2021. aasta alguses tehti avalikuks eelkõige Pipedrive asutajate ringi toel Single Earth , kelle põhisõnum on et metsad ei pea olema vaid puidu kasvatamise tööriistad, vaid neil on väärtus lihtsalt loomulikult kasvades: nii liigirikkuse kui CO₂ sidujana ehk siis kliimaparandajana. Seega – kui kasutad keskmisest oluliselt jätkusuutlikkumaid majandusvõtteid (ideaalis jätad oma väärtusliku metsa lihtsalt kasvama) , saab ühiskond sellest kasu ja oleks õiglane kui ühiskond (saastaja) maksab metsaomanikule. Majandamine käib siin plokiahela virtuaalžetoonides (blockchain token)-ites et hoida asi läbipaistev ja turvaline.

2022. kasvas ühest kasvuettevõttest eAgronom välja teine – Solid World, kelle äri sisuks on muuta põllu pidamine ja seal süsiniku sidumine süsinikukaubanduseks, võimaldades jätkusuutlike põllumajandusvõtete kasutamist muuta täiendavaks tuluallikaks. Mõte siis selles, et kui põldu ei majandata ülemäära intensiivselt, siis sarnaselt metsale seob see pidevalt täiendavat süsinikku, põhimõtteliselt siis musta mulla kihi pideva kasvamise näol. Seda ei pea põllumees tegema lihtsalt omast heast tahtest, ja saagiressursi arvelt, vaid selle eest võib ta saada ka õiglast tasu. Sarnaselt Single Earthile käib arvestus läbi virtuaalžetoonide.

Mõlemad need ettevõtted tegelevad tehniliselt carbon offset-inguga, mis tähendab et süsiniku eritaja, näiteks tööstus, elektritootja või transpordiettevõte, mis ei suuda ise vähendada oma jäätmeid nullini (ja olgem ausad, tehniliselt ei ole see ka realistlik) saab süsiniku salvestuse lahendust osta väljast, antud juhul siis põllult või metsast.

Tähelepanelik kliimaaktivist võiks siin küsida et kas see on õige – kas see pole mitte roheindulgentside müük – saastaja saastab ju edasi ja põllu/metsa positiivne mõju (mida nimetatakse tehnilise mõistega LULUCF negatiivsed heitmeteks) läheb päeva lõpus kaotsi? Mets kui meie sisuliselt ainus looduslik tehnoloogiline atmosfääri puhastamise lahendus, peaks lihtsalt siduma süsinikku nii palju kui võimalik, mitte võimaldama “kusagil mujal” rohkem heitmeid tekitada. Pikas perspektiivis nii ongi, aga lühikeses ja võibolla isegi keskmises perspektiivis ei ole paremat lahendust olemas. Heitmetekitajad peavad maksimaalselt pingutama, leidma esmalt võimalusi vähendada heitmeid oma otseses tarneahelas (carbon onsetting) näiteks nõudes transpordipakkujalt elektrisõidukite kasutust, tehes oma sisestest protsesside parandamisest/efektiivistamist (carbon insetting) ja seotud lähedaste valdkondade protsesside parandust (carbon nearsetting). Offsetting kui nendest kehveim peaks olema aksepteeritav vaid sealt ülejääva süsiniku osas.

Pea kõikidel kliimaparandusega tegelevatel projektidel on üldisem probleem – kust saada investeeringuteks kapitali. Samas inimesed kellel on kapitali (näiteks ükssarvikute asutajad ja varased töötajad) tahavad seda investeerida mitte vaid maksimaalse kasumi ja minimaalse riski, vaid ka jätkusuutliku tuleviku nimel. Selle oluline aspekt on kliima, ja küsimus on kuidas need kaks poolt kokku viia. Selleks on Saksa nimega (ja suuresti sealsele turule suunatud) Eesti asutajatega Grünfin valinud just kliimaeesmärgid üheks (ja näib et isegi esimeseks) jätkusuutlikkuse kriteeriumiks oma pakutavate investeerimisportfellide valikus. Lisaks on nende portfell madalamate teenustasudega kui tüüpiline pank, ja kuna see toode on klientidele erinevalt eelpoolnimetatutest juba avatud, siis ma ise saatsin osad oma säästud sinna teele. Liitumine on lihtne ja kiire, ja vähemalt lubatud on et tänu tihedale valdkonna reeglite jälgimisega loodan et säästud on kindlamalt hoitud kui seda startup-äridest tavaliselt oodata võib.

Siin ma keskendusin otseselt kliimaprobleemi juurprobleemile ehk süsinikuheitmega eemaldamisega tegelejatele. Muidugi on palju ettevõtteid nii Eestis kui mujal kes pisut kaudsemalt tegelevad kliima ja jätkusuutlikkusega: korduv- ja taaskasutuse, jäätmete vähendamise, kasutusea pikendamise jne teemadega. Nende loetlemine läheks juba väga pikaks. Ma loodan, et otseselt kliimasse panustavaid ettevõtteid on ja tuleb vaatamata oluliselt halvenenud majanduskeskkonnale veel ja seda artiklit saab nende võrra täiendada. Kui tead mõnele viidata – anna mulle teada.

