rohepööre – Kliimaaktivist.ee

Suur rohepesu käsiraamat. Jüri Liiv

Jaak — Tue, 12 Sep 2023 20:57:24 +0000

Maaülikooli teaduri Jüri Liivi raamatu “Suur rohepesu käsiraamat” stiil on karm iroonia ja põletav sarkasm – kohe alates esimesest peatükist ning kuni karikatuursete vahepiltideni. Samas enamus peatükke on tegelikult päris head ja andmerikkad. Eriti need, milles autor on enam spetsialist (nt energeetika), sealt sain isegi uusi detaile teada.

Raamatu sisu saab tegelikult kokku võtta kahe nimekirjana.

a) Väga halvad asjad ja/või otsene rohepesu:

1) Kasvav tarbimine ja majandus – termodünaamiliselt jätkusuutmatu
2) kliimaaktivism – tühikargamine, minge lapsed parem kooli õppima
3) ringmajandus – termodünaamiliselt võimatu
4) iidsed fossiilkütused – saavad otsa ja reostavad
5) elektriautode eelistamine – umbes sama kogujalajälg nagu diisel-passatil
6) puidu põletamine ja kasutamine mistahes lühiajalisteks toodeteks (paber, keemia jne) – isegi oluliselt suurem jalajälg kui põlevkivil ja vene gaasil, lisaks biokeskkonna hävitus
7) taimetoidu eelistamine – inimene on ikkagi omnivoor ja vajab loomset valku
8) mahepõllumajandus – ei toida meid lihtsalt ära, nõuab suuremat põllupinda ja mürgitab
9) päikeseenergia Eestis – annab väga vähe voolu, sedagi valel ajal ja sünkroonimata
10) taastuvenergia kui sõltumatu elektrilahendus Eestile – garantiita suure osa ajast ja sünkroonimata. Isegi suurimast meil võimalikust salvestusest piisab vaid poolele Eestile pool päeva; meil ei hädavajalikke tasakaalustavaid sünkroonvõimsust andvaid hüdrovõimalusi. Maailma vajaduseks ei piisa tuule- päikese ja veeenergiast puhtfüüsiliselt.
11) vesinikuenergeetika – kallis (nii toota kui hoida ja transportida), madal energiatihedus, problemaatilised molekulid, kordades kallimad sõidukid kui mistahes muu lahendus
12) biokütused ja -lisandid sõidukitele – hävitab loodust, tehakse õlipalmidest või põllukultuuridest
13) termotuumareaktsioon – hea iseenesest, aga loota sellele ei saa – alati 30 aasta pärast alles
14) valglinnastumine – paiskab autosõltuvusse
15) krüptoraha – mõttetu ja tohutu energiaraiskaja
16) kavandatud vananemine – tarbimise alatu põhjustaja
17) reklaamitööstus – paiskab tarbima ja on muidu nõme
18) religioon – mida enam seda rumalamad on inimesed
19) sündivus – meid on juba niigi palju
20) põllumajandus – suurimaid kasvuhoonegaaside tekitajaid, muldade hävitaja
21) rabade vähendamine, eriti kui seda tehakse nii nagu meil
22) korduvkasutatavad poekotid, eriti ökomaterjalist aga ka paberist ja bioplastist – reaalne jalajälg palju suurem kui tavalisel kilekotil
23) taaskasutus-mood, ja mood üldse
24) ühekordsete nõude keelamine – asenduseks pakutava jalajälg on selgelt suurem
25) plasti taaskasutamine
26) digimaailm ja kogu internet, eriti sotsiaalmeedia ja eriti naiste suured paljad tagumikud (jah, päriselt!)
27) Rail Baltic (välja arvatud kui see läheks läbi Tartu)
28) Lennuliikluse sarjamine – inim-km kohta pole saaste suurem kui sõiduautol (tavalise, mitte elektrilisega võrreldes muidugi)
29) eksitavad ja ebamäärased rohesildistused, mahavaikimine, teadusfaktide eiramine
30) jne jne

b) Mõistlikud asjad, mis ei ole rohepesu – juba oluliselt lühem nimekiri :

