CHP peaks siin tähistama koostootmisjaama. Ma oletan, et soojuspumpade osas on mõeldud eraldi tööstuslikke ja tarbijate omi, ja need on tõesti vajalikud puhtad soojusenergia allikad. Mitte-jätkusuutlike kütuseliikide tarbimise plaan on hirmuäratavalt suur.

Järgnevas elektri päritolu juures märkisin paar allikat küsimärgiga, sest ei elektriakud ega hüdropumpjaam (PHEJ) ei tooda uut elektrit, vaid võimaldavad (üsna kallilt) lükata edasi muul viisil toodetud elektri tarbimist. Positiivne on, et üle poole elektritootmisest on puhas: tuulikud maal ja merel. Siiski on üsna palju (üle kolmandiku) jäetud saastavaid elektriallikaid, need on plaanitud pakkuma elektrit tuulevabal ajal. Kas sellisel viisil on võimalik jõuda elektritootmises kliimaneutraalseks? Füüsiliselt ilmselgelt mitte; see võib olla võimalik üksnes paberil, kui loeme nt biogaasi/massi madalamaks saasteallikaks kui see tegelikult on.

Viimaks ka transpordi osakaal: kuidas plaanime liigutada inimesi ja asju. Siin on väga optimistlik plaan vähendada energiatarbimist 40%. Kahjuks puhtad energiallikad jäävad vähemusse, ja suurem osa kütuseid jäävad saastavaks. Küsimärgiga märksin e-kütused (e-fuel), mis on tulevikukütus ja mille reostuse maht sõltub mis tehnoloogia ja kütusega täpselt on tegu. Senised e-kütused on ikkagi umbes sama reostavad kui fossiilkütused. Siin toodud stsenaarium võib olla tõesti realistlik ja saavutatav, aga rohelise asemel nimetaksin selle pigem mustaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et umbes pooles osas toodud tulevikuplaanidest – see mis tugineb tõesti puhastele energiaallikatele nagu tuul ja päikeseenergia, samuti puhtad salvestusvõimalused, üleminek kaugküttele elektripööre jne, on teekaart igati hea. Need sammud tulebki teha, ja ilmselt suuremaski mahus kui teekaart plaanib. Samuti on sealt väärt vaadata milline on energiakasutuse struktuur, tegevused, vajalikud seaduste muudatused, seal on modelleeritud energiakasutust tulevikus (ja tulemus on üsna sarnane minu lihtsale exceli-analüüsile) ning kuidas see üldiselt ajas muutub. Samas pean tõdema, et teekaardi täpsemad analüüsid ikkagi ei vasta mitmetele sealsamas toodud olulistele lähtepunktidele jätkusuutlikkuse, looduskeskkonna sõbralikkuse ega varustuskindluse osas. Liiga suures osas plaanitakse laiendada taastumatute ja tegelikult juba ära kasutatud ressursside kasutamist, nii meie atmosfääri (kui kasvuhoonegaaside hoidla) kui elava looduse jätkuval kuritarvitamise näol.

Õnneks tegijad lubasid, et see teekaart pole lõplik, vaid on elav töödokument. Seega jään ootama, et puudused võetakse arvesse ja tehakse sellest uus ja täiendatud versioon. Kus on vähem bürokraatlikku enesepetmist “arvestuslikkusega” ning rohkem tänapäevaseid tehnoloogiaid ja andmeid kasutatud.

2021. aasta kokkuvõte

Jaak — Fri, 31 Dec 2021 13:37:01 +0000

Aasta viimasel päeval on kombeks teha kokkuvõtteid. Siin olen fookusega viimasel kvartalil, mil mul kahjuks pole eraldi postitusteks olnud piisavalt aega.