[Täiendus 27.05] Mulle vihjati Eestis mitmeid rohkem või vähem edukaid kasvuettevõtteid, kes tegelevad taaskasutusega: näiteks Reverse Solutions tegeleb riidejääkide kasutamisega, Ragn Sells otsib tuhamägedele taaskasutusvõimalusi. Kliimamõju tuleb sealt siiski suhteliselt kaugelt, küsimus on rohkem jätkusuutlikus tulevikus üldisemalt.

Päris aktiivne ja kliima suhtes võibolla isegi kõige olulisem on puhta energia tootmine: ettevõtteid, kes päikesepaneele või ka tuuleparke rajavad või müüvad ei jõua üleski lugeda, aga need on pigem kohaliku paigalduse ja tootmise, mitte kasvuettevõtted. Startup peaks siiski olulist uut tehnoloogiat tootma et suurt globaalset kasvupotensiaali omada. Kliimapositiivsete tootmisettevõtete gruppi kuulub tegelikult ka kuulus Fermi Energia kes moodultuumajaama plaanib Eestisse rajada ja Energiasalv kes Paldiskisse hüdropumpjaama plaanib.

Rohkem tasub lugeda kasvuettevõteteks ja miks mitte ka tulevasteks ükssarvedeks energia tarbimise ajalise nihutamise tehnoloogiaid loovaid ettevõtted. Nende põhimõte on kallitelt (ja reeglina saastavama tootmisega) tundidelt tuua elektritarbimine odavamatele, ja sageli päikese/tuuleenergiaga toidetud tundidele, rakendades tarbija omapoolse kaudse salvestuse võimalust: Sympower teeb seda tööstuslikumas mahus (kliendinäiteks Luunja aiand) ja Fusebox väikeseadmete tasemel (näiteks koduseks elektrikütteks). Ma ise ehitasin koju täiesti DIY energiatarbimise nihutamise lahenduse kasutades ja täiendades vabavara – minu süsinikuheitmeid see küll arvestuslikult ei mõjuta (mul on roheline elektripakett niikuinii), aga kulusid pisut küll.

Veel mõned Eesti Startupid:

• Upcatalyst – neilt saab osta CO₂st toodetud grafiiti 1-10g purgis. Kui Single Earth ja Solid World räägivad mõnesajast €/tonn ja kuulus Islandi Climeworks (CO₂e tuleviku “kuldstandard”) pakub otse õhust süsinikupuhastust 1000 €/tonn jaeturul , siis Eesti kraami hinnaks saan 238 miljonit(!) € tonn. Nii umbes miljon korda liiga kallis. Samas tulemuseks saame mitte vaid koristusteenust vaid ka kasutatavat grafeeni, kui sul on sellega midagi peale hakata.
• Nanowind – sarnane eelmisele.

Hetkel oleme veel uute lahenduste väljatöötamisel: katsetatakse akudega, vesinikuga. Üks huvitav lahendus on rootslaste veetav Oceanbird projekt: vana hea purjelaev, mis suudab vedada tänapäeva nõuete kohaselt kaupu oluliselt suuremas mahus kui omaaegsed puulaevad. Isegi kui tootmine kolib inimesele ja tarbijale jälle lähemale ja hakkame tarbimisega oluliselt kokku hoidma, on kaubamahud millest oleme sõltuvuses saja aastaga kasvanud suurusjärke.

Eesti keeles on sellest kirjutanud Postimees, detaile leiab ka Wikipedia artiklist ning ootame järgmisi uudiseid juba sellel aastal, kui peaks valmima lõplik disain.

Värskelt selle aasta veebruaris ilmunud raamatu täispealkiri “Kuidas ära hoida kliimakatastroofi: olemasolevad lahendused ja mis läbimurdeid me vajame” ütleb ühe lausega üsna täpselt ära, millest raamatus on juttu. Bill Gates (või BillG nagu IT-maailm teda tunneb) pole eelkõige tuntud just kirjamehena, aga tema konkreetne, loogiline, faktidega põhjendatud ning graafikutega rikastatud ja samas lihtsalt loetav tekst on suurepärane tõenäoliselt hetkel parim ülevaade tänasest kliimaprobleemide ja vajalike lahenduste seisust ja tulevikust. Seega – kui sul on valida üks raamat kliimaprobleemidest, siis vali see #1 New York Times best seller. Julgen öelda, et see on kliimaaktivisti kohustuslik lugemisvara!

Miks nulli?

