• Eestikeelsetest veebipõhistest parim: jalajalg.positium.ee
• Inglisekeelsed veebipõhised: carbonfootprint.com
• Progressiivsed/ mobiiliäpiga: Carbon footprint and CO2 tracker

Numbriliselt saime siin eri meetoditel aastaseks meie pere jalajäljeks 2.3 – 7 tonni CO₂e inimese kohta. Kui mõistlikuks eesmärgiks võtta 5 tonni järgmise 5-10 aasta jooksul, mis võiks olla igaühe eesmärk, siis polegi nii paha. Samas see on saadud viimaste aastate reisipiirangute raames. Pikas plaanis (2035) peaksime jõudma 2 tonni ja aastaks 2050 0 (nulli!) tonnini. See vajab juba olulisi muutusi kõiges: kuidas me toodame asju, kütame kodu, toodame toitu ja reisime.

Lennuk on 99.9% inimeste (ka minu) valik sellisel teekonnal, rahvusvahelise lennu kuluks soovitatakse arvestada 200g/km/reisija, mis selle 4600 km otselennuga teeb 920 kg (üks suund). Nüüd kas see mu 2 * 920 kg (edasi-tagasi) on vähe või palju? Jah, on küll – Euroopa eesmärk on inimese kohta jõuda 5 tonnini aastas, ning pikemas plaanis suisa 2 tonnini. Muidu kliimaneutraalsuseni ei jõua. Ehk oma ühe lennuga kulutasin oma terve aasta normist juba 40% ära. Vähemasti oli see kiire ja valutu reis. Vaatame huvi pärast rahalist poolt ka: see viimasel hetkel ostetud lennupilet maksis umbes 600 EUR (pluss tasuline koroonatest), pikemalt ette ostes saab muidugi odavamalt.

Muide Lufthansa ise pakub selliseid, mõnevõrra väiksemaid, CO₂ numbreid, ja pakub ilusti võimaluse seda kompenseerida oma valitatavates eri variantides, alates summas 11.10 € ehk “Climate Project Portfolio” (SDG targets: compensate carbon emissions in the long run, 10 years) kuni 360.79 € (Sustainable Aviation Fuel; SAF (synthetic kerosene) reduces carbon emissions immediately) eest. Keskmine variant oleks selline:

Autoga reisimise eeliseks on, et tänapäeva autod on elektriga ning liikumisel kasvuhoonegaase ei tekita. Mul paraku elektriautot (veel) pole, ja nende laadimisvajaduse omapära on selgelt linnasiseste sõitude poole kaldu, nii et kas reaalselt sellist sõitu julgeks teha, ei tea. Samas FBs just keegi postitas, kuidas ta hakkab sõitma Lõuna-Hispaaniasse just elektriauto(de)ga Eestist, paremad autod oskavad ise juhatada alati lähima sobiva laadimisvõimaluse juurde ning neid on päris palju. Nii et tegelikult oleks tehtav. Teekond autoga oleks umbes 4300 km Cadiz-i (kust peaks saarele praami võtma), puhas sõiduaeg 44 tundi (+ pausid, laadimisajad jne). Kaks ööpäeva julgelt sisuliselt siis. Süsinikujalajälg kütuse osas 0, aga elektriauto tootmisel on ju ka jalajälg: Banaaniraamatu järgi Renault Zoe-l 11 tonni. Kui see auto sõidab eluajal 200.000 km, siis km kohta teeb see 55g/km. Jätame teede ehituse praegu kõrvale, see läheks väga keerukaks juba. Antud sõit siis 236 kg CO₂e (üks suund). Elektriauto ise üle mere ei sõida, nunnu nimega praamifirma Armas viib 4 reisijat sinna koos autoga u 800 € eest/ots kokku (400€/reisija siis). Reis võtab 2 ööd, vahemaa on 1500 km, mis 128g/km/reisija (allikas) kohaselt teeb 192 kg CO₂e juurde. Kokku siis 428kg 1 inimene+auto. Neljakesi sõita oleks muidugi lõbusam ja kulud saaksid ligi 4 korda inimese kohta väiksemad, nii et optimistlikult 107 kg inimese kohta (üks suund), mis on juba ligi 10x vähem kui lendamine. Rahalise poolega on keerukam: laevapileti osa on lihtne ja selge, aga palju elektriauto km õigupoolest maksab? Kasutatud paar aastat vana Zoe leiab auto24-st 20.000 EUR eest, mis teeb rahaliseks kuluks 0,1 EUR/km. Lisaks maksab elekter, reisil juba kodust odavat öist energiat ei tarbi; ja ma ehk ei eksi kui pakun, et avalikest võrkudest saab särtsu 0,05 EUR/km suurusjärgus. Kokku siis 0.15 €/km, mis antud pikamaasõidul teeb päris viisaka summa juba, 1290 EUR, mis 4 inimese peale jagades teeks 322 EUR. Kokku siis auto+praam 722 €. Pisut kallim kui lennata, arvetamata puhast transpordikulu.