Eesti liigub tuuleparkide suunas. Aasta alguses – mitmed suured Eesti tuuleenergia projektid on tulemas, käib eriplaneeringu koostamine aasta lõpus tuli Utilitas välja loa taotlusega. Plaanid on suured: kui kõik need realiseeruvad võib Eesti elektritootmine 5-10 aasta jooksul kümnekordistuda. Ma isiklikult ei ole suurte tuuleparkide usku: sama võimsusega tuumareaktorid on väiksema

Kliimateema ei ole jõudnud ikka veel Eestis nii suureks kui vääriks. See on ikka veel midagi, millega tegelevad “peast rohelised”. Suuremad firmad (nagu Eesti Energia, ja ka muud tootjad) ikka veel mõtlevad kuidas uutest normidest kõrvale hiilida ja näidata asju paberil ilusamini kui need on. Hoiavad kinni minevikust, ei vaata tulevikku. Aga eks suur ühiskonna tähelepanu läks ka Covid-kriisi peale.

Investeeringud hakkavad minema õigesse kohta. Toimus Eestis esimese suurema roheenergia tootja: EE asutatud Enefit Greeni IPO (175M€) ehk avalik müük, lüües rekordeid meie börsil. Teine, palju väiksem aga siiski märgiline rahakaasamine toimus Fermi Energial, Funderbeam-i platvormil saadi 1.7M€, mida on küll oluliselt väiksemas mahus aga see projekt on ka varajasem ja pikaajalisem. Osalesin neis isegi, sest puhta energia valdkonda investeerida tundub mulle ilmselge õige otsus. Lisaks meeldib mulle, et tegu on vähemalt olulises osas Eesti oma kapitaliga, erinevalt nt Utilitasest keda huvitab vaid meie meretuule ressurss ja turult maksimaalse kasumi saamine.

EL tuli välja oma rohekavaga mille nimeks Fit-for-55, mis on poliitiline kompromiss aga siiski üsna ambitsioonikas. Selle tõestuseks on juba näha et nii Euroopa suurtööstused (kellega ma töötan igapäevaselt – Transporeon Carbon Visibility on mu loodav toode) kui ka neist väiksemad transpordiettevõtted on hakanud aina tõsisemalt mõtlema oma jalajälje vähendamise peale, alustades selle mõõtmisest ja võimaluste kaardistamisest. Suuremad firmad on majasiseselt oma tootmist juba mõõtnud, nüüd jõutakse ka oma skoop 3 mõõtmisteni.

On märgiline, et meie suurimad veoautotootjad: Volvo Group, Daimler Truck (Mercedes Benz) ja TRATON GROUP (Scania, MAN, VW jt) et on kokku leppinud luua BEV veoautodele sobiva üle-Euroopalise kaubatranspordi laadimistaristu: laadimispunkt iga 4.5 tunni tagant, mis on ka nõutav puhkepausi vahemaa. Sobiv laadimisvõrk on olnud suurim takistus kaugmaa-veoautotranspordi elektrifitseerimisel. Ma olen ka oma tööalastes kõnes nii Volvo kui Scaniaga uurinud et kuhu nad panustavad, praegu näib kaalukauss kalduvat BEV suunas, seda siis alternatiivse H₂ ehk FCEV asemel. Nüüd pole muud kui vastavad autod ehitada ja olemasolevad diislikad välja vahetada. See kõik on muidugi 5-15 aasta perspektiiv, lähiaastail on parim tehnoloogia ikkagi biokütused.

Šotimaal toimunud COP26 võis olla pettumus neile, kes lootsid seal imesid juhtuvat, et suurriigid muudavad radikaalselt omi poliitikaid ja võtavad uusi kardinaalselt kõrgemaid lubadusi. Pigem tõdeti et jah, ambitsioonid peaksid olema kõrgemad aga poliitilist momentumit pole, et seda oluliselt veel muuta. Vähemasti tuleviku teekaart sai selgemaks, kui ka mitte veel eriti helgemaks. Tehnoptimistid leidsid sealt ka mitmeid posiitivseid märke.