1) tuulegeneraatorid teatud piirini, sest annab sünkroonimata elektrit ja üle 40% võrgust ei saa sellist olla
2) Neljanda põlvkonna sulasoola-tuumareaktorid elektriallikana, soovitatavalt iga suurema linna juurde
3) hüdroenergia, kui seda on (Eestis ei ole)
4) e-fuel ehk mittefossiilne, õhust võetud CO2-st valmistatav vedelkütus
5) uus- ja taaskasutus, enamvähem, teatud juhtudel
6) klaasi taaskasutus, aga miks toimib meil ringlus vaid osa taaraga?
7) inimeste arvu vähendamine maakeral 1 miljardini. Kuidas see lõpuni käiks, autor ei avalda; ainus idee on aafrika ja aasia naistele hariduse viimine.
8) LED lambid
9) Kredex elamute soojustamise toetus
10) Tarbida ainult eluks hädavajalikku (v.a. kultuur, muusika jms mittematerjaalset)
11) Loobuda tulust kapitalilt (ehk kapitalismist?)

Mõnede detailide kohta, kus ma ise natukene enam olen süübinud – näiteks mis on tegelikult neljanda põlvkonna tuumareaktorid ja mis on elektriautode või Rail Balticu eelised, julgeksin ka vastu vaielda. Mõnes detailis kombatakse minumeelest juba vandenõuteooriaga, aga need on suures pildis pisiasjad: 99% asju mida see raamat välja toob ongi karm tõde – kas selgelt ja usutavalt kas täiesti õiged ja suured probleemid (fossiikütused, metsade ja muldelde häving on halb ja ega keegi vist ammu ei väidagi vastupidist) või siis just see salakavalam rohepesu kus sageli arvatakse et tehakse head, aga lähem pilk ja arvud seda ei kinnita.

Muide – ma ise ei arva, et rohepesu oleks halvim võimalik variant; et me peaksime kõik need jamad lõpetama ja lootusetult vajuma toolileenile, tõdedes et maailm ongi lootusetult katki tehtud, ressursid lõpevad ja meie lapselapsed elavad apokalüpsises nii nagu see raamat kipub kokkuvõttes väitma. Kui me ei suuda veel teha õiget asja õigesti ja on seega valida, kas teeme õiget asja valesti, või valet asja õigesti, siis on parem teha ikka õiget asja. Isegi kui see esialgu kõige paremini välja ei tule. Suund on vähemalt õige. Rohepesu on soojendus päris rohetegudele.

Elektrihindadest

Jaak — Sat, 22 Oct 2022 17:27:33 +0000

Majanduskursusel õpetati meile umbes esimeses loengus, et omahind ja turuhind ei ole mitte vaid eri asjad (ilmselgelt), vaid nendel pole ka omavahel eriti midagi pistmist. Ainult plaanimajanduses on turuhind=omahind+marginaal (mille määrab riik), turumajanduses aga kujuneb turuhind pakkumise ja nõudluse tasakaalus. Kõrgem nõudlus ja/või madalam pakkumine tõstab hinda, suurem pakkumine ja/või madalam nõudlus langetab. Madalam omahind võib, aga ei pruugi turuhinda alla tuua, see sõltub veel paljudest teistest teguritest. Seega kui me mingeid elektrihindu tuleviku sihiks seame, siis peaks täpsustama, kas on mõeldud plaanimajandust (ehk reguleeritud hinda), või ennustame turuhinda või omahinda

