Elektri tootmise omahinna ehk sisendite kulu ennustuse kohta on tehtud eri analüüse. Kui kulud on teada, siis on omahinna arvutus üsna lihtne rehkendus, jõukohane igaühele kes vähemasti tihisid kokku lugeda oskab. Samas viimasel ajal meie kiirelt muutuvas majandusolukorras mistahes prognoosid muutunud ebatäpseks. Kui me ei suuda isegi RB Ülemiste terminali projekti ehitushinda ennustada 50% täpsusega, siis mis siis tuuma- või tuulejaamade ehitusest mis saavad olema veel suurema, mitme miljardi mahuga ehitusprojektid. Kõik need on muide kõige suuremas osas suured betooniprojektid, seega ma jälgiks hoolega tsemendi hinda, ja arvestaksin mistahes omahindade ennustusse vähemalt 1/3 vea sisse. Senistes analüüsides on tuuleparkidel on toodud senti/kWh numbreid 6st 11-ni (maapark pisut odavam, merel kallim), tuumajaamadel 5-st 9-ni, meie põlevkivil näib see olevat see 15 kandis. Fermi täpsemaid tuumajaama omahinna arvutusi lubatakse, kui on tehtud vähemalt esimesele reaktorile hange, eeldatavalt järgmise aasta esimeses pooles. Alles siis võime rääkida teadmispõhiselt, kas Eesti tuumaelekter on kallis või mitte, senikaua on kõik see puhas juhuslike arvude põhine spekulatsioon. Samas elektri tarbijat madal või kõrge tehniline omahind eriti ei aita ega otseselt huvita, teda huvitab palju tema maksma peab, ehk turuhind. Sellepärast pole isegi väga mõtet süveneda omahinna üksikutesse komponentidesse nagu näiteks CO2 kvoodi hind. Omahind on vaid tehniline aspekt tootja jaoks, muidugi mõjutab see tootjate investeeringuotsuseid ja majandustulemusi.

Turuhinna (ehk tarbijale müügi hinna) ennustamine, eriti tulevikuks, on veel hullem hiromantia, sest muutujad – nii tarbimise kui tootmise poolel on tänapäeval kiires muutumises. Nõudlust ja pakkumist viivad kokku elektroibörsid, Eesti näitel Nordpool ja kui seal ka on tehnilisi probleeme teatud situatsioonides, siis laias piiris on see vajalik ja toimiv lühiajaliseks hinna kokkuleppeks. Hinna rasket ennustatavust tõestab, et isegi professionaalsed elektrimüüjad ja analüütikud ei suuda oma hinnapakkumisi poolt aastatki ette teha, muidu nad ei oleks müünud jaburalt odavaid fixlepinguid. Elektri fikseeritud lepingu pakkumise hind on ju lihtne valem: müüja ennustatav pikaajaline turuhind + riskimarginaal. Ma pole turuanalüütik ja mingeid turuhinna ennustusi tulevikuks tegema ei hakka. Meenutan vaid veel kord baastõde – madalam omahind ei tähenda automaatselt samasugust või isegi ilmtingimata madalamat turuhinda ja ostuhinda tarbijale. Selge on vaid see, et vähemalt pikaajaliselt madalamat turuhinda kui on madalaim omahind oodata ei maksa.

Reguleeritud hinna ennustamine on võrreldes eelmistega lihtne: küsimus on peamiselt poliitilise otsuse taga. Tehniliselt võime leppida kokku mingi “suvalise” numbri (nt 0, 3, 6 või 16 senti), igal juhul vahe turuhinnaga (nb! just turuhinnaga, mitte omahinnaga) maksab siis kinni maksumaksja, kui seda kulu/riski ei taheta just edasi sokutada elektritootjale (ehk siis tolle ettevõtte omanikele). Eesti reguleeritud hinnaga elektrit pakub riigiettevõte, see on sama raha teises taskus. Võime ka poliitiliselt leppida kokku, et reguleeritud hind on konkreetse ümara numbri asemel mingi huvitavam ja dünaamilisem valem, nt IRL reformis kasutatav “põlevkivi tootmise omahind” või näiteks paneme midagi paika ja indekseerime seda keskmise palgaga. Ettekujutus, et kui meil on oma kohalikud elektrijaamad, siis sealt saame fikseeritud omahinnaga ostes kuidagi “säästa”, on juba ses suhtes vildakas, et nii jätab elektritootja omanikule teenimata tulu, mida ettevõte teeniks sama elektri turule müügist kõrgema hinnaga. Rahaliselt väljendub see Eesti riigi dividendiootuse vähendamisest Eesti Energia suhtes, ja täpselt see meil praegu toimubki.

Siin on üks dimensioon veel. Ma eristaksin kaks elektritoote taset: nimetame ühte “toorelekter“, mis toodetakse mingites tootmisüksustes söest, gaasist, päikesest, tuulest või imporditakse; ja teist “tarbeelekter“, mida tarbija läbi jaotusvõrgu kasutada saab. Need ei ole samad tooted: toorelektri eri tehased (ja ka salvestajad) käivad olenevalt tehnoloogiast kas enam-vähem plaanitult või üsna ennustamatult sisse ja välja, seda rohkem kui meil loodame ilmast sõltuvale taastuvelektrile. Tarbeelekter peab aga olemas olema 100% ajast, kokkulepitud võimsuse, pinge ja sagedusega. See ei ole isegi nagu hulgi ja jaemüük, kus muutub vaid kauba pakenduse kogus, vaid pigem nagu jahu ja saia tootmine, kus esimest on vaja et teist toota ja jahu reeglina toorelt tarbida ei kõlba. Sarnaselt jahu tootmisele võib olenevalt allikast nii kvaliteet ning hind väga kõikuv, kuid meie pagar (Elering) peab suutma tagama varustatuse kasutades kombinatsiooni tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimisest, eri tehnilistest ja majanduslikest lisaseadmetest. Tal tuleb tagada kvaliteetne särts alati sel hetkel kui mistahes tarbijal tuleb pähe nuppu klõpsida. See on ülimalt keeruline ülesanne, võibolla isegi pea sama keeruline kui hea saia valmistamine. Kunagi, kui elektrisüsteem oli otsene jaotus põlevkivijaamast tarbijani oli see üksjagu lihtsam, ja sellist eristust ehk polnud vajagi teha; tänapäeval on lugu aga teine. Nüüd hinna juurde tulles: kui erinevate toorelektrite kvaliteet on erinevad, ja ka tarbeelekter kui toode on hoopis erinevate nõuetega, siis kas peavad olema hinnad samad? Täna pole haruldane, et “suvalise” tarnekvaliteediga päikesepaneelist elektri tootja eeldab, oma toodangu eest saab oodata pea sama hinda kui maksab jaetarbija oma valmiselektri eest. See on nagu võtaks viljakasvataja saiakilo hinna ja küsiks samapalju oma kg jahu või isegi vilja eest. Mulle tundub, et peame eristama erinevad numbritest päikese (PV), tuule, hüdrosalvestuse, tuuma ja gaasijaamade toodetava ja tarbijale valmiskujul tarnitava elektri puhul, ja seda nii oma-, turu- kui reguleeritud hindade osas. Selle kõige lihtsustamine ühele numbrile on ikka väga suur lihtsustus.

