• Kliimamuutused on juba põhjustanud ulatuslikke ja märkimisväärseid kahjusid peaaegu kõigile inimelu aspektidele meie planeedil, ning tulevaste põlvkondade heaolu sõltub meie tänastest valikutest.
• Iga soojenemisastme juurdekasv on oluline. Mida soojemaks planeet muutub, seda laiaulatuslikumad ja märgatavamad on muutused nii keskmises kliimas kui ka kliima- ja ilmastikuäärmustes.
• Kliimamuutused mõjutavad iga elu aspekti Maal, alates meie toidust ja veest kuni paljude liikide elujõulisuseni, kes meiega seda planeeti jagavad.
• Me ei tee kaugeltki piisavalt, et vältida ohtlikke mõjusid, rääkimata Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisest.
• Meie valikud on olulised ja mida kiiremini tegutseme, seda paremini läheb meil kõigil – kõigil meist, kes nimetavad seda planeeti koduks.

Ja lõpuks hea uudis: paljud lahendused on (a) juba täna olemas ning (b) pakuvad meile mitmel viisil kasu – käsitledes tervist, võrdsust, õiglust, bioloogilist mitmekesisust ja isegi majanduslikke muresid, suurendades samal ajal vastupidavust ja kiirendades üleminekut puhta energia tulevikku.

• Maailma atmosfääris on salvestunud 800 Gt süsinikku, pinnases ja mullas aga 2500Gt ja elusorganismides 560 Gt. Ookeanides sealjuures vaid 76 Gt, ja meis endis, inimestes 0,06 Gt.
• Tartumaa majandusmetsa süsiniku hektaritagavara on 73% looduskaitsealuse põlismetsa omast
• Kui raievanust vähendada 20 aasta võrra väheneb metsa süsinikuvaru tervelt 49%
• Vaid 20% metsast varutud puidust läheb kestvustoodetesse nagu ehitus ja mööbel.

Kokkuvõtvad soovitused:

• Elu tuleb korraldada nii, et maismaakooslustes olev süsinikuvaru enam ei kahaneks, vaid taastuks
• Looduse isearengule jäetud looduskaitsealad – metsad, märgalad –, ka märgalade taastamine on lihtsaim ja odavaim viis eluslooduse süsinikuvaru taastamiseks ja hoidmiseks
• Asumites on vaja rohkem haljastust. Puid ja põõsaid. Ka kord aastas niidetud elurikaste rohealade süsinikuvaru on suurem kui madaltihedaks niidetud muruplatsil. 
• Teid tuleb ehitada maksimaalselt olemasolevaid teedekoridore (taas)kasutades
• Eesmärk on metsas hoitud eluslooduse süsinikuvaru võimalikult hea taastamine ja toodetes püsiva süsinikuvaru kasvatamine.
• Lageraie järel kasvama pandud või kasvama hakanud puud ei ole paraku süsiniku lisasidujad, vaid raiega metsakooslusest otseselt ja kaudselt välja viidud süsinikuvaru taastajad

Loe kogu artiklit Postimehe 22. oktoobri väljaandest

Vaatame järgmist slaidi Rohetiigrist, mis võtab kokku energiakasutuse: nagu näete Rohetiigi teekaardi puhta energia osa suureneb vaid umbes 1/3 võrra ja ligi pool energiast jääb ka aastal 2040 “muu” kategooriasse, ehk mis ei ole elektri kaudu ja on ühel või teisil saastav ja/või loodust koormav. Siin tasub küsida, kui roheline on selline teekaart?

Minu väide on, et kliimaprobleem on niivõrd oluline, et meil lihtsalt ei ole luksust tugineda vaid 19. sajandi lihtsatele tehnoloogiatele ja jätta kõrvale puhtaid energiaallikaid 20. sajandi keerukamatest tehnoloogiatest: näiteks erinevad tuumaenergia variante, keemilisi ja geotermaalseid energiatootmise võimalusi. Tähelepanuväärselt neid ei seda isegi ei mainita dokumendis, näiteks Lisa 3 on toodud eri energiaallikate heitmed ja kütteväärtused ilma nendeta. See muudab paraku kogu selle dokumendi poolikuks, et mitte öelda kallutatuks.