Aasta viimane kvartal tõi šoki energiaturule: elektrituru hinnad nii Nordpoolis kui teistel Euroopa turgudel tõusid enneolematutesse kõrgustesse. Võib öelda et elektrihind oli muutlik nagu sügisene tuul, sest suures osas mõjutabki elektrihindu tuule olemasolu. Mida enam me tuuleparke teeme, ja ei ole piisavat stabiilset/kontrollitavat madalsüsinikulist (ehk lihtsalt öeldes puhast) elektritootmist, seda enam me sellist tulevikku näemegi. Mõnedel turgudel nähti hakatakse juba valmistuma olukordadeks kui elektrit polegi mõned tunnid saada. Loodame, et seda ei juhtu meil talvel kõige külmemal ajal.

Selles on ka positiivset: elektrihinna jõudmine uudistesse ja vähemalt poolte eestlaste rahakotti (ja kaudselt läbi inflatsiooni kõikideni) aktiveeris uuesti vajaliku diskussiooni Eesti oma tuumaenergeetikaga edasi minekuks. Postimehe hiljutine küsitlus leidis et suisa 66% eestlastest toetavad tuumajaama rajamist Eestise. Nagu ka varasemad küsitlused näitasid on progressiivsemad siin mehed ja negatiivsemad naised. Ma usun ja loodan, et see konkreetne diskussioon ning kliima üldisemalt saab olema teravalt üleval järgmise riigikogu valimiste kampaanial, mis on käima minemas järgmise aasta keskpaigast, juba umbes poole aasta pärast. Mul isiklikult oli võimalus külastada (Fermi energia korraldusel ja rahastusel) Rootsis ühte suurt tuumajaama ning selle koolituskeskust, et näha oma silmaga kuidas neid asju reaalselt ehitatakse, hallatakse ja inimesi iga päev koolitatakse. Ja millisel tasemel ohutuskontroll seal on. Tõenäoliselt see üks Rootsi turvalisemaid tööpaiku.

#dontlookup Päris aasta lõpu pühade ajal tuli Netflix-is välja Adam McKey “komöödia” Don’t Look Up suurepäraste näitlejatega nagu Leonardo DiCaprio, Meryl Streep, Jennifer Lawrence jt. Minu jaoks oli seal kõige kõnekam koht, kus loeti ette maailma suured probleemid, millega me hakkama ei saa, ja ei nimetatud ühte: kliimakatastroofi. Ma kahtlustan, et see oli lihtsal põhjusel: kogu see lugu saabuvast ja planeeti hävitavast komeedist ongi mõeldud kui metafoor kliimakriisist – planeedi mõõtkavas katastroofist mis teadlaste hinnangul ilmselgelt tuleb, aga adekvaatse tegutsemise asemel suubub kogu trall riikide, poliitikute ja ärimeeste oma kitsaste probleemide virvarri. Põhipüant on geniaalne: kui me ei vaata probleemi, siis seda polegi olemas – seega “ärme lihtsalt vaatame üles”! Nii nagu filmis, meil jagubki maailm kaheks: kes “vaatavad üles” ja kes seda ei taha või suisa ei luba teha. Kui seda filmi vaadata selles võtmes, siis mõtleval inimesel tõusevad ihukarvad püsti: niivõrd täpne on olukorra, inimeste suhtumise ja tõenäoliste tuleviku stsenaariumite kirjeldus. Kes ei ole vaadanud, soovitan tungivalt. Väga “naljakas”. p.s. kui pühade ajal aega üle võib vaadata ka üsna samas võtmes tõlgendatavat kahe-hooajalist seriaali Salvation sealsamas Netflixis. Öelge mulle ka kuidas see lõppes, ma ise ei jaksanud lõpuni jälgida

FB: Aveliina Helmi hoiatused enne COP26 kõnelusi

Jaak — Sun, 31 Oct 2021 15:27:11 +0000

Milline tulevik meid ootab ja kuidas elab 200-aastane Eesti? Kliimamuutus on Eestile väga tõsine oht ja mitte vaid sellepärast, et praeguste poliitikate jätkumisel on aastaks 2100 Eesti keskmine temperatuur tõusnud 5.2 kraadi võrra võrreldes eelmise sajandi algusega, vaid seetõttu, et samaaegne maailma keskmise temperatuuri tõus 3-4 kraadi võrra toob kaasa suured inimese eluks kõlbmatud piirkonnad täna väga tihedalt asustatud aladel.