• Inimkond tekitab 51 miljardi tonni kasvuhoonegaaside, peamiselt CO₂ heitmeid aastas, ja need püsivad atmosfääris kuni 10.000 aastat, tekitadesk asvuhoone effekti. Me peame jõudma sealt null-süsinikuni (zero-carbon), seda juba 2050.ks aastaks. Muud võimalust meil pole. (“Nulli” all mõtleb ta võimalikult nullilähedast seisu, mitte matemaatilist nulli.)
• See ei ole ilmselgelt lihtne, aga see on hädavajalik:
  • Et hoida ära kliimakatastroof, peame jõudma nulli (süsinikuheitmetega)
  • Me peame rakendama kõiki olemasolevaid vahendeid, nagu päikesepaneele ja tuuleenergiat, tegema seda targemini ja kiiremini
  • Me peame looma ja rakendama uusi läbimurde tehnoloogiaid, mis lahendavad seni lahendamata probleeme
• BillG lendab endiselt eralennukiga, aga kasutab seal oluliselt kallimat biokütust, ning ta offset-ib oma pere kulutused. Aga ta ka rõhutab et (isegi tema) isikliku tarbimise piiramisel mõju oleks suhteliselt väike, palju suurema mõjuga töö poliitikate ja tehnoloogiate arendamisega, mida ise ta veab ja finantseerib ja soovitab seda ka teistel teha.
• Tehnolahendused ei ole piisavad, aga nad on vajalikud.
• Energia kasutamine on ok, senikaua kui see on toodetud süsinikuvabalt.
• Meil on palju globaalset ebaõiglust: arenenud riigid on eksportinud oma tootmise ja emissiooni vaesematesse (Euroopa Hiinasse), sellepärast näib nagu problemaatiline oleks Hiina ja EL emissioon väheneks. Samas suur osa maailmast (must Aafrika) on ikka veel väga vaene ja arenenud riigid ei tohi piirata nende võimalusi saada ka tõsta oma tervishoiu, toidu, hariduse ja üldist elutaset; mis aga nõuab täiendavat majanduse arengut ja tootmist olukorras kus kliimasõbralikkus on kättesaamatu luksus.

Halb uudis: see on tõesti väga raske ülesanne.

• Eraldi peatükk selgitab, kuidas orienteeruda kliimanumbrite statistikas, meenutab mis on kasvuhooneefekt, miks on selge et see on inimtekkeline ja milliseid aina süvenevaid probleeme kliimamuutus meile kõikidele tekitab.
• Iga kliimalahenduse kohta küsib BillG investeerimisfond viis olulist küsimust:
  • 1. Kui palju 51mrd tonnist see vähendab? Näiteks Breakthrough Energy (BillG inveseerimisfondi) miinimum “täheleapanulävi” projekti kohta on 1% (500 miljonit tonni). Võrdluseks: Eesti aastaheide on 20 miljonit tonni, samas ka kõik need mijardid tonnid tulevad koondina üksikutest tonnidest, seega ei saa öelda et Eesti heide on nii väike ja me ei pea midagi tegema ja võime teiste teiste arvelt nihverda.
  • 2. Asi pole vaid elektris, kõik viis valdkonda tuleb viia null-süsinikuni: kuidas toodame asju, energia tootmine, asjade kasvatamine (põllumajandus, metsandus), kuidas liigume ringi (transport) ja hoonete küte/jahutus
  • 3. Kui palju elektrit suudab pakutav lahendus toota: megavattides, gigavattides, kas toidab ära majapidamise või keskmise suurusega riigi?
  • 4. Kui palju pinda vajatakse (W / m² kohta) – näiteks tuulega saab toota vaid 1-2, fossiilkütus aga 500-10.000 W/m² kohta. Sellepärast peame vaatama tuuleenergia arenduseks mereparke, maismaal oleks see raiskav maakasutus.
  • 5. Kui kallis see on? Iga asi peab olema majanduslikult jõukohane, odavam kui samasugused alternatiivid ja jõukohane mitte vaid maailma rikkamateile, vaid ka vähemalt keskmikele, veel parem kui ka vaesematale
• Ta kasutab läbivalt mõistet “roheline lisatasu” (green premium) arvestusliku lisakulu kohta mis tekib kui konvensionaalne asi X (nt mingi elektri tootmine) asendada null-emissiooniga alternatiiviga.
• Meie kõikide suurim ülesanne on roheline lisatasu viia minimaalseks, veel parem kui negatiivseks, et null-süsinik oleks ka kõige odavam lahendus, ja siis viib turg juba automaatselt kõik asjad paika. Rikkad riigid on võimelised maksma ka suhteliselt kõrgeid rohelisi lisatasusid, keskmised/vaesed riigid aga mitte, kuid see peab olema ka neile jõukohane
• Asjad, mis on juba täna madala rohelise lisatasuga tuleks ellu viia kohe praegu. Meie tehnoloogiaarendus peab töötama selles suunas, et neid lisatasusid võimalikult vähendada.