Elektri tootmise omahinna ehk sisendite kulu ennustuse kohta on tehtud eri analüüse. Kui kulud on teada, siis on omahinna arvutus üsna lihtne rehkendus, jõukohane igaühele kes vähemasti tihisid kokku lugeda oskab. Samas viimasel ajal meie kiirelt muutuvas majandusolukorras mistahes prognoosid muutunud ebatäpseks. Kui me ei suuda isegi RB Ülemiste terminali projekti ehitushinda ennustada 50% täpsusega, siis mis siis tuuma- või tuulejaamade ehitusest mis saavad olema veel suurema, mitme miljardi mahuga ehitusprojektid. Kõik need on muide kõige suuremas osas suured betooniprojektid, seega ma jälgiks hoolega tsemendi hinda, ja arvestaksin mistahes omahindade ennustusse vähemalt 1/3 vea sisse. Senistes analüüsides on tuuleparkidel on toodud senti/kWh numbreid 6st 11-ni (maapark pisut odavam, merel kallim), tuumajaamadel 5-st 9-ni, meie põlevkivil näib see olevat see 15 kandis. Fermi täpsemaid tuumajaama omahinna arvutusi lubatakse, kui on tehtud vähemalt esimesele reaktorile hange, eeldatavalt järgmise aasta esimeses pooles. Alles siis võime rääkida teadmispõhiselt, kas Eesti tuumaelekter on kallis või mitte, senikaua on kõik see puhas juhuslike arvude põhine spekulatsioon. Samas elektri tarbijat madal või kõrge tehniline omahind eriti ei aita ega otseselt huvita, teda huvitab palju tema maksma peab, ehk turuhind. Sellepärast pole isegi väga mõtet süveneda omahinna üksikutesse komponentidesse nagu näiteks CO2 kvoodi hind. Omahind on vaid tehniline aspekt tootja jaoks, muidugi mõjutab see tootjate investeeringuotsuseid ja majandustulemusi.

Turuhinna (ehk tarbijale müügi hinna) ennustamine, eriti tulevikuks, on veel hullem hiromantia, sest muutujad – nii tarbimise kui tootmise poolel on tänapäeval kiires muutumises. Nõudlust ja pakkumist viivad kokku elektroibörsid, Eesti näitel Nordpool ja kui seal ka on tehnilisi probleeme teatud situatsioonides, siis laias piiris on see vajalik ja toimiv lühiajaliseks hinna kokkuleppeks. Hinna rasket ennustatavust tõestab, et isegi professionaalsed elektrimüüjad ja analüütikud ei suuda oma hinnapakkumisi poolt aastatki ette teha, muidu nad ei oleks müünud jaburalt odavaid fixlepinguid. Elektri fikseeritud lepingu pakkumise hind on ju lihtne valem: müüja ennustatav pikaajaline turuhind + riskimarginaal. Ma pole turuanalüütik ja mingeid turuhinna ennustusi tulevikuks tegema ei hakka. Meenutan vaid veel kord baastõde – madalam omahind ei tähenda automaatselt samasugust või isegi ilmtingimata madalamat turuhinda ja ostuhinda tarbijale. Selge on vaid see, et vähemalt pikaajaliselt madalamat turuhinda kui on madalaim omahind oodata ei maksa.

Reguleeritud hinna ennustamine on võrreldes eelmistega lihtne: küsimus on peamiselt poliitilise otsuse taga. Tehniliselt võime leppida kokku mingi “suvalise” numbri (nt 0, 3, 6 või 16 senti), igal juhul vahe turuhinnaga (nb! just turuhinnaga, mitte omahinnaga) maksab siis kinni maksumaksja, kui seda kulu/riski ei taheta just edasi sokutada elektritootjale (ehk siis tolle ettevõtte omanikele). Eesti reguleeritud hinnaga elektrit pakub riigiettevõte, see on sama raha teises taskus. Võime ka poliitiliselt leppida kokku, et reguleeritud hind on konkreetse ümara numbri asemel mingi huvitavam ja dünaamilisem valem, nt IRL reformis kasutatav “põlevkivi tootmise omahind” või näiteks paneme midagi paika ja indekseerime seda keskmise palgaga. Ettekujutus, et kui meil on oma kohalikud elektrijaamad, siis sealt saame fikseeritud omahinnaga ostes kuidagi “säästa”, on juba ses suhtes vildakas, et nii jätab elektritootja omanikule teenimata tulu, mida ettevõte teeniks sama elektri turule müügist kõrgema hinnaga. Rahaliselt väljendub see Eesti riigi dividendiootuse vähendamisest Eesti Energia suhtes, ja täpselt see meil praegu toimubki.