Mis on siin pistmist kliimaga? Elektrihind on oluline tarbija käitumise suunaja: ühtpidi mida madalam on hind, seda väiksem on motiveering säästmiseks. Äärmuslik olukord oleks null-hinnaga elekter, mida asutaks tõenäoliselt piiritult raiskama. Teisalt muudab just võimalikult madal hind alternatiivid ehk reostavad energiakandjad (vedel, tahkekütus, gaas) vähematraktiivseks, ja seega motiveerime reostamise asendamist elektriga. Rohepöördeks on meil just seda vaja. Nii et madalal elektrihinnal on omad plussid ja miinused. Kliima ja keskkonna suhtes oleks parim võimalikult madal hind, aga vaid tingimusel, et elekter oleks toodetud võimalikult saastevabalt. Tasuta saastamist ei tohi lubada. Absoluutselt saastevaba tootmist pole olemas, seega ei saa ka elekter olla päris tasuta. Aga see võiks olla soodne, ja mina ei välistaks siin reguleeritud hinda mõistliku poliitilise otsusena, kui see on rahanduslikult korraldatav ja seda kulu ei üritata sokutada roheelektri ettevõtjatele. Elektriootjal (eriti erasektoris) on ju lihtne loogika – kui müügihind on väiksem kui omahind või kui riik karistab, siis kasumit pole oodata ja jäetakse investeeringud tegemata. Ning see tootmisse investeeringute tegemata jätmine ongi praeguse energiadefitsiidi üks juurpõhjuseid. Tootja peab saama müüa ikkagi turule turuhinnaga, ja regulaator peab olema valmis sealt seda ostma, ja see peaks kehtima isegi riigi omanduses olevate tootjate kohta; muidu on tegi turu solkimisega.

Kokkuvõtteks meie elektrivõrgu lihtsustatud joonis umbkaudsete hindadega erinevates tarneahela osades.

Vaatame järgmist slaidi Rohetiigrist, mis võtab kokku energiakasutuse: nagu näete Rohetiigi teekaardi puhta energia osa suureneb vaid umbes 1/3 võrra ja ligi pool energiast jääb ka aastal 2040 “muu” kategooriasse, ehk mis ei ole elektri kaudu ja on ühel või teisil saastav ja/või loodust koormav. Siin tasub küsida, kui roheline on selline teekaart?

Minu väide on, et kliimaprobleem on niivõrd oluline, et meil lihtsalt ei ole luksust tugineda vaid 19. sajandi lihtsatele tehnoloogiatele ja jätta kõrvale puhtaid energiaallikaid 20. sajandi keerukamatest tehnoloogiatest: näiteks erinevad tuumaenergia variante, keemilisi ja geotermaalseid energiatootmise võimalusi. Tähelepanuväärselt neid ei seda isegi ei mainita dokumendis, näiteks Lisa 3 on toodud eri energiaallikate heitmed ja kütteväärtused ilma nendeta. See muudab paraku kogu selle dokumendi poolikuks, et mitte öelda kallutatuks.

Toon siin kokkuvõtvad Rohetiigri slaidid, milline on tulevik nende plaani järgi. Oma kommentaaridega olen klassifitseerinud positiivsed ja reostavad energiaallikad. CHP peaks siin tähistama koostootmisjaama. Ma oletan, et soojuspumpade osas on mõeldud eraldi tööstuslikke ja tarbijate omi, ja need on tõesti vajalikud puhtad soojusenergia allikad. Mitte-jätkusuutlike kütuseliikide tarbimise plaan on hirmuäratavalt suur.

Järgnevas elektri päritolu juures märkisin paar allikat küsimärgiga, sest ei elektriakud ega hüdropumpjaam (PHEJ) ei tooda uut elektrit, vaid võimaldavad (üsna kallilt) lükata edasi muul viisil toodetud elektri tarbimist. Positiivne on, et üle poole elektritootmisest on puhas: tuulikud maal ja merel. Siiski on üsna palju (üle kolmandiku) jäetud saastavaid elektriallikaid, need on plaanitud pakkuma elektrit tuulevabal ajal. Kas sellisel viisil on võimalik jõuda elektritootmises kliimaneutraalseks? Füüsiliselt ilmselgelt mitte; see võib olla võimalik üksnes paberil, kui loeme nt biogaasi/massi madalamaks saasteallikaks kui see tegelikult on.

Viimaks ka transpordi osakaal: kuidas plaanime liigutada inimesi ja asju. Siin on väga optimistlik plaan vähendada energiatarbimist 40%. Kahjuks puhtad energiallikad jäävad vähemusse, ja suurem osa kütuseid jäävad saastavaks. Küsimärgiga märksin e-kütused (e-fuel), mis on tulevikukütus ja mille reostuse maht sõltub mis tehnoloogia ja kütusega täpselt on tegu. Senised e-kütused on ikkagi umbes sama reostavad kui fossiilkütused. Siin toodud stsenaarium võib olla tõesti realistlik ja saavutatav, aga rohelise asemel nimetaksin selle pigem mustaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et umbes pooles osas toodud tulevikuplaanidest – see mis tugineb tõesti puhastele energiaallikatele nagu tuul ja päikeseenergia, samuti puhtad salvestusvõimalused, üleminek kaugküttele elektripööre jne, on teekaart igati hea. Need sammud tulebki teha, ja ilmselt suuremaski mahus kui teekaart plaanib. Samuti on sealt väärt vaadata milline on energiakasutuse struktuur, tegevused, vajalikud seaduste muudatused, seal on modelleeritud energiakasutust tulevikus (ja tulemus on üsna sarnane minu lihtsale exceli-analüüsile) ning kuidas see üldiselt ajas muutub. Samas pean tõdema, et teekaardi täpsemad analüüsid ikkagi ei vasta mitmetele sealsamas toodud olulistele lähtepunktidele jätkusuutlikkuse, looduskeskkonna sõbralikkuse ega varustuskindluse osas. Liiga suures osas plaanitakse laiendada taastumatute ja tegelikult juba ära kasutatud ressursside kasutamist, nii meie atmosfääri (kui kasvuhoonegaaside hoidla) kui elava looduse jätkuval kuritarvitamise näol.

Õnneks tegijad lubasid, et see teekaart pole lõplik, vaid on elav töödokument. Seega jään ootama, et puudused võetakse arvesse ja tehakse sellest uus ja täiendatud versioon. Kus on vähem bürokraatlikku enesepetmist “arvestuslikkusega” ning rohkem tänapäevaseid tehnoloogiaid ja andmeid kasutatud.

Tegelikult on kliimakriisi olemus üsna lihtne ja selge: liigne inimeste paisatud kasvuhoonegaaside saaste pidevalt kasvav kogus atmosfääris põhjustab kasvuhooneefekti ja temperatuuri tõusu. Kasvuhoonegaase (sealjuures, aga mitte ainult CO₂) tekitatakse ja tarbitakse muidugi ka looduslikult, aga enne inimmasinate sekkumist oli see enamvähem tasakaalus. CO₂ saaste looduslik hajumine võtab aega tuhandeid aastaid. Seega on ka lahendus selge: olemasolev liigne saaste tuleb selle tekitajatel, st inimestel ära koristada ja täiendav liigne saastamine tuleb lihtsalt lõpetada!

Mõlemad on samas ülimalt rasked ülesanded: saaste atmosfäärist ära koristamine nõuab tehnoloogilisi lahendusi, mida meil täna meil lihtsalt pole. On mitmesuguseid ideid ja prototüüpe, aga nendel on suures mahus rakendamine või liiga kõrgete kulude probleemid, reeglina need mõlemad. Ainus täna kättesaadav odav suures mahus eemaldamise viis on looduslik: fotosüntees taimedega, mida me saame positiivselt mõjutada sobivate metsade hoidmise ja lisamisega. Seega seda just peamegi tegema!