Maapealse ühistranspordiga nii pikki vahemaid seigelda nõuab edasijõudnud rongisõidu entusiasti. Nagu mina, kes ma olen nii mõndagi pidi eurorail-i passiga Euroopat otsast-otsani läbi sõitnud. Nii et täiesti võimalik: otse maad mööda mitte, aga esimese öö laevaga Stockholmi ja sealt vähemalt 7 eri rongiga (2 ööd teel olles) Sevillasse, kust väike bussisõit viib Armas-e laeva peale, millega oledki pärast veel 2 ööd saarel. Nädalaga kohal, umbes sama mis autoga, aga minu maitse järgi oluliselt mugavamalt kui kiirteedel järgmist laadimispunkti jahtides. Keskkonnajalajälge on rongidel keerukas arvestada, see võib kõikuda tuumaelektril liikuvast TGVst 4 g/km/reisija kuni naftaga liikuva rongi 60 g/km/reisijani. Seega peab iga reisi eraldi vaatama, aga õnneks on ecopassenger.org, mis ainult ei arvuta rongisõidu keskkonnajalajälgi konkreetsel liinil konkreetsete rongidega, vaid annab ka võrdluse auto ja lennukiga. Ainult et nii pikka maad otse ta ei suuda arvutada, pidin jagama sõidu 5ks jupiks ja need kokku liitma, sain 117 kg CO₂e inimese kohta. Lisanduvad praamid: Tallinn-Stockholm ja Hispaania “siseliin”, 1900km ja 18g/km (reisijata praamikoht) annab 34 kg praamidega juurde. Kokku umbes 150 kg üks suund, pisut suurem kui elektriautokesega. Küllap rongi mugavused tähendavad suure hulga raua kaasavedamist. Rahakotile selline sõit oleks kõige kulukam: Stockholmi praam 170€, siis rongile euraili 7-pv pass 251€, millele vähemalt 100€/ots lisandub kohustuslikeks reserveeringuteks ja Armas praam 318€; kokku siis 939€ mõlemad otsad kokku. Võileivad tuleb ilmselt ise kaasa teha.

Kokkuvõttes: kõige kliimasõbralikum on elektriauto, isegi kliimasõbralikum kui rongisõit. Ilmselt on rongi metallitonnide vedamine niivõrd palju kulukam, isegi kui reisijaid on palju. Mõni isegi väidab, et tegu on isegi üledimensioneeritud ohutusega, ja eks ta olegi õnnetuste osas oluliselt ohutum kui autosõit. Elu on muidugi keerulisem: kui palju keskkonnale maksab 6 päeva inimesed autoteedel või rongides, vs 6 tundi mis siin lennates kuluks? Ka sel on oma jalajälg.

p.s. Need arvutused põhinevad ühel konkreetsel pikal marsruudil, muudel võib mõistagi tulemus tulla erinev.

Kliimamuutuste otsene põhjus on üsna ilmne: liigne tööstuslik tootmine. Seda siis nii asjade, teenuste kui energia vallas. Samas vähemalt kapitalistlikus majanduskorralduses mitte midagi ei toodeta (kuigi kaua) kui seda lõpuks ei tarbita, ehk siis kui sellel poleks nõudlust ja turgu. On see tarbimine algatatud mingitest reaalsetest vajadustest või osava tootja turundusest, ikka on tulemus sama: laias laastus me tarbime liiga palju ja valesid asju: asju, mille tootmine on kokkuvõttes põhjustanud inimkonna liigsuure keskkonna jalajälje, viinud meid globaalsel plaanil kliimamuutuste allakäiguspiraali.

Efektiivne, teadlik ja teaduspõhine kliimafitnessiga tegelemine peaks olema süstemaatiline: seame konkreetsed eesmärgid, püüame aru saada kui kaugel me oleme ning fokuseerime tegevustele ja muutustele, mille mõju on suurim, väikseima vaeva juures.