Mida see kaasa toob? Kuni kahe miljardi inimese rände ning globaalse sotsiaalse ning majandusliku kollapsi, mis rullub lahti kõrvetava päikese ja ekstreemsete ilmaolude all. Väikeriikide võimalused sellises maailmas on väga haprad.

See peaks olema meile väga selge: rahvusvaheliste kliimakokkulepete ja -tegevuste õnnestumisest sõltub otseselt Eesti riigi püsimine. Võtame tõsiselt.

Pühapäeval algavad järjekordsed ÜRO kliimakõnelused #COP26. Hoia silm peal.

Allikad:

Postitus: https://www.facebook.com/aveliina/posts/4874503019248371

ERR: Kliimaeesmärgid jätaks enamiku gaasi- ja naftavarudest maapõue

Jaak — Sat, 11 Sep 2021 06:34:38 +0000

Isegi optimistlikud, ehk sellised ennustused mis eeldavad, et meil on õige pea olemas süsinikuheitmete püüdmise lahendused (mida seni ikka veel pole!) nõuavad et fossiilkütuste kasutus peab vähenema 3% igal aastal, mida on tegelikult päris palju. Seni see number vaid kasvab.

Aga kas see tähendab et maavarad peavadki jääma puutumata? Ma pole selles nii kindel, suur kliimaprobleem pole ju kaevandamises, vaid selles mis saab pärast seda: jäätmetes. Just neid peame armutult piirama, mis tähendab et nafta, gaasi ja söe põletamine (ilma heitgaaside kokkupüüdmiseta) tuleb loomulikult lõpetada, mida varem seda parem. Samuti tuleb muude toodete: nt plastide jms saaduste lõppprodukti saaste – eelkõige mikroplasti kujul välistada, materjali kokkukogumise ja veel parem kui taaskasutamise teel. Samas: plastid jpm keemia- ja materjalitöösruse tooted on meile kasulikud, et neid kasutada nn taastuvate aga loodust kurnavate biomaterjalide asemel. Puudest on kõige suurem kasu metsas kasvades ja seal meie liigset saastet, CO2 kogudes, inimene peaks saama ka muude materjalidega hakkama. Muidugi on puit inimesele mõnus ja looduslik, aga äkki me kuritarvitame seda liigselt? Kas õige loodusesõber ei peaks mitte olema ainult vegan (”minu toidulaua pärast pole tapetud ega kiusatud ühtegi looma”) vaid ka vältima puude tapmist enese tarbeks? Ma ei tea, kas selle jaoks on sõna isegi olemas

Päris pikas perspektiivis lõpeb kaevandamine maakeral ikka: varud saavad lihtsalt otsa ja siis on kolm võimalust: kas 100% ringmajandus, hoolikalt piiratud taastuv/biomajandus või saame varud väljastpoolt. On juba neid kes plaanivad minna eksoplaneetidele kaevandama. Kui seda suudetakse teha heitmevabalt, miks ka mitte?

Loe ERR Novaatorist.

Lahendus kliimakriisile on olemas!

Jaak — Fri, 09 Jul 2021 14:20:16 +0000

Kliimakriisi suhtes võib seisukohad jagada lihtsustatult kolmeks:
a) kriisieitajad: “see pole oluline probleem, inimeste heaolu on tähtsam ja see väga oluliselt ei vähenegi jms”,
b) kliimapessimistid: “lahendused puuduvad, näiteks tehnofixide asemel peame tegelema tarbimise vähendamise, taandarengu ja vältimatult saabuva katastroofi üleelamiseks valmistumisega” ja
c) kliimaoptimistid: “probleem on tõsine, peaaegu lootusetu, aga isegi väikese õnnestumise tõenäosusega tuleb tõsta inimeste teadlikkust ja otsida eelarvamuste vabalt lahendusi: nii tehnilisi, poliitilisi, majanduslikke jne.”.