Vaatame esmalt, kust tuleb täpsemalt saaste. Tuginedes selle raamatu andmetele saame alloleva üleilmse pildi. Eestis on ajalooliselt elektritootmise saaste (jalajälg) olnud oluliselt suurem, koguni üle 80% ning terase ja plastikutootmist on meil vähe. Aga kui elektritootmine meil neutraliseerub, tekib meil mõneti sarnane pilt:

Saaste lõpetamine on samuti keeruline, sest kogu olemasolev tootmise ja tarbimise tsükkel pole varem pidanud seda arvestama: nii on suur osa sellest üles ehitatud fossiilsete kütuste põletamisele või KHG eritavatele protsessidele. Mõned ütlevad, kuna kliimamuutuste juurpõhjus on tehnoloogia (mis on kahtlemata õige), siis on loogiline lahendus juurprobleemi eemaldamine: tuleb “masinaid lõhkuda” ehk siis lõpetada kõikvõimalike tänapäevaste tehnoloogia saavutuste kasutamine, viia nii asjade kui energia tarbimine inimese kohta tööstusrevolutsiooni eelsesse aega (st kordades madalamaks kui täna), ja ka teha midagi (aga mida?) et inimkonna arv jõuaks samasse aega tagasi. mis on samuti mitu korda väiksem. Kuna vist kõik saavad aru kui ebarealistlik see on, siis jõuab selline arutelu tavaliselt kliimaskeptikasse – probleemi lahendamine on lootusetu. Aga kas ikka on?

Probleemide lahendamisele on ka teine lähenemine, nagu näiteks arstid teevad – kui sa ei saa probleemi juurpõhjust, näiteks mürki eemaldada, siis võib olla toimivaks lahenduseks (nn “tehnofix“-iks) mõni teine või isegi seesama mürk aga teises koguses. See ei tundu loogiline ja ongi mittetriviaalne: pead teadma täpselt mida sa teed, et ei muudaks asja veel halvemaks. Sageli tuleb selline tehnoloogiline lahendus mitmete katsetuste ja eksimuste hinnaga, aga lõpuks saadakse see käima. Või ei saada, garanteeritud tulemust pole kunagi. Samamoodi saab tehnoloogia loodud probleeme lahendada uute, aga õiges ehk rohelises suunas arendatud tehnoloogiatega. Keskne idee on siin, et just elektrienergiat on võimalik toota saastet tekitamata, piisavalt odavalt ja piisavalt suures koguses. Kuigi otsene elektri tootmine moodustab vaid pisut üle veerandi saastest, võib ta olla lahenduseks väga paljudele muudele valdkondadele, kus energiavajaduse või muu protsessi saaste saab asendada puhtalt toodetud elektriga – ja üllatavalt paljudes kohtades saab seda teha. Puhtaid energiaallikaid on veelgi: näiteks vesinik ja otsene maasoojus, ka neid tuleb maksimaalselt kasutada, aga need pole tehnoloogiliselt täna veel nii valmis. Õnneks arengud toimuvad seal kiiresti: uudiseid uute või täiendatud tehnoloogiate kohta leiab igal nädalal, mõned huvitavamad neist püüan postitada siia blogisse.

Kui elektrit ei saa veel kasutada, näiteks pole lennukite või ookeane ületavate kaubalaevade jaoks vastavaid vesiniku ega akupõhiseid tehnoloogiaid veel olemas, siis tuleb kasutada võimalikult puhtaid alternatiive (näiteks e-fuel, 2+ põlvkonna biokütused jms). Need tuleb teha võimalikult odavaks võrreldes tänase saastava lahendusega, ja seal saab riik aidata maksupoliitikaga. Tarbija jaoks võib see olla lühikeses plaanis ebameeldiv – kui lennufirma peab ostma kallima e-fuel-i, siis ei saa me enam 10€ piletitega lõunamaale, vaid kas ostame oluliselt kallima lennupileti või valime elektriga sõitva kiirrongi alternatiiviks. Kiirrongitee Eestisse tuleks muidugi selle eeldusena esmalt valmis ehitada.

Alloleval joonisel on toodud kliimaproleemi peamised lahendused mõttepilvena. Enamus võtmesõnad peaksid olema üsna lihtsalt arusaadavad, mitmete kohta on täpsemaid artikleid ka siin blogis. Paksus kirjas on juba täna olemasolevad tehnilised lahendused või lahenduste piirkonnad – nendega tuleks tegeleda kohe esimeses järjekorras. Mõned neist on juba aktiivselt töös, aga mõned (näiteks tuumaenergeetika) on niivõrd poliitiliselt tundlik teema, et ei saa tähelepanu mida ta lahenduse osana vääriks. Kaldkirjas on toodud tehnoloogiad mis vajavad veel olulisi arendusi, isegi läbimurdeid. Ka neisse on vaja investeerida, isegi teha nii teadus- kui rakendusuuringuid. Ka neid on mitmeid, aga enamikega ollakse arendustega üsna lubavates faasides. See pakub päris palju optimismi.

Lenin kirjutas: kommunism on nõukogude võim ja kogu maa elektrifitseerimine. Nõukogude võimu me muidugi ei vaja, küll aga vajame tarka, tulevikku vaatavat ja samas demokraatlikku ning kaasavat riigijuhtimist. Poliitikud peavad tagama, et roheliseks pöördumine oleks võimalikult odav ja saastamine võimalikult kallis. Sel hetkel, kui saastevaba toode on pisutki odavam kui saastav, valivad ju kõik turuosalised rohelise kui parema ja tulevikukindla ning saastav majandus sureb väga kiirelt. Juba täna on see hinnavahe mitmetes valdkondades üllatavalt väike: roheline elektripakett Eestis on vaid mõni % kallim. Elektriauto hinnad langevad samuti jõudsalt. “Elektrifitseerimine” tuleb ette võtta otseses mõttes ja mitte vaid kogu maal, vaid kõikides valdkondades vertikaalselt: hoonete küte, transport, tootmine, taaskasutus, toidu tootmine jne jne. Puhta elektri igal ajal ja mõistliku hinnaga saadavusega on meil veel pikka aega probleeme, seega tuleb olla ka säästlik. Aga säästlikkus ei tohi põhjustada saastlikkust.

Värskelt selle aasta veebruaris ilmunud raamatu täispealkiri “Kuidas ära hoida kliimakatastroofi: olemasolevad lahendused ja mis läbimurdeid me vajame” ütleb ühe lausega üsna täpselt ära, millest raamatus on juttu. Bill Gates (või BillG nagu IT-maailm teda tunneb) pole eelkõige tuntud just kirjamehena, aga tema konkreetne, loogiline, faktidega põhjendatud ning graafikutega rikastatud ja samas lihtsalt loetav tekst on suurepärane tõenäoliselt hetkel parim ülevaade tänasest kliimaprobleemide ja vajalike lahenduste seisust ja tulevikust. Seega – kui sul on valida üks raamat kliimaprobleemidest, siis vali see #1 New York Times best seller. Julgen öelda, et see on kliimaaktivisti kohustuslik lugemisvara!

Miks nulli?

• Inimkond tekitab 51 miljardi tonni kasvuhoonegaaside, peamiselt CO₂ heitmeid aastas, ja need püsivad atmosfääris kuni 10.000 aastat, tekitadesk asvuhoone effekti. Me peame jõudma sealt null-süsinikuni (zero-carbon), seda juba 2050.ks aastaks. Muud võimalust meil pole. (“Nulli” all mõtleb ta võimalikult nullilähedast seisu, mitte matemaatilist nulli.)
• See ei ole ilmselgelt lihtne, aga see on hädavajalik:
  • Et hoida ära kliimakatastroof, peame jõudma nulli (süsinikuheitmetega)
  • Me peame rakendama kõiki olemasolevaid vahendeid, nagu päikesepaneele ja tuuleenergiat, tegema seda targemini ja kiiremini
  • Me peame looma ja rakendama uusi läbimurde tehnoloogiaid, mis lahendavad seni lahendamata probleeme
• BillG lendab endiselt eralennukiga, aga kasutab seal oluliselt kallimat biokütust, ning ta offset-ib oma pere kulutused. Aga ta ka rõhutab et (isegi tema) isikliku tarbimise piiramisel mõju oleks suhteliselt väike, palju suurema mõjuga töö poliitikate ja tehnoloogiate arendamisega, mida ise ta veab ja finantseerib ja soovitab seda ka teistel teha.
• Tehnolahendused ei ole piisavad, aga nad on vajalikud.
• Energia kasutamine on ok, senikaua kui see on toodetud süsinikuvabalt.
• Meil on palju globaalset ebaõiglust: arenenud riigid on eksportinud oma tootmise ja emissiooni vaesematesse (Euroopa Hiinasse), sellepärast näib nagu problemaatiline oleks Hiina ja EL emissioon väheneks. Samas suur osa maailmast (must Aafrika) on ikka veel väga vaene ja arenenud riigid ei tohi piirata nende võimalusi saada ka tõsta oma tervishoiu, toidu, hariduse ja üldist elutaset; mis aga nõuab täiendavat majanduse arengut ja tootmist olukorras kus kliimasõbralikkus on kättesaamatu luksus.