Kuidas kliimafitnessi progressi mõõta? Keskkonnajalajälg on väga mitmetahuline aspekt, võime püüda mõõta elurikkust, kui palju tekitame prügi, kulutame maavarasid jne, aga kui me fokuseerime kliimaprobleemile, siis on asi lihtne: kliimamuutuste piiramiseks peame vähendama meie valikute tagajärel tekkivaid kasvuhoonegaase. Neid on jällegi mitmeid erinevaid, aga väljakujunenud lahendus on arvestada need mahult kõige suuremasse, süsihappegaasi CO₂, võttes sealjuures arvesse et mõnede gaaside mõju on oluliselt suurem; näiteks metaanil 40 korda suurem, seega selle koguse korrutame 40ga. Tulemuseks on rahvusvaheline mõõdik CO₂ ekvivalent ehk CO₂e. Sageli see “ekvivalent” unustatakse juurde kirjutada, aga üldiselt võib olla kindel et kui kirjutatakse riikide, tehaste või tegevuste tekitatavast CO₂ kogustest, siis reeglina peetakse silmas CO₂e.

Eesmärgi osas tehnilist piiri ei ole. Näiteks inimkehal on tervisliku kehakaalu piir, keskkonna jalajälje puhul on asi lihtsam: mida vähem seda parem. Ideaalis võiks meie jalajälg olla suisa negatiivne – kui suudame kuidagi jõuda selleni, et lahkume siit maiselt teekonnalt vähemaga kui siia tulime. Aga nagu spordis ja fitnessis, on ka siin mõistlik seada eesmärgid, mis oleks ambitsioonikad, kuid mitte veel nii hullumeelsed, et kõik kohe käega löövad. Arenenud riigi kohta on arvutatud välja, et meie keskmine inimese kohta aastas tekkiv CO₂e jalajälje reaalne eesmärk võiks olla 5 tonni. Küllap siis järgmiste aastakümnetega jõuame ka nullilähedale. Statistika annab Eesti riigi kohta kasvuhoonegaaside reostuse umbes 18 miljoni tonni CO₂e aastas, seega meie elanike keskmine isiklik jalajälg on täna on umbes 15 tonni suurusjärgus, arvestades ka lapsi ja vanureid kelle isiklik panus on oluliselt väiksem. Seega aktiivse tööinimese panus on pigem sellest suurem. Laias laastus kolm korda tuleb jalajälge vähendada.

Kokkuvõttes mõned kliimafitnessi põhiteesid:

• Tarbin võimalikult vähe
• Jälgin terve mõistuse reeglit: püüan avastada, mõjutada ja mõõta eelkõige suuri asju ja ei lase end kõrvale juhtida pisiasjadel
• Võtan arvesse nii mu vahetus läheduses kui kaugel (näiteks tehases mis toodab mulle midagi) tekkivaid keskkonnamõjusid
• Mõõdan ja jälgin oma protsessi, et end motiveerida ja teada, kus olen.

Aga alustan pisut kaugemalt. Meie kõikide elus on hetki, mis ei unune mitte kunagi – sageli on see mingi suur traagiline sündmus, näiteks kui kuulsid Estonia katastroofist, kui nägid uudist New Yorgi kaksistornide rünnakust. Vanemad inimesed mäletavad kui Eesti võitis Eurovisioonil ja kunagiste suusasangarite “halbu analüütilisi leide”. Aga neid hetki on ka isiklikke ja minu jaoks on üks selline ilmselt kogu eluks mällu süübinud hetk Tallinna lennujaamas ühel oktoobrikuu päeval 2018. aastal. Olime perega lendamas paariks nädalaks “kliimapakku” Tenerifele ja otsisin R-kioskist midagi tee peal lugemiseks, riiulilt krabasin oli Economisti viimane väljaanne, mille kaanepilt lubas rääkida mingist järgmisest majanduslangusest. Mõtlesin, et ajakiri nagu iga teine, paariks tunniks midagi lugemist ikka leiab. Aga see oli eriväljanne, mille mitmed lood keerlesid värskelt välja tulnud ÜRO IPCC (parlamentidevahelise kliimanõukogu) “1.5 C” aruande ümber. Ma ei teadnud siis, mis on IPCC või mis värk selle 1.5 kraadiga on. Ma polnud huvitunud sellest teemast ja olin arvanud, et ilm ja kliima ikka soojeneb ja jahtub ja isegi teadlased pole kokku leppinud et mis perioodis me täpsemalt oleme. Et kliimat mõjutavad ju vulkaanid ja päikese aktiivsuse muutmine. Aga lugedes raporte ja kokkuvõtteid sealt ajakirja numbrist olin täiesti hämmastuses.