Siin on üks dimensioon veel. Ma eristaksin kaks elektritoote taset: nimetame ühte “toorelekter“, mis toodetakse mingites tootmisüksustes söest, gaasist, päikesest, tuulest või imporditakse; ja teist “tarbeelekter“, mida tarbija läbi jaotusvõrgu kasutada saab. Need ei ole samad tooted: toorelektri eri tehased (ja ka salvestajad) käivad olenevalt tehnoloogiast kas enam-vähem plaanitult või üsna ennustamatult sisse ja välja, seda rohkem kui meil loodame ilmast sõltuvale taastuvelektrile. Tarbeelekter peab aga olemas olema 100% ajast, kokkulepitud võimsuse, pinge ja sagedusega. See ei ole isegi nagu hulgi ja jaemüük, kus muutub vaid kauba pakenduse kogus, vaid pigem nagu jahu ja saia tootmine, kus esimest on vaja et teist toota ja jahu reeglina toorelt tarbida ei kõlba. Sarnaselt jahu tootmisele võib olenevalt allikast nii kvaliteet ning hind väga kõikuv, kuid meie pagar (Elering) peab suutma tagama varustatuse kasutades kombinatsiooni tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimisest, eri tehnilistest ja majanduslikest lisaseadmetest. Tal tuleb tagada kvaliteetne särts alati sel hetkel kui mistahes tarbijal tuleb pähe nuppu klõpsida. See on ülimalt keeruline ülesanne, võibolla isegi pea sama keeruline kui hea saia valmistamine. Kunagi, kui elektrisüsteem oli otsene jaotus põlevkivijaamast tarbijani oli see üksjagu lihtsam, ja sellist eristust ehk polnud vajagi teha; tänapäeval on lugu aga teine. Nüüd hinna juurde tulles: kui erinevate toorelektrite kvaliteet on erinevad, ja ka tarbeelekter kui toode on hoopis erinevate nõuetega, siis kas peavad olema hinnad samad? Täna pole haruldane, et “suvalise” tarnekvaliteediga päikesepaneelist elektri tootja eeldab, oma toodangu eest saab oodata pea sama hinda kui maksab jaetarbija oma valmiselektri eest. See on nagu võtaks viljakasvataja saiakilo hinna ja küsiks samapalju oma kg jahu või isegi vilja eest. Mulle tundub, et peame eristama erinevad numbritest päikese (PV), tuule, hüdrosalvestuse, tuuma ja gaasijaamade toodetava ja tarbijale valmiskujul tarnitava elektri puhul, ja seda nii oma-, turu- kui reguleeritud hindade osas. Selle kõige lihtsustamine ühele numbrile on ikka väga suur lihtsustus.

Mis on siin pistmist kliimaga? Elektrihind on oluline tarbija käitumise suunaja: ühtpidi mida madalam on hind, seda väiksem on motiveering säästmiseks. Äärmuslik olukord oleks null-hinnaga elekter, mida asutaks tõenäoliselt piiritult raiskama. Teisalt muudab just võimalikult madal hind alternatiivid ehk reostavad energiakandjad (vedel, tahkekütus, gaas) vähematraktiivseks, ja seega motiveerime reostamise asendamist elektriga. Rohepöördeks on meil just seda vaja. Nii et madalal elektrihinnal on omad plussid ja miinused. Kliima ja keskkonna suhtes oleks parim võimalikult madal hind, aga vaid tingimusel, et elekter oleks toodetud võimalikult saastevabalt. Tasuta saastamist ei tohi lubada. Absoluutselt saastevaba tootmist pole olemas, seega ei saa ka elekter olla päris tasuta. Aga see võiks olla soodne, ja mina ei välistaks siin reguleeritud hinda mõistliku poliitilise otsusena, kui see on rahanduslikult korraldatav ja seda kulu ei üritata sokutada roheelektri ettevõtjatele. Elektriootjal (eriti erasektoris) on ju lihtne loogika – kui müügihind on väiksem kui omahind või kui riik karistab, siis kasumit pole oodata ja jäetakse investeeringud tegemata. Ning see tootmisse investeeringute tegemata jätmine ongi praeguse energiadefitsiidi üks juurpõhjuseid. Tootja peab saama müüa ikkagi turule turuhinnaga, ja regulaator peab olema valmis sealt seda ostma, ja see peaks kehtima isegi riigi omanduses olevate tootjate kohta; muidu on tegi turu solkimisega.