Halb uudis: see on tõesti väga raske ülesanne.

• Eraldi peatükk selgitab, kuidas orienteeruda kliimanumbrite statistikas, meenutab mis on kasvuhooneefekt, miks on selge et see on inimtekkeline ja milliseid aina süvenevaid probleeme kliimamuutus meile kõikidele tekitab.
• Iga kliimalahenduse kohta küsib BillG investeerimisfond viis olulist küsimust:
  • 1. Kui palju 51mrd tonnist see vähendab? Näiteks Breakthrough Energy (BillG inveseerimisfondi) miinimum “täheleapanulävi” projekti kohta on 1% (500 miljonit tonni). Võrdluseks: Eesti aastaheide on 20 miljonit tonni, samas ka kõik need mijardid tonnid tulevad koondina üksikutest tonnidest, seega ei saa öelda et Eesti heide on nii väike ja me ei pea midagi tegema ja võime teiste teiste arvelt nihverda.
  • 2. Asi pole vaid elektris, kõik viis valdkonda tuleb viia null-süsinikuni: kuidas toodame asju, energia tootmine, asjade kasvatamine (põllumajandus, metsandus), kuidas liigume ringi (transport) ja hoonete küte/jahutus
  • 3. Kui palju elektrit suudab pakutav lahendus toota: megavattides, gigavattides, kas toidab ära majapidamise või keskmise suurusega riigi?
  • 4. Kui palju pinda vajatakse (W / m² kohta) – näiteks tuulega saab toota vaid 1-2, fossiilkütus aga 500-10.000 W/m² kohta. Sellepärast peame vaatama tuuleenergia arenduseks mereparke, maismaal oleks see raiskav maakasutus.
  • 5. Kui kallis see on? Iga asi peab olema majanduslikult jõukohane, odavam kui samasugused alternatiivid ja jõukohane mitte vaid maailma rikkamateile, vaid ka vähemalt keskmikele, veel parem kui ka vaesematale
• Ta kasutab läbivalt mõistet “roheline lisatasu” (green premium) arvestusliku lisakulu kohta mis tekib kui konvensionaalne asi X (nt mingi elektri tootmine) asendada null-emissiooniga alternatiiviga.
• Meie kõikide suurim ülesanne on roheline lisatasu viia minimaalseks, veel parem kui negatiivseks, et null-süsinik oleks ka kõige odavam lahendus, ja siis viib turg juba automaatselt kõik asjad paika. Rikkad riigid on võimelised maksma ka suhteliselt kõrgeid rohelisi lisatasusid, keskmised/vaesed riigid aga mitte, kuid see peab olema ka neile jõukohane
• Asjad, mis on juba täna madala rohelise lisatasuga tuleks ellu viia kohe praegu. Meie tehnoloogiaarendus peab töötama selles suunas, et neid lisatasusid võimalikult vähendada.