Mina kaldun sinna viimasesse – optimistide parteisse, kuigi langemine pessimismi pole üldsegi keeruline. Mis annab mulle seda lootust?

Tegelikult on kliimakriisi olemus üsna lihtne ja selge: liigne inimeste paisatud kasvuhoonegaaside saaste pidevalt kasvav kogus atmosfääris põhjustab kasvuhooneefekti ja temperatuuri tõusu. Kasvuhoonegaase (sealjuures, aga mitte ainult CO₂) tekitatakse ja tarbitakse muidugi ka looduslikult, aga enne inimmasinate sekkumist oli see enamvähem tasakaalus. CO₂ saaste looduslik hajumine võtab aega tuhandeid aastaid. Seega on ka lahendus selge: olemasolev liigne saaste tuleb selle tekitajatel, st inimestel ära koristada ja täiendav liigne saastamine tuleb lihtsalt lõpetada!

Mõlemad on samas ülimalt rasked ülesanded: saaste atmosfäärist ära koristamine nõuab tehnoloogilisi lahendusi, mida meil täna meil lihtsalt pole. On mitmesuguseid ideid ja prototüüpe, aga nendel on suures mahus rakendamine või liiga kõrgete kulude probleemid, reeglina need mõlemad. Ainus täna kättesaadav odav suures mahus eemaldamise viis on looduslik: fotosüntees taimedega, mida me saame positiivselt mõjutada sobivate metsade hoidmise ja lisamisega. Seega seda just peamegi tegema!

Vaatame esmalt, kust tuleb täpsemalt saaste. Tuginedes selle raamatu andmetele saame alloleva üleilmse pildi. Eestis on ajalooliselt elektritootmise saaste (jalajälg) olnud oluliselt suurem, koguni üle 80% ning terase ja plastikutootmist on meil vähe. Aga kui elektritootmine meil neutraliseerub, tekib meil mõneti sarnane pilt:

Peamised kasvuhoonegaaside allikad (CO₂e põhjal) maailmas. Paksus kirjas saastet mittetekitavad elektriallikad. Nende % on tootmismaht, mitte saaste.

Saaste lõpetamine on samuti keeruline, sest kogu olemasolev tootmise ja tarbimise tsükkel pole varem pidanud seda arvestama: nii on suur osa sellest üles ehitatud fossiilsete kütuste põletamisele või KHG eritavatele protsessidele. Mõned ütlevad, kuna kliimamuutuste juurpõhjus on tehnoloogia (mis on kahtlemata õige), siis on loogiline lahendus juurprobleemi eemaldamine: tuleb “masinaid lõhkuda” ehk siis lõpetada kõikvõimalike tänapäevaste tehnoloogia saavutuste kasutamine, viia nii asjade kui energia tarbimine inimese kohta tööstusrevolutsiooni eelsesse aega (st kordades madalamaks kui täna), ja ka teha midagi (aga mida?) et inimkonna arv jõuaks samasse aega tagasi. mis on samuti mitu korda väiksem. Kuna vist kõik saavad aru kui ebarealistlik see on, siis jõuab selline arutelu tavaliselt kliimaskeptikasse – probleemi lahendamine on lootusetu. Aga kas ikka on?