Hea uudis: me suudame seda teha

• Esmane probleem on elektri tootmine (27% globaalsest heitmest). Kuna paljud tootmise, taaskasutuse, transpordi jms probleemid on tegelikult suuresti energiaprobleemid, siis on elektritootmise dekarboniseerimine keskne probleem.
• Rõhutatakse, et eesmärk peaks olema null-süsinikuga tootmine, mitte taastuvenergia kui selline. Mitmed taastuvenergia lahendused ei ole paraku null-süsinikuga, nagu biokütused, eriti esimese põlvkonna omad on ikka väga problemaatilised.
• Tuule ja päikesenergiat tuleks arendada ja toota palju rohkem kui seda tehakse praegu, asendades fossiilkütuste abil tootmist. Samas nende puhul on samas lahendamata katkendlikkuse probleem. Kahjuks majanduslikult põhjendatavaid kogu võrgu tasemel salvestuslahendusi täna ei ole ja pole kindel millal need saavad kättesaadavaks.
• Tuumaenergia on väiksema keskkonnajalajäljega elektri tootmise lahendus energiaühiku kohta. Samas sellega elektri koguvajadust kogu maailmas katta ei saa, on vaja aktiivselt arendada ja ehitada ka teisi nullsüsinikuga elektritootmise lahendusi.
• Igal aastal sureb söetootmises enam inimesi kui tuumaõnnetustes on hukkunud kogu ajaloo jooksul.
• Kujutame ette, et ühel päeval tulevad inimesed kokku ja otsustavad ära keelata autod: need on ohtlikud, nad tapavad inimesi. Me ei tee seda, selleasemel me innoveerime et teha autotransport kogu aeg ohutumaks, me kasutame turvapatju ja -rihmu, me loome paremaid materjale ja disaine, me paigaldame lisakaameraid et vältida jalakäijatele otsasõitu, me teeme teede ja tänavate taristut paremaks ja ohutumaks. Tuumaenergia tapab võrreldamatult vähem inimesi kui autod. Ja ka suurusjärk vähem kui mistahes fossiilkütuste tootmine. Isegi vähem kui taastuvenergia lahendused.
• Hüdroenergia jaoks tammide ehitus võib olla 100 aasta jooksul suurem saaste teke kui söeelektrijaamal, üleujutusest tekkiva metaani tõttu.
• Fossiilsete kütuste niivõrd laialdase kasutuse põhjus on nende odavus, mis tuleneb sellest, et me ei maksa tekitavate negatiivsete välismõjude eest.
• Äramärkimist saab BillG enda firma TerraPower, kes arendab järgmise põlvkonna moodulreaktoreid, mis toimivad traveling wave) lahendusel, suudavad kasutada teiste tuumajaamade jäätmeid kütusena ning kasutada sulasoolade põhist salvestust. Aga kui keegi arvab et see raamat on tema ettevõtete promotekst, siis ta küll eksib, pigem tal on lihtsalt võimalus investeerida ettevõtmistesse millesse ta ka usub. Raamatus on mitmest roheettevõttest juttu, kuhu ta pani raha aga mis ikkagi välja ei vedanud.
• Ka tuumaenergia vajab salvestuslahendust, et tekitada võimalus juhtida koormust ja vältida mõttetut konkurentsi tuule ja päikeseenergiaga, ja mitmetes disainides (nagu TerraPower-is) on see sisse ehitatud.
• Tehakse ülevaade ka teistest nullsüsiniku heitmega elektritootmise võimalustest: hüdro, nuclear fusion ja geotermaalne tootmine. Samuti peamistest saadaolevatest ning loodetavatest salvestusmeetoditest: patareid, pump-hüdro, termaalne ja odav vesinik.
• Tuuakse välja süsiniku kogumise (punktkogumine ja otsene atmosfäärist kogumine) probleemid (peamine: kõrge kulu) samas tõesti asendamatute heitmete puhul tuleb ka seda rakendada.
• Mainitakse energiasäästu võimalusi (mis on väga piiratud, sest väga suur osa maailmast pole veel energiat kättegi saama hakanud – aga ta hakkab ja peab hakkama) ja juhitava tarbimise vajadus.
• Asjade tootmise probleemide juures tuleb leida viisid kuidas heitmevabalt eelkõige tsementi (betooni – olulisima ehitusmaterjali jaoks) ning terast toota. Plastikud on palju väiksemad probleemid võrreldes nende kahega.
• Tootmises tuleb arvestada kolme saasteallikaga: 1. elektri tootmine tehase käitluseks 2. soojusenergia mis on vajalik protsessi toimimiseks (näiteks terase sulatus: nii kõrgeid temperatuure on väga keeruline saada elektrist) ja 3. mitmed protsessid oma olemuse tõttu eraldavad keemiliselt CO₂ jt kasvuhoonegaase: näiteks tsemendi tootmise keemiline protsess on selline. Kõikidele nendele probleemidele on vaja lahendusi. Tootmises võib olla vajalik süsiniku kogumise (Carbon Capture) rakendus, kui muid lahendusi pole.