Sain teada, et ongi täiesti kindel ja vastuvaidlematu teaduslik fakt, et kliima mitte vaid ei soojene, vaid teeb seda aina kiirenevalt ja veel oma oodatava umbes 50 eluaasta jooksul ennustatakse muudatusi mida pole sellise kiirusega juhtunud sadu tuhandeid, miljoneid aastaid. Ma olin kuulnud mõned sajandid tagasi olnud soojematest ja külmematest perioodidest, nn “väikesest keskaegsest jääajast” mis põhjustasid näljahädasid, aga nüüd selgub tollased kõikumised olid palju väiksemad kui on olnud alles paari viimase aastakümne jooksul. Ma sain teada, et ökosüsteemi katastroofid, näiteks suure osa liikide, näiteks korallide väljasuremine on praktiliselt vältimatu stsenaarium. IPCC tõi välja julma järjekindlusega et jah, on olemas mingid positiivsed stsenaariumid: kui kohe tegutseda ja mitte vaid järgida rangelt Pariisi kokkuleppe piiranguid, vaid luua täiendavaid meetmeid, nt CO2 kogumine atmosfäärist, siis oleks teoorias võimalik jääda +1.5C tõusu juurde ja suuremad kataklüsmid saaksid piiratud olema. Gröönimaa ja Põhja-Jäämeri ei muutuks täiesti jäävabaks ja Euroopasse jääks kõrgmägedesse mõned liustikud. Aga me oleme jub +1C soojenenud, nii et +1.5Cst puudub vaid väike osa, ja soojenemine kiireneb eksponentsiaalselt. Natuke matemaatikat õppinuna kõlab mulle eksponentsiaalne kasv ikka väga hirmsa asjana. See ajakirja number reisis miskipärast vähemalt aasta mul töökotis kaasas, nüüd on see kulunud number hoitud alles raamaturiiulis.

Üsna pea hakkasin ma selle teema kohta palju enam õppima. Lugesin päriselt läbi selle ja veel mõne varasema IPCC aruande. Hakkasin jälgima selleteemalisi uudiseid. Igapäevase tööna tehnoloogiainimesena hakkasin jälgima, mis on tehnilised lahendused. Mitmete lahenduste puhul, näiteks süsiniku kogumine (CCS) puhul tundus esmapilgul, et siin on ju olemas imevahend, aga edasi uurides on selgunud et sellel, ja valdaval enamikul pakutavatel tehnilistel ja mittetehnilistel lahendustel on omad suured agad. Mõni lahendus sobib justkui ühiskonnale, aga on tehniliselt ebapiisav; teine on tehniliselt üsna ok, aga ühiskond kardab seda paaniliselt, kolmas (suurem hulk) on lihtsalt ebareaalselt kallid.

Alul olin jätkuvalt “klassikaline” roheline keskkonna sõber ja aitasin oma erakonnal (Eesti 200) vastavaid programme kokku panna. Looduskaitse pole mulle võõras olnud, näiteks ülikooli ajal oli Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring ja selle aktsioonid mu lemmikhobisid. Teeme Ära Eesti ja maailma koristuses olen aastaid olnud korralduse ja tehnoloogia tiimis eri rollides, peaaegu algusest. Tasapisi tundub aga aina enam, et just kliima probleem on kõikidest nendest suurusjärgus suurem – kui kliima läheb tõesti nii käest ära, nagu ta kõikide andmete järgi minemas on, siis polegi enam elusloodust mida kaitsta – mitte kusagil. Pole võimatu, et Inimenegi peab asuma tänasest majanduskasvu ja akuutsete terviseprobleemide pärast muretsemisest üle üldise ellujäämise eest võitlusse. Seega – kui midagi saab ära teha varem, siis see tuleb lihtsalt ära teha.

Me oleme esimene põlvkond, kes juba näeb oma nahal inimtekkelise kliimamuutuse kahjusid. Me oleme viimane põlvkond, kes saaks veel midagi ära teha.

Barack Obama

Ma ei tea, kas me suudame midagi muuta. Kas mina suudan midagi siin muuta. Kui päris aus olla, siis reaalsed võimalused on väga nõrgad. Aga vähemasti kui mu lapselapselapsed küsivad 40-50 aasta pärast: “Vanaisa, mida tegid 21. sajandi alguses, kui inimkond tegeles ikka veel oma massilise maailma reostusega”, siis saaksin öelda, et “Tegin, mida vähegi suutsin”. Selle vastuse õiguse tahan endale välja võidelda! Kui mitte enamaga, siis sellega mida oska – väikest viisi digiaktivismiga.