Hea uudis: me suudame seda teha

• Esmane probleem on elektri tootmine (27% globaalsest heitmest). Kuna paljud tootmise, taaskasutuse, transpordi jms probleemid on tegelikult suuresti energiaprobleemid, siis on elektritootmise dekarboniseerimine keskne probleem.
• Rõhutatakse, et eesmärk peaks olema null-süsinikuga tootmine, mitte taastuvenergia kui selline. Mitmed taastuvenergia lahendused ei ole paraku null-süsinikuga, nagu biokütused, eriti esimese põlvkonna omad on ikka väga problemaatilised.
• Tuule ja päikesenergiat tuleks arendada ja toota palju rohkem kui seda tehakse praegu, asendades fossiilkütuste abil tootmist. Samas nende puhul on samas lahendamata katkendlikkuse probleem. Kahjuks majanduslikult põhjendatavaid kogu võrgu tasemel salvestuslahendusi täna ei ole ja pole kindel millal need saavad kättesaadavaks.
• Tuumaenergia on väiksema keskkonnajalajäljega elektri tootmise lahendus energiaühiku kohta. Samas sellega elektri koguvajadust kogu maailmas katta ei saa, on vaja aktiivselt arendada ja ehitada ka teisi nullsüsinikuga elektritootmise lahendusi.
• Igal aastal sureb söetootmises enam inimesi kui tuumaõnnetustes on hukkunud kogu ajaloo jooksul.
• Kujutame ette, et ühel päeval tulevad inimesed kokku ja otsustavad ära keelata autod: need on ohtlikud, nad tapavad inimesi. Me ei tee seda, selleasemel me innoveerime et teha autotransport kogu aeg ohutumaks, me kasutame turvapatju ja -rihmu, me loome paremaid materjale ja disaine, me paigaldame lisakaameraid et vältida jalakäijatele otsasõitu, me teeme teede ja tänavate taristut paremaks ja ohutumaks. Tuumaenergia tapab võrreldamatult vähem inimesi kui autod. Ja ka suurusjärk vähem kui mistahes fossiilkütuste tootmine. Isegi vähem kui taastuvenergia lahendused.
• Hüdroenergia jaoks tammide ehitus võib olla 100 aasta jooksul suurem saaste teke kui söeelektrijaamal, üleujutusest tekkiva metaani tõttu.
• Fossiilsete kütuste niivõrd laialdase kasutuse põhjus on nende odavus, mis tuleneb sellest, et me ei maksa tekitavate negatiivsete välismõjude eest.
• Äramärkimist saab BillG enda firma TerraPower, kes arendab järgmise põlvkonna moodulreaktoreid, mis toimivad traveling wave) lahendusel, suudavad kasutada teiste tuumajaamade jäätmeid kütusena ning kasutada sulasoolade põhist salvestust. Aga kui keegi arvab et see raamat on tema ettevõtete promotekst, siis ta küll eksib, pigem tal on lihtsalt võimalus investeerida ettevõtmistesse millesse ta ka usub. Raamatus on mitmest roheettevõttest juttu, kuhu ta pani raha aga mis ikkagi välja ei vedanud.
• Ka tuumaenergia vajab salvestuslahendust, et tekitada võimalus juhtida koormust ja vältida mõttetut konkurentsi tuule ja päikeseenergiaga, ja mitmetes disainides (nagu TerraPower-is) on see sisse ehitatud.
• Tehakse ülevaade ka teistest nullsüsiniku heitmega elektritootmise võimalustest: hüdro, nuclear fusion ja geotermaalne tootmine. Samuti peamistest saadaolevatest ning loodetavatest salvestusmeetoditest: patareid, pump-hüdro, termaalne ja odav vesinik.
• Tuuakse välja süsiniku kogumise (punktkogumine ja otsene atmosfäärist kogumine) probleemid (peamine: kõrge kulu) samas tõesti asendamatute heitmete puhul tuleb ka seda rakendada.
• Mainitakse energiasäästu võimalusi (mis on väga piiratud, sest väga suur osa maailmast pole veel energiat kättegi saama hakanud – aga ta hakkab ja peab hakkama) ja juhitava tarbimise vajadus.
• Asjade tootmise probleemide juures tuleb leida viisid kuidas heitmevabalt eelkõige tsementi (betooni – olulisima ehitusmaterjali jaoks) ning terast toota. Plastikud on palju väiksemad probleemid võrreldes nende kahega.
• Tootmises tuleb arvestada kolme saasteallikaga: 1. elektri tootmine tehase käitluseks 2. soojusenergia mis on vajalik protsessi toimimiseks (näiteks terase sulatus: nii kõrgeid temperatuure on väga keeruline saada elektrist) ja 3. mitmed protsessid oma olemuse tõttu eraldavad keemiliselt CO₂ jt kasvuhoonegaase: näiteks tsemendi tootmise keemiline protsess on selline. Kõikidele nendele probleemidele on vaja lahendusi. Tootmises võib olla vajalik süsiniku kogumise (Carbon Capture) rakendus, kui muid lahendusi pole.
• Põllumajanduse ja metsanduse suurimad heitmeprobleemid on veisekasvatus (metaan!) ja väetised. Lahenduse üks suund on kunstlik liha (nt Beyond Meat ja Impossible Foods) kuhu BillG on ka investeerinud. Või vähemalt väiksema keskkonnajalajäljega loomi – näiteks kana on kordades efektiivsem kui siga. Väetiseprobleemi loodetakse vähendada nende efektiivsema kasutusega ning tehnilise edasiarendusega.
• Puude istutamisega üksi ei saa kliimaprobleemist jagu: et vaid USA heitmed siduda puudese tuleks uut metsa istutada täis umbes pool kogu maailma maismaast. Metsade hävitamine (deforestation) peab lõppema.
• Transpordi mõnes osas on nullheitmega lahendusi juba olemas – eraautode elektrifitseerimine on lükatud hooga käima, ja isegi roheline lisakulu pole seal väga kosmiline. On juba linnu, mille ühistransport on 100% elektriline (Shenzhen näide). Samas akulahendus ei tööta raskevedudes, kaubatranspordil ei maal ega merel, ja seal tuleb kasutada muud: kas uue põlvkonna biokütuseid (st mis tõesti vaid jääkidest toodetakse, aga on umbes 2x kallimad kui tänased kütused), sünteetilisi kütuseid (electrofuels, ligi 4x kallimad kui tavakütused) või suurtes konteinerlaevades väikeseid tuumareaktoreid (need juba ammu militaarvaldkonnas kasutuses).
• Teised transpordi lahendused on teha seda vähem (käia enam jala/jalgrattaga, ja planeerida linnu ning elustiili vastavalt), kasutada sõidukite tootmisel väiksema süsinikujaljäljega lahendusi ja kasutada kütuseid efektiivsemalt. Kuid kõige mõjusam lahendus on elektrifitseerimine (esmane valik) ja alternatiivsed kütused (kui elektrifitseerida ei saa).
• Huvitaval kombel ei maini BillG siin vesinikusõidukite (fuel cell) varianti, kas ta loeb selle elektrokütuse alla või ei usu et vesiniku suured probleemid (kallis toota, säilitada jne) on liiga kulukad et see tõsine lahendus oleks.
• Hoonete soojaks (ja jahedaks) hoidmiseks saab ja tuleb nullsüsinikuni jõuda eelkõige soojuspumpade abil. [JL märkus: Külmades maades on plaanis ka tuumareaktorite jääksoojuse (see ei ole radioaktiivne!) kasutus keskkütte koostootmiseks, ja nt Helsingis on isegi ainult keskkütteks mõeldud madalatemperatuurilise reaktori projekt.]
• Rusikareegel nii tootmise, transpordi kui hoonete jaoks on sarnane: 1. elektrifitseerida kõik mis võimalik (eelduseks on loomulikult puhas elektritootmine) ja 2. mujal luua puhta kütuse lahendused.
• Rõhutatud on hoonete energiatõhususe saavutamise vajadust, näiteks on maailma tõhusaim kontorihoone Bullitt Center Seattles mis toodab 30% enam energiat kui tarbib.
• Tuleb ka adapteeruda kliimamuutustega, sest isegi kui halvim suudetakse ära hoida, siis üsna halb seis on juba käes ja kindlalt läheb see veel halvemaks. BillG muretseb arengumaade pärast, kus on tal mitmeid heategevusprojekte juba varasemast. Üheks näiteks on tal vajadus põllumajanduses arendada kiirelt välja uusi põua ja liigveekindlaid sorte. Teiseks lahendust vajavaks probleemiks on linnade elektrisüsteemid, mis vajavad olulist täiendamist kogu selle täiendava elektrikoormuse võimaldamiseks.
• Me peame valmistuma ka halvimaks: pole võimatu, et meil (st kogu maailmal) ei õnnestu piisavalt kiirelt saasteid vähendada kuigi oleme pingutanud ja oleme ka õigel teel, saabuvad kasvuhooneefekti kuumalained kiiremini ning näeme algamas kliimaprobleemidest tingitud humanitaar ning looduskatastroofe. Üheks ajutiseks hädavariandiks pakutakse geoinseneeria (geoengineering), mille all mõeldakse atmosfääri kunstlikku reostamist millegiga, mis päikeseneergiat takistaks. Me teame et põhimõtteliselt see toimib – looduslikult suurte ajalooliste vulkaanipursetega on mõnedeks aastateks vähenenud maakera temperatuur mõne kraadi võrra. Küsimus on kuidas me saaks midagi sarnast minimaalse negatiivse mõju ja riskiga, ja ikkagi vaid viimase hädavajaduse korral teha. Kõik muidugi loodavad et seda ei lähe kunagi tarvis.

Sammud, mida me saame teha nüüd

• Teine osa raamatust on sellest, mida valitsuse tasemel saaks ja peaks ära tegema: palju olulisi otsuseid.
  • Tuleb investeerida õigete valdkondade teadusarendusse.
  • Tuleb rakendada süsinikumaksud, et saastav tootmine poleks mitte vaid keskkonna, vaid meie kõigi tuleviku arvelt odavaim variant.
  • Tuleb eemaldada turutõrkeid info/motivatsiooni osas.
  • Tuleb üle vaadata ja vajadusel muuta pahatihti aegunud poliitikad – toetusskeemid, maksud, ehituse reeglid jne, kõik nullsüsiniku eesmärki silmas pidades.
  • Tuleb planeerida õiglane üleminek kaduvatest tööstusaladest. BillG kirjutab muidugi Texasest, aga Eestile veelgi olulisem küsimus.
• Üks huvitav mõte on, et oluline on vaadata eelkõige pikka plaani ja lõppeesmärki: teha õigeid samme et saada süsinikuneutraalsus 2050, mitte lasta end petta väikestest sammudeks näiteks 2030. aastaks tehtavast vaheesmärgist. Liiga väike vaheambitsion võib olla isegi kahjulik: näiteks kui ehitame gaasielektrijaamu, siis lühikeses perspektiivis saame küll heitmeid vähendada tubli 2x (võrreldes söega), aga sealt edasi see lahendus meid ei vii üldse mitte, samas on investeering jällegi tehtud. Parem tuleb investeerida tõeliselt nullheitmega tootmise tehnoloogiatesse, mis võibolla poe 2030. aastaks isegi veel valmis (seega siis veel ei näe me võitu), aga mis samas 2050. aastaks enamvähem kindlalt toimivad.
• Me ei tohi piirduda kergete ülesannetega nagu elektirautod, tuule ja päikesepargid. Me peame võtma käsile ka rasked ülesanded: elektrisalvestus, puhtad kütused, tsement, teras, väetised jne.
• Tuleb samaaegselt töötada poliitikate, tehnoloogia ja turu probleemidega. Ükski neist eraldi ei ole sageli piisav ega toimiv.
• Tuleb arendada nii vastava innovatsiooni pakkumist (konkreetselt neljakordistada teadus-arenduskulusid) kui nõudlust: riiklikud ostud, riiklikud toetused eraostudeks.
  • Riik peab töötama tihedas koostöös ettevõtetega.
  • Riik peab looma üldise tehnilise infrastruktuuri uute lahenduste jaoks, näiteks elektrivõrkude tugevdamise näitel.
  • Tuleb maksustada süsinikuheitmeid, on see siis kvootide (mis on olemasolev süsteem) või uute maksude näol.
  • Tuleb luua puhta elektri ning kütuse standardid, peab olema selge millele peab vastama on puhtalt toodetud elekter ja kütus.
  • Igal elektritootmise ettevõttel peab olema puhta elektri võimekus valikus, isegi kui see on kallim kui teised.
  • Luua puhta toote standardid – toodetel nii tööstuses kui eratarbijatele peab olema selge jalajälje määramine ja tähistus, ja nõutav puhtuse miinimumtase peab olema pidevalt tõusev.
• Raamatus tuuakse rida konkreetsete poliitikate näiteid mida valitsuse, osariigi ja kohalikul tasandil tuleks teha. [JL märkus: See on üsna USA-keskne, võibolla ka teistes suurtes riikides sarnane. Meie väikeriigis on mitmed reeglid mis USAs on linnas, lahendatud riigis keskselt. Ja mitmed isegi EL tasemel. Aga meetmed ise on kõik huvitavad ja tasuvad üle vaadata.]