• Põllumajanduse ja metsanduse suurimad heitmeprobleemid on veisekasvatus (metaan!) ja väetised. Lahenduse üks suund on kunstlik liha (nt Beyond Meat ja Impossible Foods) kuhu BillG on ka investeerinud. Või vähemalt väiksema keskkonnajalajäljega loomi – näiteks kana on kordades efektiivsem kui siga. Väetiseprobleemi loodetakse vähendada nende efektiivsema kasutusega ning tehnilise edasiarendusega.
• Puude istutamisega üksi ei saa kliimaprobleemist jagu: et vaid USA heitmed siduda puudese tuleks uut metsa istutada täis umbes pool kogu maailma maismaast. Metsade hävitamine (deforestation) peab lõppema.
• Transpordi mõnes osas on nullheitmega lahendusi juba olemas – eraautode elektrifitseerimine on lükatud hooga käima, ja isegi roheline lisakulu pole seal väga kosmiline. On juba linnu, mille ühistransport on 100% elektriline (Shenzhen näide). Samas akulahendus ei tööta raskevedudes, kaubatranspordil ei maal ega merel, ja seal tuleb kasutada muud: kas uue põlvkonna biokütuseid (st mis tõesti vaid jääkidest toodetakse, aga on umbes 2x kallimad kui tänased kütused), sünteetilisi kütuseid (electrofuels, ligi 4x kallimad kui tavakütused) või suurtes konteinerlaevades väikeseid tuumareaktoreid (need juba ammu militaarvaldkonnas kasutuses).
• Teised transpordi lahendused on teha seda vähem (käia enam jala/jalgrattaga, ja planeerida linnu ning elustiili vastavalt), kasutada sõidukite tootmisel väiksema süsinikujaljäljega lahendusi ja kasutada kütuseid efektiivsemalt. Kuid kõige mõjusam lahendus on elektrifitseerimine (esmane valik) ja alternatiivsed kütused (kui elektrifitseerida ei saa).
• Huvitaval kombel ei maini BillG siin vesinikusõidukite (fuel cell) varianti, kas ta loeb selle elektrokütuse alla või ei usu et vesiniku suured probleemid (kallis toota, säilitada jne) on liiga kulukad et see tõsine lahendus oleks.
• Hoonete soojaks (ja jahedaks) hoidmiseks saab ja tuleb nullsüsinikuni jõuda eelkõige soojuspumpade abil. [JL märkus: Külmades maades on plaanis ka tuumareaktorite jääksoojuse (see ei ole radioaktiivne!) kasutus keskkütte koostootmiseks, ja nt Helsingis on isegi ainult keskkütteks mõeldud madalatemperatuurilise reaktori projekt.]
• Rusikareegel nii tootmise, transpordi kui hoonete jaoks on sarnane: 1. elektrifitseerida kõik mis võimalik (eelduseks on loomulikult puhas elektritootmine) ja 2. mujal luua puhta kütuse lahendused.
• Rõhutatud on hoonete energiatõhususe saavutamise vajadust, näiteks on maailma tõhusaim kontorihoone Bullitt Center Seattles mis toodab 30% enam energiat kui tarbib.
• Tuleb ka adapteeruda kliimamuutustega, sest isegi kui halvim suudetakse ära hoida, siis üsna halb seis on juba käes ja kindlalt läheb see veel halvemaks. BillG muretseb arengumaade pärast, kus on tal mitmeid heategevusprojekte juba varasemast. Üheks näiteks on tal vajadus põllumajanduses arendada kiirelt välja uusi põua ja liigveekindlaid sorte. Teiseks lahendust vajavaks probleemiks on linnade elektrisüsteemid, mis vajavad olulist täiendamist kogu selle täiendava elektrikoormuse võimaldamiseks.
• Me peame valmistuma ka halvimaks: pole võimatu, et meil (st kogu maailmal) ei õnnestu piisavalt kiirelt saasteid vähendada kuigi oleme pingutanud ja oleme ka õigel teel, saabuvad kasvuhooneefekti kuumalained kiiremini ning näeme algamas kliimaprobleemidest tingitud humanitaar ning looduskatastroofe. Üheks ajutiseks hädavariandiks pakutakse geoinseneeria (geoengineering), mille all mõeldakse atmosfääri kunstlikku reostamist millegiga, mis päikeseneergiat takistaks. Me teame et põhimõtteliselt see toimib – looduslikult suurte ajalooliste vulkaanipursetega on mõnedeks aastateks vähenenud maakera temperatuur mõne kraadi võrra. Küsimus on kuidas me saaks midagi sarnast minimaalse negatiivse mõju ja riskiga, ja ikkagi vaid viimase hädavajaduse korral teha. Kõik muidugi loodavad et seda ei lähe kunagi tarvis.