Toon siin kokkuvõtvad Rohetiigri slaidid, milline on tulevik nende plaani järgi. Oma kommentaaridega olen klassifitseerinud positiivsed ja reostavad energiaallikad. CHP peaks siin tähistama koostootmisjaama. Ma oletan, et soojuspumpade osas on mõeldud eraldi tööstuslikke ja tarbijate omi, ja need on tõesti vajalikud puhtad soojusenergia allikad. Mitte-jätkusuutlike kütuseliikide tarbimise plaan on hirmuäratavalt suur.

Järgnevas elektri päritolu juures märkisin paar allikat küsimärgiga, sest ei elektriakud ega hüdropumpjaam (PHEJ) ei tooda uut elektrit, vaid võimaldavad (üsna kallilt) lükata edasi muul viisil toodetud elektri tarbimist. Positiivne on, et üle poole elektritootmisest on puhas: tuulikud maal ja merel. Siiski on üsna palju (üle kolmandiku) jäetud saastavaid elektriallikaid, need on plaanitud pakkuma elektrit tuulevabal ajal. Kas sellisel viisil on võimalik jõuda elektritootmises kliimaneutraalseks? Füüsiliselt ilmselgelt mitte; see võib olla võimalik üksnes paberil, kui loeme nt biogaasi/massi madalamaks saasteallikaks kui see tegelikult on.

Viimaks ka transpordi osakaal: kuidas plaanime liigutada inimesi ja asju. Siin on väga optimistlik plaan vähendada energiatarbimist 40%. Kahjuks puhtad energiallikad jäävad vähemusse, ja suurem osa kütuseid jäävad saastavaks. Küsimärgiga märksin e-kütused (e-fuel), mis on tulevikukütus ja mille reostuse maht sõltub mis tehnoloogia ja kütusega täpselt on tegu. Senised e-kütused on ikkagi umbes sama reostavad kui fossiilkütused. Siin toodud stsenaarium võib olla tõesti realistlik ja saavutatav, aga rohelise asemel nimetaksin selle pigem mustaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et umbes pooles osas toodud tulevikuplaanidest – see mis tugineb tõesti puhastele energiaallikatele nagu tuul ja päikeseenergia, samuti puhtad salvestusvõimalused, üleminek kaugküttele elektripööre jne, on teekaart igati hea. Need sammud tulebki teha, ja ilmselt suuremaski mahus kui teekaart plaanib. Samuti on sealt väärt vaadata milline on energiakasutuse struktuur, tegevused, vajalikud seaduste muudatused, seal on modelleeritud energiakasutust tulevikus (ja tulemus on üsna sarnane minu lihtsale exceli-analüüsile) ning kuidas see üldiselt ajas muutub. Samas pean tõdema, et teekaardi täpsemad analüüsid ikkagi ei vasta mitmetele sealsamas toodud olulistele lähtepunktidele jätkusuutlikkuse, looduskeskkonna sõbralikkuse ega varustuskindluse osas. Liiga suures osas plaanitakse laiendada taastumatute ja tegelikult juba ära kasutatud ressursside kasutamist, nii meie atmosfääri (kui kasvuhoonegaaside hoidla) kui elava looduse jätkuval kuritarvitamise näol.

Õnneks tegijad lubasid, et see teekaart pole lõplik, vaid on elav töödokument. Seega jään ootama, et puudused võetakse arvesse ja tehakse sellest uus ja täiendatud versioon. Kus on vähem bürokraatlikku enesepetmist “arvestuslikkusega” ning rohkem tänapäevaseid tehnoloogiaid ja andmeid kasutatud.

Eesti liigub tuuleparkide suunas. Aasta alguses – mitmed suured Eesti tuuleenergia projektid on tulemas, käib eriplaneeringu koostamine aasta lõpus tuli Utilitas välja loa taotlusega. Plaanid on suured: kui kõik need realiseeruvad võib Eesti elektritootmine 5-10 aasta jooksul kümnekordistuda. Ma isiklikult ei ole suurte tuuleparkide usku: sama võimsusega tuumareaktorid on väiksema

Kliimateema ei ole jõudnud ikka veel Eestis nii suureks kui vääriks. See on ikka veel midagi, millega tegelevad “peast rohelised”. Suuremad firmad (nagu Eesti Energia, ja ka muud tootjad) ikka veel mõtlevad kuidas uutest normidest kõrvale hiilida ja näidata asju paberil ilusamini kui need on. Hoiavad kinni minevikust, ei vaata tulevikku. Aga eks suur ühiskonna tähelepanu läks ka Covid-kriisi peale.