Kokkuvõtteks meie elektrivõrgu lihtsustatud joonis umbkaudsete hindadega erinevates tarneahela osades.

Elektri tarneahel, väga lihtsustatud. Tuleviku elemendid halli värviga.

Eesti kasvuettevõtted kliima heaks

Jaak — Wed, 25 May 2022 06:01:40 +0000

Ettevõtjad, eriti kasvuettevõtjad (startupid) on juba oma töökirjelduse poolest opportunistid: püüavad ja on alati püüdnud leida valdkondi mis on mis iganes põhjusel “kuumad” ja pakuvad kasulikke rikastusvõimalusi. Juba mõnda aega on olnud üsna kuumaks valdkonnaks roheettevõtlus, sealjuures kõik mis on seotud kliimaprobleemidega. Kiiret kasumit sealt ei loodeta, aga vähemalt investeeringute saamine võiks olla suhteliselt lihtne. Ükski suurtest ja kuulsatest Eesti ükssarvikutest kliimaga ei otseselt tegele, küll aga on nende abil tekkinud meile ettevõtjasõbralik kogukond ja võimalusi kapitali näol teha midagi rohelist. Isegi kui seal ei paista kohe kiiret ärimudelit kui raha, inimeste või võileibade liigutamisel, on see midagi ettevõtjate hingele ja ka see võib olla oluline motivatsioon.

2021. aasta alguses tehti avalikuks eelkõige Pipedrive asutajate ringi toel Single Earth , kelle põhisõnum on et metsad ei pea olema vaid puidu kasvatamise tööriistad, vaid neil on väärtus lihtsalt loomulikult kasvades: nii liigirikkuse kui CO₂ sidujana ehk siis kliimaparandajana. Seega – kui kasutad keskmisest oluliselt jätkusuutlikkumaid majandusvõtteid (ideaalis jätad oma väärtusliku metsa lihtsalt kasvama) , saab ühiskond sellest kasu ja oleks õiglane kui ühiskond (saastaja) maksab metsaomanikule. Majandamine käib siin plokiahela virtuaalžetoonides (blockchain token)-ites et hoida asi läbipaistev ja turvaline.

2022. kasvas ühest kasvuettevõttest eAgronom välja teine – Solid World, kelle äri sisuks on muuta põllu pidamine ja seal süsiniku sidumine süsinikukaubanduseks, võimaldades jätkusuutlike põllumajandusvõtete kasutamist muuta täiendavaks tuluallikaks. Mõte siis selles, et kui põldu ei majandata ülemäära intensiivselt, siis sarnaselt metsale seob see pidevalt täiendavat süsinikku, põhimõtteliselt siis musta mulla kihi pideva kasvamise näol. Seda ei pea põllumees tegema lihtsalt omast heast tahtest, ja saagiressursi arvelt, vaid selle eest võib ta saada ka õiglast tasu. Sarnaselt Single Earthile käib arvestus läbi virtuaalžetoonide.

Mõlemad need ettevõtted tegelevad tehniliselt carbon offset-inguga, mis tähendab et süsiniku eritaja, näiteks tööstus, elektritootja või transpordiettevõte, mis ei suuda ise vähendada oma jäätmeid nullini (ja olgem ausad, tehniliselt ei ole see ka realistlik) saab süsiniku salvestuse lahendust osta väljast, antud juhul siis põllult või metsast.