Mida saan isiklikult ära teha?

• Viimane peatükk on sellest, mida me igaüks ise saaks teha, kui sa just pole poliitik või mijardärist filantroop. See ei ole vaid elektriautoga sõitmine ja vähema liha söömine. Isegi suurem mõju on kodanikuna, kes mõjutab aktiivselt (või vähemalt passiivselt valimistel) poliitikuid, ja see on oluline sest just poliitikud on need kelle otsuste mõju on oluliselt laiem kui üksikul isikul või firmal. Mõjuta poliitikuid kirjutades, helistades, osaledes koosolekutel ja küsi nendelt õigeid küsimusi. Seda nii kohalikul kui riigi tasemel. Miks mitte – kandideeri ka ise.
• Tarbijana saad saata turule ja tootjatele kahtemoodi signaale: esimesena tuleb tavaliselt pähe millegi vähem tegemine (nt liha söömine või reisimine), aga need tegelikult üsna nõrgad ja vähemmõjusad signaalid.
• Palju suurem mõju on ostu tegemisel, sest iga ost tõendab et nullheitmega toodet on kellelegi vaja, keegi on nõus maksma võimalik et pisut kallimat hinda selle eest. Kuna paljud sellised tooted on tegelikult suuresti investorite kinni makstud, siis see nende täna teenitav raha (mis võib sulle ikkagi märgatav olla) on firmale isegi vähem oluline kui ostuotsus ise. Ilma selliste signaalideta investorite ja valitsuste rahakotirauad investeeringuteks ei avane. Konkreetsemalt:
  • Vaheta oma elektripakett rohelise vastu (Eestis on see muide täna veel vaid mõni % kallim!).
  • Vähenda oma kodu heitmeid kasutades efektiivsemat küttesüsteemi ja soojustust; see on kõikidele Eesti koduomanikele tuttav jutt niigi, aga USAs kus elekter odav asjakohane meelde tuletada.
  • Osta elektriauto – jällegi signaal on tähtsam kui see mõju, ja pealegi sa võid tõesti raha kokku hoida auto eluiga vaadates.
  • Proovi julgelt taimepõhist burgerit – see on tõesti väga sarnase maitsega ning toiteväärtusega.
• Ettevõtja (või töötajana) peavad vaatama ja julgema investeerida suurimatesse väljakutsetesse nullsüsiniku teel. Tegelikult on suuresti just nende taga vastavate tehniliste lahenduste loomine ja turule toomine. Konkreetsemalt soovitatakse:
  • seada firmasisene süsinikumaks eri osakondade vahelises arvestuses, et juhtida keskkonnasäästlike lahenduste eelistamiseni.
  • Tuleb olla varajane adopteerija: kasuta madalsüsiniku lahendusi kontori remondis. Näiteks isegi Maersk, maailma suurim laevandusfirma on oma flotilliga lubanud jõuda nullemissioonini 2050aastaks.
  • Tehke koostööd valitsuse rahastatud teadusarendusega.
• Lisapeatükis on toodud välja BillG soovitused COVID-19 majanduslikust august väljatulekuks, nii et see ei oleks naasmine vanasse, vaid juba uude, kliimateadlikku tulevikku.

Kokkuvõttes on BillG optimist: ta on näinud milliseid suuri asju inimesed on võimelised olnud ära tegema. Tehnoloogias tehakse suuri samme, kui saadakse aru et see on tõesti oluline asi.

Aga see raamat sisaldab ka palju muud, simaringi avardavaid näiteid ja paralleelse BillG filantroobitegevusest, võitlusest malaariaga, isegi Microsofti asutamisest koos Paul Alleniga. Samas jäädakse heas mõttes populaarteaduslikuks, vältides minekut tüütutesse detailidesse. Lisades on samas olemas detailsemad viited andmete allikatele, kust saab edasi uurida ja kontrollida tema väiteid. Nii et soovitan veelkord see raamat osta või laenutada. Kui muidu tõesti ei saa, siis nõudis üllatavalt vähe guugeldamist, et leida tasuta epub/pdf allalaadimiseks.

• Osta Krisost – odavam, aga mul läks praktiliselt kuu aega.
• Osta Amazonist – pisut kallim koos saatmisega, aga sealt olen saanud raamatuid kätte samal nädalal. Ka saksa, prantsuse või hispaania keeles
• Nõua Rahvaraamatust ja Apollost, et nad telliks riiulile – näib, et nad tellivad ka netitellimuse puhul kusagilt kaugelt ja saabub kuu aega.
• Meeldetuletus endale: soovita eestikeelset tõlget oma lemmikkirjastuselt. Muide katalaani keeles juba on!

– Mis on energia? 
– Energialiigid ja nende muundumised 
– Mõni sõna mõõtühikutest 
– Maa energiabilanss 
Kütuste energia tänapäeval ja tulevikus 
– Kütused ja nende varud 
– Soojuselektrijaamad ja nende areng 
– Kütuste energotehnoloogiline kasutamine 
– Kütuste allmaagaasistamine 
– Teisi teid gaasi tootmise laiendamiseks 
– Soojusmootorid tänapäeval 
– Uus soojusmootor – gaasiturbiin 
– Soojuse ja kütuste energia otsene muundamine elektrienergiaks 
Hüdroenergia ja selle tulevik 
– Hüdrojõujaamad tänapäeval 
– Hüdroenergia tähtsus ja varud 
– Mered energiaallikana 
– Tõusu-mõõna energia kasutamine 
– Merelainete energia 
Tuul energiaallikana 
Vähekasutatavad energiaallikad looduses 
– Päikesekiirgus 
– Merede soojus 
– Maapõue soojus 
– Välk ja atmosfäärielekter 
Aatomienergia ja selle tulevik 
– Mis on aatomienergia? 
– Ahelreaktsioonid 
– Tuumareaktorid 
– Aatomielektrijaam tuumareaktoritega 
– Aatomimootor sõidukeil 
– Tuumaenergia otsene muundamine elektrienergiaks 
– Tuumakütused ja nende tootmine 
– Aatomienergia varud ja kasutamisväljavaated

Allikas Antikvariaat

Tänane olukord: Eestis tarbitakse aastas suurusjärgus 10TWh elektrienergiat, tiputarbimine on umbes 1500 MW, seega nii suur peaks olema meie tootmisvõimsused kokku, et saaks olla võimalik sõltumatu elektrivarustus. Need numbrid peaksid sealjuures oluliselt kasvama lähiaastakümnetel, sest mitmed olulised sektorid, nagu küte ja transport peavad üle minema puhtale tarbimisele ja puhtalt toodetud elektrile.