Investeeringud hakkavad minema õigesse kohta. Toimus Eestis esimese suurema roheenergia tootja: EE asutatud Enefit Greeni IPO (175M€) ehk avalik müük, lüües rekordeid meie börsil. Teine, palju väiksem aga siiski märgiline rahakaasamine toimus Fermi Energial, Funderbeam-i platvormil saadi 1.7M€, mida on küll oluliselt väiksemas mahus aga see projekt on ka varajasem ja pikaajalisem. Osalesin neis isegi, sest puhta energia valdkonda investeerida tundub mulle ilmselge õige otsus. Lisaks meeldib mulle, et tegu on vähemalt olulises osas Eesti oma kapitaliga, erinevalt nt Utilitasest keda huvitab vaid meie meretuule ressurss ja turult maksimaalse kasumi saamine.

EL tuli välja oma rohekavaga mille nimeks Fit-for-55, mis on poliitiline kompromiss aga siiski üsna ambitsioonikas. Selle tõestuseks on juba näha et nii Euroopa suurtööstused (kellega ma töötan igapäevaselt – Transporeon Carbon Visibility on mu loodav toode) kui ka neist väiksemad transpordiettevõtted on hakanud aina tõsisemalt mõtlema oma jalajälje vähendamise peale, alustades selle mõõtmisest ja võimaluste kaardistamisest. Suuremad firmad on majasiseselt oma tootmist juba mõõtnud, nüüd jõutakse ka oma skoop 3 mõõtmisteni.

On märgiline, et meie suurimad veoautotootjad: Volvo Group, Daimler Truck (Mercedes Benz) ja TRATON GROUP (Scania, MAN, VW jt) et on kokku leppinud luua BEV veoautodele sobiva üle-Euroopalise kaubatranspordi laadimistaristu: laadimispunkt iga 4.5 tunni tagant, mis on ka nõutav puhkepausi vahemaa. Sobiv laadimisvõrk on olnud suurim takistus kaugmaa-veoautotranspordi elektrifitseerimisel. Ma olen ka oma tööalastes kõnes nii Volvo kui Scaniaga uurinud et kuhu nad panustavad, praegu näib kaalukauss kalduvat BEV suunas, seda siis alternatiivse H₂ ehk FCEV asemel. Nüüd pole muud kui vastavad autod ehitada ja olemasolevad diislikad välja vahetada. See kõik on muidugi 5-15 aasta perspektiiv, lähiaastail on parim tehnoloogia ikkagi biokütused.

Šotimaal toimunud COP26 võis olla pettumus neile, kes lootsid seal imesid juhtuvat, et suurriigid muudavad radikaalselt omi poliitikaid ja võtavad uusi kardinaalselt kõrgemaid lubadusi. Pigem tõdeti et jah, ambitsioonid peaksid olema kõrgemad aga poliitilist momentumit pole, et seda oluliselt veel muuta. Vähemasti tuleviku teekaart sai selgemaks, kui ka mitte veel eriti helgemaks. Tehnoptimistid leidsid sealt ka mitmeid posiitivseid märke.

Aasta viimane kvartal tõi šoki energiaturule: elektrituru hinnad nii Nordpoolis kui teistel Euroopa turgudel tõusid enneolematutesse kõrgustesse. Võib öelda et elektrihind oli muutlik nagu sügisene tuul, sest suures osas mõjutabki elektrihindu tuule olemasolu. Mida enam me tuuleparke teeme, ja ei ole piisavat stabiilset/kontrollitavat madalsüsinikulist (ehk lihtsalt öeldes puhast) elektritootmist, seda enam me sellist tulevikku näemegi. Mõnedel turgudel nähti hakatakse juba valmistuma olukordadeks kui elektrit polegi mõned tunnid saada. Loodame, et seda ei juhtu meil talvel kõige külmemal ajal.