Tähelepanelik kliimaaktivist võiks siin küsida et kas see on õige – kas see pole mitte roheindulgentside müük – saastaja saastab ju edasi ja põllu/metsa positiivne mõju (mida nimetatakse tehnilise mõistega LULUCF negatiivsed heitmeteks) läheb päeva lõpus kaotsi? Mets kui meie sisuliselt ainus looduslik tehnoloogiline atmosfääri puhastamise lahendus, peaks lihtsalt siduma süsinikku nii palju kui võimalik, mitte võimaldama “kusagil mujal” rohkem heitmeid tekitada. Pikas perspektiivis nii ongi, aga lühikeses ja võibolla isegi keskmises perspektiivis ei ole paremat lahendust olemas. Heitmetekitajad peavad maksimaalselt pingutama, leidma esmalt võimalusi vähendada heitmeid oma otseses tarneahelas (carbon onsetting) näiteks nõudes transpordipakkujalt elektrisõidukite kasutust, tehes oma sisestest protsesside parandamisest/efektiivistamist (carbon insetting) ja seotud lähedaste valdkondade protsesside parandust (carbon nearsetting). Offsetting kui nendest kehveim peaks olema aksepteeritav vaid sealt ülejääva süsiniku osas.

Pea kõikidel kliimaparandusega tegelevatel projektidel on üldisem probleem – kust saada investeeringuteks kapitali. Samas inimesed kellel on kapitali (näiteks ükssarvikute asutajad ja varased töötajad) tahavad seda investeerida mitte vaid maksimaalse kasumi ja minimaalse riski, vaid ka jätkusuutliku tuleviku nimel. Selle oluline aspekt on kliima, ja küsimus on kuidas need kaks poolt kokku viia. Selleks on Saksa nimega (ja suuresti sealsele turule suunatud) Eesti asutajatega Grünfin valinud just kliimaeesmärgid üheks (ja näib et isegi esimeseks) jätkusuutlikkuse kriteeriumiks oma pakutavate investeerimisportfellide valikus. Lisaks on nende portfell madalamate teenustasudega kui tüüpiline pank, ja kuna see toode on klientidele erinevalt eelpoolnimetatutest juba avatud, siis ma ise saatsin osad oma säästud sinna teele. Liitumine on lihtne ja kiire, ja vähemalt lubatud on et tänu tihedale valdkonna reeglite jälgimisega loodan et säästud on kindlamalt hoitud kui seda startup-äridest tavaliselt oodata võib.

Siin ma keskendusin otseselt kliimaprobleemi juurprobleemile ehk süsinikuheitmega eemaldamisega tegelejatele. Muidugi on palju ettevõtteid nii Eestis kui mujal kes pisut kaudsemalt tegelevad kliima ja jätkusuutlikkusega: korduv- ja taaskasutuse, jäätmete vähendamise, kasutusea pikendamise jne teemadega. Nende loetlemine läheks juba väga pikaks. Ma loodan, et otseselt kliimasse panustavaid ettevõtteid on ja tuleb vaatamata oluliselt halvenenud majanduskeskkonnale veel ja seda artiklit saab nende võrra täiendada. Kui tead mõnele viidata – anna mulle teada.

[Täiendus 27.05] Mulle vihjati Eestis mitmeid rohkem või vähem edukaid kasvuettevõtteid, kes tegelevad taaskasutusega: näiteks Reverse Solutions tegeleb riidejääkide kasutamisega, Ragn Sells otsib tuhamägedele taaskasutusvõimalusi. Kliimamõju tuleb sealt siiski suhteliselt kaugelt, küsimus on rohkem jätkusuutlikus tulevikus üldisemalt.

Päris aktiivne ja kliima suhtes võibolla isegi kõige olulisem on puhta energia tootmine: ettevõtteid, kes päikesepaneele või ka tuuleparke rajavad või müüvad ei jõua üleski lugeda, aga need on pigem kohaliku paigalduse ja tootmise, mitte kasvuettevõtted. Startup peaks siiski olulist uut tehnoloogiat tootma et suurt globaalset kasvupotensiaali omada. Kliimapositiivsete tootmisettevõtete gruppi kuulub tegelikult ka kuulus Fermi Energia kes moodultuumajaama plaanib Eestisse rajada ja Energiasalv kes Paldiskisse hüdropumpjaama plaanib.