Kuni viimase ajani toodeti enamus meie elektrist põlevkivist, alates 2019st aasta 2. kvartalist on aga kõrgete CO2 hindade tõttu selle omahind kasvanud kõrgemaks turuhinnast, seetõttu suur osa põlevkivi elektrijaamade blokke on majanduslikel põhjustel suletud, konserveeritud või sulgemisel ja me tarbime Soome kaudu imporditud elektrit. CO2 kvoodi hinna langust ei ole ette näha, selle pidev tõus on ETS süsteemi juba algselt sisse planeeritud, seega PÕXIT põlevkivielektri osas on sisuliselt juba toimunud.

On selge, et kõik fossiilsetest kütustest toodetavad elektri allikad (põlevkivi, gaas jms) kui nii kohalikule, aga eriti maailma elukeskkonnale kahjulikud peavad võimalikult kiiresti kaduma igal pool maailmas, ka Eestis. Ka biokütuste (nt puit, biomass) kasutamise koormus keskkonnale (sh kasvuhoonegaasidele, põllumajandusmaale, looduskeskkonnale jne) on suur ning kuna täna veel pole olemas lahendusi põletamisel tekkiva CO2 efektiivseks kokkukogumiseks, siis neid võib kasutada vaid ajutise lahendusena. Arenenud riikidest näiteks Holland kavandab juba biomassist väljumisest, väljumine söest on neil juba toimunud.

Keskkonnasõbaliku elektri tootmiseks suures mastaabis jäävad täna saadavatest lahendustest valikusse seega tuuleenergia, hüdroenergia, otsene päikeseenergia (päikesepaneelid ja -tornid) ning tuumaenergia. Samuti tuleb jätkata veel keskkonnasõbralikumat suunda: energiasäästu ehk tarbimise maksimaalset vähendamist. Lisaks tuleb olla valmis päevadeks, mil elekter pole lihtsalt saadaval, sest kogu piirkonna tootmine on väiksem kui tarbimine. 

Eestis jääb valikust kõrvale hüdroenergia, ainus tõsisem siinne potentsiaal on loovutatud Venemaale: Narva HEJ võimsusega 125 MW. Samas on naabrusest võimalus osta puhast importelektrit: Läti, Norra ja Rootsi hüdro, Soome ja Rootsi tuumaelekter.

Päikese ja tuule elektrijaamad

Üks võimalik – hetkel võib öelda et Eesti de facto valitud tee elektri varustatuse tagamiseks on, et suurendame päikese ja tuuleenergia võimsusi, lisame salvestuslahendusi ja/või puuduoleva elektri impordime. Tagavaraks on lisaks kiirelt käivitatav gaasielektrijaam(ad), ehk (eeldatavalt Venemaa) gaas.

Tuuleenergia potentsiaal on Eestis päris hea, eriti mere ja ranniku piirkondades. Tuugenite eeliseks on hästi välja töötatud ja arenev tehnoloogia, mõju lokaalsele keskkonnale on olemas (müra, lindude rändeteede, visuaalne ja riigikaitse radarite häirimine), kuid on võrdlemisi lokaalne. Suureks põhimõtteliseks puuduseks on aga tuule muutlikkus: meie kõige tavalisemast tuule tugevusest (2-3 m/s) efektiivseks tuugeni toimimiseks veel ei piisagi, vaja on üle keskmise tuult. Eesti tuuleparkide nominaalvõimsus aastal 2020 seisuga (ja see on olnud sama ligi 10 aastat) ehk maksimum on umbes 300 MW, ehk 20% Eesti tiputarbimisest, samas viimase aasta keskmine võimsus on tuule muutlikkuse tõttu olnud vaid 75 MW ehk 25% tootmise täisvõimsusest ning 5% kogu meie tiputarbimisest.

Päikesepaneelid ei tekita olulist kohalikku keskkonnamõju: pole müra, neid saab „peita“ katustele jne. Suuremate parkide puhul minimaalselt kulutatakse põllupinda. Nende tehnoloogia areneb aktiivselt, ja on arengusuundi mis võimaldavad oluliselt efektiivsemaid või odavamaid järgmise põlvkonna paneele. Samas nende toimimine sõltub veel enam ilmast: nii päevavalguse kestvusest ja pilvisusest. Teame, et talvekuudel on meie laiuskraad suureks probleemiks: niigi lühikesed päevad sageli pilves, päikeseenergia on madala nurga tõttu nõrk ja seetõttu saab elektripaneelidega elektrit toota väga vähe või üldse mitte. Olulises mahus tootmist võrku toimub vaid aprillist septembrini , ja ka siis ei ulatu efektiivsus üle 50% nominaalist; sest päikest pole enam kui pool ööpäeva. Samal ajal energia tarbimine on Eestis suurem just külmadel talvekuudel. Eestis on oli enne 2020.a toetustega tekitatud buumi päikesepaneele paigaldatud hinnanguliselt suurusjärgus 100 MW, mis suudab katta alla 5% tarbimisest. Kindlasti on tootmismaht 2021.aastal kordades suurem, samas käib see kõik riikliku dotatsiooni arvelt.

Salvestuspangad. Ilma meelevallas olevate ehk juhitamatute elektriallikate silumiseks on mõned võimalused. Üldiselt nende suureks puuduseks on salvestuse maksimummaht, ehk kui pikaks ajaks ja kui palju mahub sinna elektrit salvestada. Tuulevaikus võib kesta mitmeid päevi ja päikesevaene aeg talvel kestab ligi 6 kuud järjest. Suurima mahuga ja suhteliselt odavad on veepumplad. Erinevalt Leedust (Kruonise elektrijaam) oleks meil võimalik oluliselt väiksem maaalune lahendus: planeeritakse kuni 12h toimivat, 500MW nominaalvõimsusega hüdroakumulatsioonijaama Paldiskisse. See suudaks 12 tundi pakkuda 1/3 Eesti talvisest tänasest tipukoormusest. On võimalik ka keerukam ja samas väga palju oluliselt kallim salvestus vesiniku abil. Selle eeliseks on vesiniku enda transporditavus ja otsetarbimise võimalus, samuti võimalus pea piiramatu ajaga säilituseks. Aga vajalike salvestusvahendite ja efektiivsuse hind muudab selle praktilise salvestusena tõenäolislet utoopiaks. Salvestus elektrokeemiliste akude abil (nagu näiteks Tesla ehitatud 100 MW Hornsdale akupank Austraalias) on samuti väga kallis ja toimib samuti vaid tundide mastaabis, mitte kuudeks, nagu meil oleks vaja suvise elektri kasutamiseks talvel. Ühe ööpäeva mastaabis saab tootmist siluda juhitud tarbimisega (vt nt GridIO) ja koduse akusalvestusega (nt Tesla Powerwall). Kui kaua keskmine kodu püsib talvel kütmata talutavalt soe on ehk paljud pidanud järele proovima, reeglina on tegu tundide, mitte päevadega. Tarbija poolel kasutatava pikaajalise päikeseenergia salvestiks võib lugeda ka maakütte, mis paraku annab efektiivselt vaid (madalat) soojusenergiat. Reaalselt enamaks kui ööpäevaks tekkivate tootmispauside puhul saab kohalikuks elektritootmiseks kasutada vaid piisavalt kiirelt käivitatavaid jaamu fossiilsete või biokütustega. 