Sammud, mida me saame teha nüüd

• Teine osa raamatust on sellest, mida valitsuse tasemel saaks ja peaks ära tegema: palju olulisi otsuseid.
  • Tuleb investeerida õigete valdkondade teadusarendusse.
  • Tuleb rakendada süsinikumaksud, et saastav tootmine poleks mitte vaid keskkonna, vaid meie kõigi tuleviku arvelt odavaim variant.
  • Tuleb eemaldada turutõrkeid info/motivatsiooni osas.
  • Tuleb üle vaadata ja vajadusel muuta pahatihti aegunud poliitikad – toetusskeemid, maksud, ehituse reeglid jne, kõik nullsüsiniku eesmärki silmas pidades.
  • Tuleb planeerida õiglane üleminek kaduvatest tööstusaladest. BillG kirjutab muidugi Texasest, aga Eestile veelgi olulisem küsimus.
• Üks huvitav mõte on, et oluline on vaadata eelkõige pikka plaani ja lõppeesmärki: teha õigeid samme et saada süsinikuneutraalsus 2050, mitte lasta end petta väikestest sammudeks näiteks 2030. aastaks tehtavast vaheesmärgist. Liiga väike vaheambitsion võib olla isegi kahjulik: näiteks kui ehitame gaasielektrijaamu, siis lühikeses perspektiivis saame küll heitmeid vähendada tubli 2x (võrreldes söega), aga sealt edasi see lahendus meid ei vii üldse mitte, samas on investeering jällegi tehtud. Parem tuleb investeerida tõeliselt nullheitmega tootmise tehnoloogiatesse, mis võibolla poe 2030. aastaks isegi veel valmis (seega siis veel ei näe me võitu), aga mis samas 2050. aastaks enamvähem kindlalt toimivad.
• Me ei tohi piirduda kergete ülesannetega nagu elektirautod, tuule ja päikesepargid. Me peame võtma käsile ka rasked ülesanded: elektrisalvestus, puhtad kütused, tsement, teras, väetised jne.
• Tuleb samaaegselt töötada poliitikate, tehnoloogia ja turu probleemidega. Ükski neist eraldi ei ole sageli piisav ega toimiv.
• Tuleb arendada nii vastava innovatsiooni pakkumist (konkreetselt neljakordistada teadus-arenduskulusid) kui nõudlust: riiklikud ostud, riiklikud toetused eraostudeks.
  • Riik peab töötama tihedas koostöös ettevõtetega.
  • Riik peab looma üldise tehnilise infrastruktuuri uute lahenduste jaoks, näiteks elektrivõrkude tugevdamise näitel.
  • Tuleb maksustada süsinikuheitmeid, on see siis kvootide (mis on olemasolev süsteem) või uute maksude näol.
  • Tuleb luua puhta elektri ning kütuse standardid, peab olema selge millele peab vastama on puhtalt toodetud elekter ja kütus.
  • Igal elektritootmise ettevõttel peab olema puhta elektri võimekus valikus, isegi kui see on kallim kui teised.
  • Luua puhta toote standardid – toodetel nii tööstuses kui eratarbijatele peab olema selge jalajälje määramine ja tähistus, ja nõutav puhtuse miinimumtase peab olema pidevalt tõusev.
• Raamatus tuuakse rida konkreetsete poliitikate näiteid mida valitsuse, osariigi ja kohalikul tasandil tuleks teha. [JL märkus: See on üsna USA-keskne, võibolla ka teistes suurtes riikides sarnane. Meie väikeriigis on mitmed reeglid mis USAs on linnas, lahendatud riigis keskselt. Ja mitmed isegi EL tasemel. Aga meetmed ise on kõik huvitavad ja tasuvad üle vaadata.]

Mida saan isiklikult ära teha?

• Viimane peatükk on sellest, mida me igaüks ise saaks teha, kui sa just pole poliitik või mijardärist filantroop. See ei ole vaid elektriautoga sõitmine ja vähema liha söömine. Isegi suurem mõju on kodanikuna, kes mõjutab aktiivselt (või vähemalt passiivselt valimistel) poliitikuid, ja see on oluline sest just poliitikud on need kelle otsuste mõju on oluliselt laiem kui üksikul isikul või firmal. Mõjuta poliitikuid kirjutades, helistades, osaledes koosolekutel ja küsi nendelt õigeid küsimusi. Seda nii kohalikul kui riigi tasemel. Miks mitte – kandideeri ka ise.
• Tarbijana saad saata turule ja tootjatele kahtemoodi signaale: esimesena tuleb tavaliselt pähe millegi vähem tegemine (nt liha söömine või reisimine), aga need tegelikult üsna nõrgad ja vähemmõjusad signaalid.
• Palju suurem mõju on ostu tegemisel, sest iga ost tõendab et nullheitmega toodet on kellelegi vaja, keegi on nõus maksma võimalik et pisut kallimat hinda selle eest. Kuna paljud sellised tooted on tegelikult suuresti investorite kinni makstud, siis see nende täna teenitav raha (mis võib sulle ikkagi märgatav olla) on firmale isegi vähem oluline kui ostuotsus ise. Ilma selliste signaalideta investorite ja valitsuste rahakotirauad investeeringuteks ei avane. Konkreetsemalt:
  • Vaheta oma elektripakett rohelise vastu (Eestis on see muide täna veel vaid mõni % kallim!).
  • Vähenda oma kodu heitmeid kasutades efektiivsemat küttesüsteemi ja soojustust; see on kõikidele Eesti koduomanikele tuttav jutt niigi, aga USAs kus elekter odav asjakohane meelde tuletada.
  • Osta elektriauto – jällegi signaal on tähtsam kui see mõju, ja pealegi sa võid tõesti raha kokku hoida auto eluiga vaadates.
  • Proovi julgelt taimepõhist burgerit – see on tõesti väga sarnase maitsega ning toiteväärtusega.
• Ettevõtja (või töötajana) peavad vaatama ja julgema investeerida suurimatesse väljakutsetesse nullsüsiniku teel. Tegelikult on suuresti just nende taga vastavate tehniliste lahenduste loomine ja turule toomine. Konkreetsemalt soovitatakse:
  • seada firmasisene süsinikumaks eri osakondade vahelises arvestuses, et juhtida keskkonnasäästlike lahenduste eelistamiseni.
  • Tuleb olla varajane adopteerija: kasuta madalsüsiniku lahendusi kontori remondis. Näiteks isegi Maersk, maailma suurim laevandusfirma on oma flotilliga lubanud jõuda nullemissioonini 2050aastaks.
  • Tehke koostööd valitsuse rahastatud teadusarendusega.
• Lisapeatükis on toodud välja BillG soovitused COVID-19 majanduslikust august väljatulekuks, nii et see ei oleks naasmine vanasse, vaid juba uude, kliimateadlikku tulevikku.