Siin on viis kõige olulisemat põhiasja, mida on kliimasoojenemise kohta vaja teada. Järgnevates postitustes jõuame neisse teemadesse oluliselt detailsemalt süüvida.

Esiteks: kliima soojeneb lihtsalt liiga kiiresti. Neil, kes väidavad et maakera kliima muutub niikuinii pidevalt, on põhimõtteliselt õigus. Siin oluline erinevus on selles, et enamasti on see aeglane protsess, mis toimub tuhandete ja kümnete tuhandete aastatega, millega elusloodus jõuab kohaneda. Äkilised katastroofid, nt vulkaanipursete näol on reeglina kohalikud. Kiired globaalsed muutused on aga katastroofilised, need viinud varem ja viivad ka edaspidi massiliste väljasuremisteni.

Teiseks: tänane kliimasoojenemine on inimtekkeline. Loomulikult on olemas looduslikud kasvuhoonegaaside ja soojenemise võimalikud allikad, ja ka neid on põhjalikult uuritud, kuid need on olnud enamvähem tasakaalus. Alates tööstusrevolutsiooni algusest (umbes 1750) on inimkond suutnud tõsta atmosfääri süsihappegaasi konsetratsiooni 45%: alates 280 ppm-st aastal 1750 kuni 415 ppm-ni 2019. aastal. Suurem kavuhoonegaasi hulk tekitab aina kasvavat kasvuhooneefekti — päikesekiirgus hoitakse aina enam kinni, nii et veel enne kui süsihappegaasi toksilisus meid mõjutab näeme selle mõjusid kliimamuutuste näol: kliimasoojenemine, aina sagedasemad orkaanid ja põuad, veetaseme tõus, liustike ja igijää sulamine, sellest lähtuvad looduskeskkonna, majanduslikud, sotsiaalsed ja migratsiooniprobleemid jne jne.

Kolmandaks: kasvuhoonegaasid tekivad valdavalt energia tootmisest, sest valdav enamus energiast toodetakse süsinikurikaste kütuste (nii fossiilsed kui biokütused) põletamisest ja selle jäätmena eraldub paratamatult CO₂ ning veeaur, mis paisatakse atmosfääri. See pole vaid elektrienergia: elektripõhine on täna vaid 25% energia tarbimisest. Elektrienergia tarbimine on saastevaba ja kliimasõbralik, probleem on selle tootmises. Muu tahke, vedel ja gaaskütus tekitab saaste valdavalt tarbimise kohtades. Järelikult tuleks eelkõige tegeleda just sellega.

Neljandaks: CO₂ püsib atmosfääris 300-1000 aastat. Kasvuhoonegaaside atmosfäärist eemaldamine on ülimalt keeruline. Looduslikult suudavad seda teha taimed läbi fontosünteesi, aga see süsteem toimis piisavalt vaid senikaua kuni CO₂ eritus oli looduslik ja inimese osa ei lisandunud. Kunstlikke puhatusmeetodite kohta on mitmeid tehnoloogilisi ideesid ja eri faasis projekte (nendest kirjutan siin blogis kindlasti lähemalt), aga senini mitte ükski ei ole senini tõestanud globaalses mastaabis toimimist.

Viiendaks: see pole lootusetu. Loomulikult me peame iga hinna eest vältima täiendava kasvuhoonegaasi eraldamist mistahes allikast – peame piirama oma üldist tarbimist ning samal ajal rakendama tehnoloogiaid mis asendaksid CO₂ eritava energiatootmise puhta energiatootmisega. Lisaks peame leidma võimalusi tugevdada looduslikke CO₂ kogumise viise (hoiame metsi, iga puud !) ning investeerima kunstliku ‘õhupuhastuse’ tehnoloogiatesse.

Inimene on suutnud luua uskumatuid tehnoloogiaid: suudame lennata teistele planeetidele, luua relvi mis suudaks hävitada mitmekordselt kogu elu maal, teha iPhone mis suudab pildistada üliteravaid 3D pilte, Interneti mis võimaldab zoomi kaudu virtuaalselt teleporteeruda üle kogu maailma, ning 10 aasta asemel luua toimivaid viirusvaktsiine vähem kui aastaga. Peame suutma ka siin midagi tõesti toimivat ära teha: panna kokku mitte vaid tehnoloogiad vaid ka vajalikud poliitilised ja sotsiaalsed meetmed. See ei ole tegelikult meie suutlikkuse probleem, see on prioriteerimise ja probleemi tõsidusest arusaamise probleem.