Probleemide lahendamisele on ka teine lähenemine, nagu näiteks arstid teevad – kui sa ei saa probleemi juurpõhjust, näiteks mürki eemaldada, siis võib olla toimivaks lahenduseks (nn “tehnofix“-iks) mõni teine või isegi seesama mürk aga teises koguses. See ei tundu loogiline ja ongi mittetriviaalne: pead teadma täpselt mida sa teed, et ei muudaks asja veel halvemaks. Sageli tuleb selline tehnoloogiline lahendus mitmete katsetuste ja eksimuste hinnaga, aga lõpuks saadakse see käima. Või ei saada, garanteeritud tulemust pole kunagi. Samamoodi saab tehnoloogia loodud probleeme lahendada uute, aga õiges ehk rohelises suunas arendatud tehnoloogiatega. Keskne idee on siin, et just elektrienergiat on võimalik toota saastet tekitamata, piisavalt odavalt ja piisavalt suures koguses. Kuigi otsene elektri tootmine moodustab vaid pisut üle veerandi saastest, võib ta olla lahenduseks väga paljudele muudele valdkondadele, kus energiavajaduse või muu protsessi saaste saab asendada puhtalt toodetud elektriga – ja üllatavalt paljudes kohtades saab seda teha. Puhtaid energiaallikaid on veelgi: näiteks vesinik ja otsene maasoojus, ka neid tuleb maksimaalselt kasutada, aga need pole tehnoloogiliselt täna veel nii valmis. Õnneks arengud toimuvad seal kiiresti: uudiseid uute või täiendatud tehnoloogiate kohta leiab igal nädalal, mõned huvitavamad neist püüan postitada siia blogisse.

Kui elektrit ei saa veel kasutada, näiteks pole lennukite või ookeane ületavate kaubalaevade jaoks vastavaid vesiniku ega akupõhiseid tehnoloogiaid veel olemas, siis tuleb kasutada võimalikult puhtaid alternatiive (näiteks e-fuel, 2+ põlvkonna biokütused jms). Need tuleb teha võimalikult odavaks võrreldes tänase saastava lahendusega, ja seal saab riik aidata maksupoliitikaga. Tarbija jaoks võib see olla lühikeses plaanis ebameeldiv – kui lennufirma peab ostma kallima e-fuel-i, siis ei saa me enam 10€ piletitega lõunamaale, vaid kas ostame oluliselt kallima lennupileti või valime elektriga sõitva kiirrongi alternatiiviks. Kiirrongitee Eestisse tuleks muidugi selle eeldusena esmalt valmis ehitada.

Alloleval joonisel on toodud kliimaproleemi peamised lahendused mõttepilvena. Enamus võtmesõnad peaksid olema üsna lihtsalt arusaadavad, mitmete kohta on täpsemaid artikleid ka siin blogis. Paksus kirjas on juba täna olemasolevad tehnilised lahendused või lahenduste piirkonnad – nendega tuleks tegeleda kohe esimeses järjekorras. Mõned neist on juba aktiivselt töös, aga mõned (näiteks tuumaenergeetika) on niivõrd poliitiliselt tundlik teema, et ei saa tähelepanu mida ta lahenduse osana vääriks. Kaldkirjas on toodud tehnoloogiad mis vajavad veel olulisi arendusi, isegi läbimurdeid. Ka neisse on vaja investeerida, isegi teha nii teadus- kui rakendusuuringuid. Ka neid on mitmeid, aga enamikega ollakse arendustega üsna lubavates faasides. See pakub päris palju optimismi.

Kliimaprobleemi lahenduste mõttekaart

Lenin kirjutas: kommunism on nõukogude võim ja kogu maa elektrifitseerimine. Nõukogude võimu me muidugi ei vaja, küll aga vajame tarka, tulevikku vaatavat ja samas demokraatlikku ning kaasavat riigijuhtimist. Poliitikud peavad tagama, et roheliseks pöördumine oleks võimalikult odav ja saastamine võimalikult kallis. Sel hetkel, kui saastevaba toode on pisutki odavam kui saastav, valivad ju kõik turuosalised rohelise kui parema ja tulevikukindla ning saastav majandus sureb väga kiirelt. Juba täna on see hinnavahe mitmetes valdkondades üllatavalt väike: roheline elektripakett Eestis on vaid mõni % kallim. Elektriauto hinnad langevad samuti jõudsalt. “Elektrifitseerimine” tuleb ette võtta otseses mõttes ja mitte vaid kogu maal, vaid kõikides valdkondades vertikaalselt: hoonete küte, transport, tootmine, taaskasutus, toidu tootmine jne jne. Puhta elektri igal ajal ja mõistliku hinnaga saadavusega on meil veel pikka aega probleeme, seega tuleb olla ka säästlik. Aga säästlikkus ei tohi põhjustada saastlikkust.