Kokkuvõttes on BillG optimist: ta on näinud milliseid suuri asju inimesed on võimelised olnud ära tegema. Tehnoloogias tehakse suuri samme, kui saadakse aru et see on tõesti oluline asi.

Aga see raamat sisaldab ka palju muud, simaringi avardavaid näiteid ja paralleelse BillG filantroobitegevusest, võitlusest malaariaga, isegi Microsofti asutamisest koos Paul Alleniga. Samas jäädakse heas mõttes populaarteaduslikuks, vältides minekut tüütutesse detailidesse. Lisades on samas olemas detailsemad viited andmete allikatele, kust saab edasi uurida ja kontrollida tema väiteid. Nii et soovitan veelkord see raamat osta või laenutada. Kui muidu tõesti ei saa, siis nõudis üllatavalt vähe guugeldamist, et leida tasuta epub/pdf allalaadimiseks.

• Osta Krisost – odavam, aga mul läks praktiliselt kuu aega.
• Osta Amazonist – pisut kallim koos saatmisega, aga sealt olen saanud raamatuid kätte samal nädalal. Ka saksa, prantsuse või hispaania keeles
• Nõua Rahvaraamatust ja Apollost, et nad telliks riiulile – näib, et nad tellivad ka netitellimuse puhul kusagilt kaugelt ja saabub kuu aega.
• Meeldetuletus endale: soovita eestikeelset tõlget oma lemmikkirjastuselt. Muide katalaani keeles juba on!

Tehnoloogiad. Tuumajaamu on ehitatud erinevate tehnoloogiatega umbes 70 aastat. Enamus täna toimivaid reaktoreid (ka Fukushima ja Tšernobõli omad) on aastakümneid tagasi välja töötatud nn 2. põlvkonna reaktorid, kus kasutatakse mitut eri lahendust. 2+ põlvkonna jaamu ehitatakse ka täna, nt Hiinas. Väike hulk täna ehitatavad jaamu loetakse 3. või 3+ põlvkonda, seda on näiteks Soome Okiluoto tuumajaam. Teame, et järgmise 4. põlvkonna jaamad saavad ehitamisküpseks mitte enne 10 aastat, ehk siis 2030ndatel. Samas tuleb tähele panna, et oodatav neljas põlvkond ei ole üks konkreetne tehnoloogia, vaid väga üldine märksõna tuleviku kohta. Välja on toodud kuus erinevat lahendust, milledest kahega tegeletakse täna kõige aktiivsemalt: sulasoola reaktorid ja naatrium-jahutuse põhised reaktorid. Mitmete järgmise põlvkonna reaktorite disaini eesmärgiks on luua väiksemaid modulaarseid elektrijaamu, mis on sobivamad just väiksematele turgudele nagu Eesti. Kui varasemad jaamade moodulite võimsused algasid 1000-2000 MW-st, mis on enam kui kogu Eesti tarbimine, siis uued on suurusjärgus 500 MW; seega Eestisse mahuks neid nõudluse järgi 2-3 tk. Nende ehitamise ennustatav investeering oleks 500-1000 miljonit väikese moodulelektrijaama kohta, mis on sarnases suurusjärgus nt Auvere jaamaga. Peamine äririsk uute tuumajaamade juures on tehnoloogiline – kuna täna on olemas vaid katsejaamad, siis ei saa keegi kindlalt öelda millal, ja kas üldse on uued lahendused litsentseeritud ja tootmisküpsed. 

Ohutus. Iga järgnev tuumajaamade põlvkond on loodud ühe olulise eesmärgina oluliselt ohutum kui eelnev. Samuti kaasneb sellega alati väga hoolikas riigipoolne järelvalve, turvaprogramm, koolitused ja ohtusreeglistikud. Seetõttu juhtub õnnetusi väga harva (vähem kui kord 10 aasta jooksul kogu maailmas) ja nende mõju on reeglina suudetud hoida minimaalne. Kuulsaim Tšernobõli õnnetus oli võimalik vaid nõukogude liidu kuritegeliku tasemeni küündiva ohutusnõuete ignoreerimise tõttu, samuti oli isegi tolle aja tehnoloogia kohta valitud ebamõistlik, kõige odavam ja ebaturvalisem lahendus, ehitamata olid turvakoorik, tegemata olid ohtustestid jne. Selline ohutegurite kombinatsioon ei ole täna ega kusagil mujal võimalik. 4. põlvkonna reaktorid on juba oma olemuselt oluliselt ohutumad – näiteks ei kasutata kõrgsurve all olevat vett, vaid naatriumi või sulasooli, mis ei saa isegi õnnetuse korral paisata keskkonda suurt kogust radioaktiivset materjali. Ohutus tagatakse suure varuga, monitooringud on oluliselt hoolikamad kui tavatööstuses ja õnnetuste jaoks on detailsed plaanid. Tänapäeva tuumaelektrijaama ohutust võib võrrelda lennuliiklusega – esmapilgul võib see tunduda ohtlik, aga reaalselt neid õnnetusi praktiliselt ei juhtu ja teiseks kui ka juhtub, siis (erinevalt lennuõnnetustest) ei saa reeglina inimesed otseselt viga. Hukkunute ja vigastatute numbrid on suurusjärkudes väiksemad kui kasvõi gaasi või põlevkivi kaevandamisel ja sellest elektri tootmisel.