Selles on ka positiivset: elektrihinna jõudmine uudistesse ja vähemalt poolte eestlaste rahakotti (ja kaudselt läbi inflatsiooni kõikideni) aktiveeris uuesti vajaliku diskussiooni Eesti oma tuumaenergeetikaga edasi minekuks. Postimehe hiljutine küsitlus leidis et suisa 66% eestlastest toetavad tuumajaama rajamist Eestise. Nagu ka varasemad küsitlused näitasid on progressiivsemad siin mehed ja negatiivsemad naised. Ma usun ja loodan, et see konkreetne diskussioon ning kliima üldisemalt saab olema teravalt üleval järgmise riigikogu valimiste kampaanial, mis on käima minemas järgmise aasta keskpaigast, juba umbes poole aasta pärast. Mul isiklikult oli võimalus külastada (Fermi energia korraldusel ja rahastusel) Rootsis ühte suurt tuumajaama ning selle koolituskeskust, et näha oma silmaga kuidas neid asju reaalselt ehitatakse, hallatakse ja inimesi iga päev koolitatakse. Ja millisel tasemel ohutuskontroll seal on. Tõenäoliselt see üks Rootsi turvalisemaid tööpaiku.

#dontlookup Päris aasta lõpu pühade ajal tuli Netflix-is välja Adam McKey “komöödia” Don’t Look Up suurepäraste näitlejatega nagu Leonardo DiCaprio, Meryl Streep, Jennifer Lawrence jt. Minu jaoks oli seal kõige kõnekam koht, kus loeti ette maailma suured probleemid, millega me hakkama ei saa, ja ei nimetatud ühte: kliimakatastroofi. Ma kahtlustan, et see oli lihtsal põhjusel: kogu see lugu saabuvast ja planeeti hävitavast komeedist ongi mõeldud kui metafoor kliimakriisist – planeedi mõõtkavas katastroofist mis teadlaste hinnangul ilmselgelt tuleb, aga adekvaatse tegutsemise asemel suubub kogu trall riikide, poliitikute ja ärimeeste oma kitsaste probleemide virvarri. Põhipüant on geniaalne: kui me ei vaata probleemi, siis seda polegi olemas – seega “ärme lihtsalt vaatame üles”! Nii nagu filmis, meil jagubki maailm kaheks: kes “vaatavad üles” ja kes seda ei taha või suisa ei luba teha. Kui seda filmi vaadata selles võtmes, siis mõtleval inimesel tõusevad ihukarvad püsti: niivõrd täpne on olukorra, inimeste suhtumise ja tõenäoliste tuleviku stsenaariumite kirjeldus. Kes ei ole vaadanud, soovitan tungivalt. Väga “naljakas”. p.s. kui pühade ajal aega üle võib vaadata ka üsna samas võtmes tõlgendatavat kahe-hooajalist seriaali Salvation sealsamas Netflixis. Öelge mulle ka kuidas see lõppes, ma ise ei jaksanud lõpuni jälgida

Mida see kaasa toob? Kuni kahe miljardi inimese rände ning globaalse sotsiaalse ning majandusliku kollapsi, mis rullub lahti kõrvetava päikese ja ekstreemsete ilmaolude all. Väikeriikide võimalused sellises maailmas on väga haprad.

See peaks olema meile väga selge: rahvusvaheliste kliimakokkulepete ja -tegevuste õnnestumisest sõltub otseselt Eesti riigi püsimine. Võtame tõsiselt.

Pühapäeval algavad järjekordsed ÜRO kliimakõnelused #COP26. Hoia silm peal.

Allikad:

• http://berkeleyearth.org/policy-insights/
• https://interactive-atlas.ipcc.ch/
• https://www.theguardian.com/…/climate-crisis-heat-is-on…
• https://www.ipcc.ch/report/ar6/wg1/