Elektri import nõuab kahte tingimust: elektri pakkumine mitte liiga suures kauguses mõistliku hinnaga ja toimivad ühendused. Ühendusi on Eestil ligikaudu piisavalt tipukoormuse katmiseks. Eeldusel et kõik ühendused toimivad on mureks vaid et selle juhtme “teises otsas” on piisavalt tootmist ja mõistlik hind. See on aga keeruline lugu: üldiselt on kogu Euroopa elektrivarustus kasvava defitsiidi olukorras: tarbimine suureneb ja samal ajal Saksamaa suleb tuumaelektrijaamu, Rootsi vanu jaamu samuti lõpetatakse, suletakse Poola kivisöest elektri tootmist, ühendusi Venemaaga ja Valgevenega jne. Puhast elektritootmist, eriti sellist mis toimiks ka talvel ja väikese tuulega, ehitatakse juurde vähem kui turult tootmisvõimsust eemaldub.

Arvud

Mida aga ütlevad meile arvud: kas Eesti on tehniliselt võimalik katta päikese ja tuuleenergiaga? Kui palju tuleks lisada tuuleparke ja paneelipõlde, et asendada põlevkivielekter? Tegin analüüsi tuginedes 2018. aasta reaalsetele andmetele; kuna tuulevõimsust pole Eestisse pärast seda lisandunud, siis ilmselt 2019 või 2020 saaksime sarnase tulemuse. Päikese tootmist on suvel juba lisandunud, aga suurt pilti see ei muuda, sest probleemid on eelkõige mittesuvised.

2018. aastal oli tuule- ja päikeseenergiast tootmine võrreldes Eesti elektri tarbimisega veel väga väike:

Kui palju jääb puudu, ja millal? Taastuvenergeetika toetajatel on lihtne lahendus: toodame lihtsalt rohkem, ehitame rohkem tuuleparke ja paneme iga maja katusel päikesepaneelid! Kui palju neid tuleks lisada? Tuginedes 2018.a. päikese- ja tuuleelektri reaalsele tootmisele Eestis kaeti nende allikatega umbes 10% elektrivajadusest (kogu aasta peale), seega lihtne järeldus: päikese ja tuulega saame nulli, kui suurendame mõlema allika võimsusi suurusjärgus 10 korda. Ehitame 10x enam tuuleparke ja paigaldame samamoodi 10x tänasest enam päikesepaneele. Siin on väike tehniline “aga”: elekter peab olema saadaval olema täpselt samal hetkel kui tarbimine – kui päikesepaneeli ette tuleb pilvevari või tuul korraks vaibub, siis kohe vähenevad võrgus saadaolevad vatid, ja koheselt kustub laelamp, kui pole varuvõimsust või salvestust. Seega peab olema võimalus võimalikult pikalt, vähemalt ööpäeva lõikes elektri saadavust ühtlustada, täna on peamiseks (ja ainsaks mõistliku hinnaga saadavaks) tehnoloogiaks hüdroakumulatsioonijaam. Järgnevad graafikud on päeva keskmised, ehk siis seal juba eeldatakse 24 tundi salvestuse lahenduse olemasolu. Mida 2021.sel aastal Eestis muide ei ole, senini on ühtlane ja suures osas roheline elekter võimalik vaid tänu muudele tootmistele ja sellele, et rohelist ja ülimalt kõikuva tootmisega elektrit on vähe, alla 20%. Väikese kõikumise suudab võrk tasakaalustada muude allikatega, kui tuule/päikeseparkide arv kasvab, siis muutub nii kõikuva tootmise “alla neelamine” võrgule väga suureks tehniliseks probleemiks.

See kõik nõuaks 10 korda suuremat investeeringut valdkonda, kui senini on tehtud hinnanguliselt oleks suurusjärk 5-10 miljardit eurot. Rahast suurem probleem on aga, 0-kiirusega tuul annab ikkagi null elektrit, seega tuulevõimsus ei tõsta mõnusalt tootmisvõimsust iga päev üles, vaid kogu kõikumine võimendub, nagu järgneval graafikul:

Kas see on energiasõltumatus? Sõltumatuse hindamiseks kokku päevad mil tootmine ületab tarbimise, järelikult neil päevil on meil oma elekter olemas, teistel päevadel tuleb ju hakkama saada energiata, või loota impordi või muude elektri/energiaallikate peale. Antud lahenduse korral jääb Eestis enam kui 55% päevadest elektrit puudu, seega on sõltumatu varustuskindlus tagatud umbes pooltel päevadel. Järelikult täielik varustuskindlus on päikese ja tuulega võimatu: teame et on nädalapikkuseid ja pikemaidki perioode talvel, kus on kõrgrõhkkond, on alla -10C kraadi külma ja samas valitseb üldine tuulevaikus. Ja seda kogu Läänemere regioonis, planeeritavad suured tuulepargid on ikkagi üsna konkreetse väikese ala peal. Valgeid tunde on ikkagi vähe ja samas on soojusenergia tarbimine tipus selle kõige külmema aja tõttu.

Suurem eesmärk võiks olla, et 75% päevadest on kodumaine varustus olemas. Modelleerides sama loogikat ja andmeid saame, et 75% saavutamiseks peaks suurendama mõlema allika mahte juba suurusjärgus 20 korda, ehk siis veel omakorda kaks korda enam kui eelnevas 10x stsenaariumis. Selline variant oleks järgneval graafikul:

Graafik tundub ju päris hea, sageli on tootmine suurem kui tarbimine ja saame elektrit eksportida, aga kui kokku loeme, siis ikkagi 25% päevadel elektrit ei jagu.

Sellise mahu puhul muutuks teoorias Eesti elektri oluliseks netoeksportijaks, aastaringne tootmine oleks umbes kaks korda suurem kui kodumaine tarbimine. Samas: tõenäoliselt nendel tuulerikastel päevadel kui meil on ülejääk on ka teistel meie lähiriikidel sama situatsioon, seega eksport elektri turuhind on madalal, võimalik et isegi nullilähedane. Seega oleme ehitanud kogu ranniku täis tuuleparke, põllud täis PV-paneelivälju ja ikkagi pole elektrivarustus alati tagatud.

Ma ei näe siin muud võimaluist kui aksepteerida teisi, mittetaastuvaid puhtaid elektritootmise viise, eelkõige väikeseid moodulreaktoreid. Biomassi, isegi “kodumaise biogaasi” põletamine ei ole kliimasõbralik riigi tasemel lahendus, olgu see siis puidu massiline põletus Narva jaamas või väikestes koostootmisjaamades.

Minu ennustus on pessimistlik : 5-10 aasta pärast jäävad paljud neist paneelipõldudest soiku, sest nende hooldamine/käimashoidmine muutub kulukamaks kui soov roheliselt mõelda. Ja ehk saab ka riik lõpuks aru, et hiina paneelitootjate toetamine pole päris mõistlik rahva raha kulutus.

ÄP võtab kokku:

Ilma igasuguse toetuseta ja veel laenuga päikesepargi rajada soovijad võivad jääda lõpuks miinusesse. Samas, ilma suure finantsvõimenduseta investeerides ja ka uut toetust kasutades on võimalik projekt tasuvamaks teha. Paljudele on tähtis ka roheline mõttemaailm ning päikeseelektrijaam katusel suurendab kinnisvara väärtust ja hoone energiatõhusust.

Äripäev 22.2.2021

Loe pikemalt Äripäeva veebist

Video on eestikeelse sünkroontõlke pealelugemisega. Fermi kodulehelt leiab ka inglisekeelse konverentsi täissalvestuse.