Mõju keskkonnale. Uued modulaarsed tuumajaamad on disainitud kui suletud süsteemid, jahutusvedelikku ei vahetata keskkonnaga, nad ei vaja veekogusid, jahutustorne ega suurt ehituspinda. Lisaks plaanitakse vähemalt mõnedes lahendustes kasutada kütusena eelmise põlvkonna tuumajaamade jääke. Kütuse jäägid tekivad sealgi, aga nende radioaktiivsuse kadumise aeg on kümnete tuhandete aastate asemel mõõdetav sadade aastatega. See muudab jääkide käitluse oluliselt lihtsamaks ja ohutumaks. Kõige olulisem tuumaelektrijaama globaalne positiivne keskkonnamõju tuleneb asjaolust, et tootmise käigus ei teki kahjulikke kasvuhoonegaase nagu CO2, mis on suurim probleem nii fossiilsete kui biokütuste kasutamise korral.

Majanduslik ja riigi mõju. Üldiselt eeldatakse, et avalik sektor ei pea elektrijaamu, sh tuumaelektrijaamu ehitama ning sinna investeerima, tootmine peab olema efektiivne ka 100% erakapitali ettevõtte puhul. Sellise elektri omahind ei ole tasuta, aga saab olema turupõhiselt konkurentsivõimeline. Riigipoolne tugi on siiski vajalik: on vaja luua tuumaenergeetika normatiivid, seadustik ja spetsiaalne järelvalveorgan. On vaja korraldada regionaalne teemaplaneering sobivate asukohtade leidmiseks. Sellega peab alustama juba täna. Soovitatav on siin tihe koostöö naabritega, eelkõige Soomega, kel vastavad regulatsioonid ja kogemused on olemas. Hariduses ja teaduses ei ole otseselt tarvis näiteks tuumafüüsikute koolitamist, sest Eestis ei hakata eeldatavasti uusi jaamu projekteerima, vaid ostetakse valmislahendus. Sellistes projektides on tavaks, et tehase ehitamisega paralleelselt koolitatakse juba tarnijate poolt välja kohalik oskustööjõud, inseneride aluskoolitus selleks on TTÜ jt poolt täna eeldatavalt täiesti piisav. Tuumaelektrijaam vajab tooraine importimist, on võimalik osta rahvusvahelistelt turgudelt, ja kütuse kulu on väljundi ühiku kohta võrdlemisi väike. Tuumaelektrijaama ehituse investeeringu suurusjärk on sama võimsuse kohta sarnases suurusjärgus elektripaneelide ja tuulegeneraatoritega : 1-2 miljonit € iga MW võimsuse jaoks. Suur rahaline erinevus tuleb kõikumise tasakaalustamise vajaduse tõttu: et tagada enda toodetud elekter igal ajal, peaks päikese ja/või tuulejaamade süsteemi maksimumvõimsus olema kordades suurem kui tiputarbimine, seega on ka vajalik investeering vastavalt kordades suurem. 

Mis oleks, kui oleks avalikult olemas kõikidele kättesaadav universiaalse moodulreaktori disain, mis on korralikult kontrollitud ning isegi ametlikult sertifitseeritud? Mille komponente saaksid omavahel konkureerides tarnida mitmed erinevad tootjad ja mille ohutusinsenerid saaksid igas riigis selgeks õppida sama lihtsalt nagu auto hoolduse. Tuumareaktorid oma põhimõttelt ei ole palju keerukamad kui tänapäeva auto, või mistahes keskmine tööstustehas. Lihtsalt ohutuskontroll peab olema põhjalikum ning materjali kulub ehituseks rohkem. Ja loomulikult on vaja leida toimiv lahendus jäätmetele.

USAs asuv Energy Impact Center ongi teinud sellise disaini nimega Open 100, ja selle looja tutvustab seda videos. Nende projekt on saanud ka investoritelt tuge ja nende kodulehelt leiab juba hulga tehnilist infot. On see konkreetne projekt jätkusuutlik ning kas see suudab viia tõesti ehitatavate lahendusteni näitab aeg. Mina hoian pöialt.

Video allikas: Fermi konverents 2021

Loe edasi lugu LHV uudisportaalist.