Postitus: https://www.facebook.com/aveliina/posts/4874503019248371

Aga kas see tähendab et maavarad peavadki jääma puutumata? Ma pole selles nii kindel, suur kliimaprobleem pole ju kaevandamises, vaid selles mis saab pärast seda: jäätmetes. Just neid peame armutult piirama, mis tähendab et nafta, gaasi ja söe põletamine (ilma heitgaaside kokkupüüdmiseta) tuleb loomulikult lõpetada, mida varem seda parem. Samuti tuleb muude toodete: nt plastide jms saaduste lõppprodukti saaste – eelkõige mikroplasti kujul välistada, materjali kokkukogumise ja veel parem kui taaskasutamise teel. Samas: plastid jpm keemia- ja materjalitöösruse tooted on meile kasulikud, et neid kasutada nn taastuvate aga loodust kurnavate biomaterjalide asemel. Puudest on kõige suurem kasu metsas kasvades ja seal meie liigset saastet, CO2 kogudes, inimene peaks saama ka muude materjalidega hakkama. Muidugi on puit inimesele mõnus ja looduslik, aga äkki me kuritarvitame seda liigselt? Kas õige loodusesõber ei peaks mitte olema ainult vegan (”minu toidulaua pärast pole tapetud ega kiusatud ühtegi looma”) vaid ka vältima puude tapmist enese tarbeks? Ma ei tea, kas selle jaoks on sõna isegi olemas

Päris pikas perspektiivis lõpeb kaevandamine maakeral ikka: varud saavad lihtsalt otsa ja siis on kolm võimalust: kas 100% ringmajandus, hoolikalt piiratud taastuv/biomajandus või saame varud väljastpoolt. On juba neid kes plaanivad minna eksoplaneetidele kaevandama. Kui seda suudetakse teha heitmevabalt, miks ka mitte?

Loe ERR Novaatorist.

Täna on meil vaid üldised arengukavad mis pole uuendatud, pole seaduse jõuga ja mis pealekauba lähevad omavahel vastuollu. Kliimaseadus ühtlustaki selle ja annaks riigikogu jõu.

Millised eesmärgid ja konkreetsed teed siin valime antud kiri ei ütle, see on mõistagi meie teadlaste, poliitikute, spetsialistide ja kõige olulisem – meie rahva otsustada. Oluline on et me saavutaksime selguse – meie endi jaoks ja seaduse tasemel.

“Eesti õiguses ei ole sätestatud selgelt, milline on Eesti roll EL-i liikmesriikide ülese kliimaeesmärgi täitmisel (nt mida kliimaneutraalsuse saavutamine Eesti kontekstis tähendab) ning kuidas, millal, milliste vahenditega eesmärgi täitmiseks on vaja Eesti ühiskonnakorraldust muuta. Eestis esineb kliimavaldkonnas raamregulatsiooni vaakum, mida teema ja sellega kaasnevate mõjude olulisust arvestades ei tohiks esineda. Rohepöörde ja kliimareformi elluviimine puudutab riigielu olulisi küsimusi ning riivab intensiivselt paljude isikute põhiõigusi, mistõttu on Riigikogul kohustus neid küsimusi reguleerida seadusega.” – VKG kaaskirjast

Lähemalt loe algdokumentidest:

• Kaaskiri
• Seaduse pakutav struktuur

Kliima on juba soojenenud 1,1 kraadi, tuues kaasa mitmeid katastroofe: temperatuurirekordeid, orkaane, üleujutusi, kuumalaineid, metsapõlenguid. Sellegipoolest tasub meil pingutada, et vähendada probleemi niipalju kui võimalik, muidu võime jõuda veel kordades hullemasse situatsiooni.

Kokkuvõte aruandest siin artiklis

Postimehe artikkel

Siit leiab ka ametliku dokumendi teksti – 15 lk, eesti keeles olemas.

Lühidalt:

1. Sisepõlemismootorite lõpp aastaks 2035. Tööstusel on 15 aastat et teha tehnoloogias pööre: eelkõige sõidukites teedel, aga ka tehastes ja laevades. Sõiduautodes see pööre juba toimub, sest elektrisõidukid on olemas, tuleb vaid neid toota ja kasutusele võtta vanade tossutajate asemel.

2. Süsinik tuleb hinnastada. CO₂ kvootide kaubandus on olnud juba aastaid edulugu, olles vähendanud kõige saastavamaid tööstusvaldkondi. Tarbijatele tähendab see nii muidugi nii kaupade, lendude kui vedelkütuste hinna tõusu. Aga mis sellest viimasest, kui auto niikuinii laetakse pistikust.

3. Sotsiaalse fondi mõte on tagada rohepöörde kulude õiglane jaotus, et pihta ei saaks kõige vaesemad. Näiteks oleks elektrisõidukile ülemineku kompenseerimine neile kes seda lubada ei saa.

4. Süsinikumaks piiril lahendab probleemi “aga teised reostavad seda enam”. EL plaanib maksustada imporditava terase, tsemendi, alumiiniumi, väetised ja elektrienergia, nii et see saaks maksustatud samavõrra kui kodumaal toodetud. Nii et kodumaised tootjatele ei teki ebavõrdset seisu turul. See maks peaks algama samm-sammult 2026st aastast, ja saadavast rahast kaetakse tänaste taastusrahade miljardeid. Maksu ei pruugita rakendada, kui riigis on süsinikuvähendus ette võetud.

5. Täiendavad nõuded riikidele. Tõstetakse riikide tänaseid kasvuhoonegaaside reostuse vähendamise nõudeid. Muidugi siin on karta ka riikide ja Brüsseli vahelisi hõõrumisi. Suured riigid vähendavad rohkem, näiteks Saksamaa peab 2005. aastaga võrreldes vähendama transpordi, ehitiste, põllumajanduse ja prügikäitluse heitmeid 50%, teiste riikide nõuded on madalamad.

6. Taastuvkütused. Ilma tuule, päikese ja teiste puhaste elektriallikateta rohelist diili ei saa ette kujutada. Eelnev 32% taastuvelektri nõue tõsteti 40% peale. Täna on see 20%, seega tuleb kõvasti pingutada. Loomulikult pole ka 40% piisav, ja elekter peab olema 100% saastevaba, muidu kliimaneutraalsust ei saavuta.

7. Hoonete renoveerimine. Hooned nõuavad 40% EL energiast ja seda tuleb vähendada. Avalikest ehitistest tuleb 3% renoveerida igal aastal kõrgemate säästmisnormide järgi. Murekoht: kust võetakse selleks raha?

8. Reostava energia maksud. Täna maksustatakse elektritootmist ja kütuseid mahu pealt, aga see on plaanis muuta saastepõhiseks – suurem saastaja maksab enam. Puhtalt toodetud elekter võiks olla maksuvaba või isegi negatiivse maksuga.

9. Lennundus ja laevandus. Lennukütus pole täna piisavalt maksustatud ja kõik lennujaamad peavad olema võimelised pakkuma jätkusuutlikke kütuseid alternatiiviks. Vastavad nn e-kütused, mida saab kasutada olemasolevates lennukites on põhimõtteliselt olemas, lihtsalt need maksavad mitu korda enam tavakütusest. Laevandus on veel keerukam, sest ei toimu valdavalt EL territooriumil: laevad mis sageli on registreeritud mujal vaid laevad siin kaupa. Eesmärk on maksustada EL sadamate vaheline liikluse saaste ja pool EL ning muude riikide vahelisest laevandusest. Riskiks on siin, et osapooled võivad liialt liikuda mitte-jätkusuutlikele biokütustele, mis ei ole tegelikult jätkusuutlikud sest saastavad pigem veel enam kui fossiilkütused ja samas kulutavad ka väärtuslikke loodusressursse. Liikuda on vaja tõeliselt puhastele kütustele ja tehnoloogiatele, see aga on kallis.

10. Metsade kasutamine. EL metsad ja märgaalad peavad siduma 7% aasta heitmetest, ja see on meie ainus tehnoloogia kasvuhoonegaaside kogumiseks atmosfäärist. Plaan on istutada 3 miljardit puud ja toetada põllupidajaid süsinikku siduvatele tegevuste juures. Näiteks lageraiepõhise “uuenduse” juurest liikuda püsimetsandusse.

Loe täistekst siit.

Valitsuse lahendused on siin iseenesest igati mõistlikud: tuleb maksustada nii seda, kes saastet reaalselt otseselt tekitab (st kütuse saastemaks vastavalt selle heitmemahule) ning neid, kes teid tarbivad (teekasutuse maks). Kütuse täiendavat maksustamist läbi aktsiisi on meil juba proovitud ja naabrite (Läti!) vastutöö tõttu on seal EKRE vedamisel astutud paraku samm tagasi. Kuidas see tulevikus peaks toimima, kahjuks lahti pole seletatud. Kohaliku maksuna on ette nähtud ummikumaks, aga selle rakendumise osa jääb samuti lahtiseks.

Loe täisartiklit Päevalehest.