Rohkem tasub lugeda kasvuettevõteteks ja miks mitte ka tulevasteks ükssarvedeks energia tarbimise ajalise nihutamise tehnoloogiaid loovaid ettevõtted. Nende põhimõte on kallitelt (ja reeglina saastavama tootmisega) tundidelt tuua elektritarbimine odavamatele, ja sageli päikese/tuuleenergiaga toidetud tundidele, rakendades tarbija omapoolse kaudse salvestuse võimalust: Sympower teeb seda tööstuslikumas mahus (kliendinäiteks Luunja aiand) ja Fusebox väikeseadmete tasemel (näiteks koduseks elektrikütteks). Ma ise ehitasin koju täiesti DIY energiatarbimise nihutamise lahenduse kasutades ja täiendades vabavara – minu süsinikuheitmeid see küll arvestuslikult ei mõjuta (mul on roheline elektripakett niikuinii), aga kulusid pisut küll.

Veel mõned Eesti Startupid:

Upcatalyst – neilt saab osta CO₂st toodetud grafiiti 1-10g purgis. Kui Single Earth ja Solid World räägivad mõnesajast €/tonn ja kuulus Islandi Climeworks (CO₂e tuleviku “kuldstandard”) pakub otse õhust süsinikupuhastust 1000 €/tonn jaeturul , siis Eesti kraami hinnaks saan 238 miljonit(!) € tonn. Nii umbes miljon korda liiga kallis. Samas tulemuseks saame mitte vaid koristusteenust vaid ka kasutatavat grafeeni, kui sul on sellega midagi peale hakata.
Nanowind – sarnane eelmisele.

Rohetiigri teekaardist

Jaak — Thu, 24 Mar 2022 17:38:59 +0000

Täiendus 3.3.2023: kolme teadlase avaldus, et teadlasi pole siia piisavalt kaasatud.

Rohetiiger avaldas juba mõnda aega tagasi energia teekaardi. Nad täiendavad seda jooksvalt ja tutvustavad tublisti erinevatele huvigruppidele. Mul oli võimalus tutvustust hiljuti näha Eesti Rooma Klubi üritusel, ja toon välja mõned tähelepanekud ja pisut kriitikat.

Üldised lähtepunktid, sealjuures rõhk elurikkusele ning loodushüvedele on vägagi tervitatavad. Kes meist ei tahaks rikkalikku loodust – ka inimene on looduse osa ja ilma toimiva ökosüsteemita me hakkama ei saa. Küll aga saab ökosüsteem hakkama inimeseta. Samuti on väga tähtis ressursikasutuse vähendamine, eelkõige taastumatute ressursside puhul.

Kriitilisemalt analüüsi vaadates on minu enda tunnetuse kohaselt (ega meil tulevikuks palju paremaid meetodeid ju pole) pigem üle hinnatud võimalused energiakulusid vähendada: renoveerimine ja uute säästlikumate hoonete ehitamine on tore mõte, aga ma ei tea andmeid, mis näitaks et see reaalselt vähendaks summaarset energiavajadust. Uusehitis ja renoveering on küll mingil määral m2 kohta säästvamad, aga iga ehitus tähendab hulga uusi pindu ilma et vanad ilmtingimata lammutataks või kütmata jääksid. Sarnane probleem on näiteks transpordiga: ka selle mahu kasv kipub ületama efektiivsuse tõusu. Samas uued väljakutsed nagu kliimamuutustest tekkiv jahutusvajadus, ringmajanduse laialdamine kasutuselevõtt jne on kõik täiendavad energiakasutajad. Pealegi kõik need energiasäästu renoveerimisprogrammid on ka ise väga suured energiatarbijad – ma olen käinud Rockwooli tehases ja kivist villa tootmine ei ole sugugi roheline protsess; kaugel sellest. Seega prognoosiksin optimistliku 20% kogu energiavajaduse vähenemise asemel pigem selle samaks jäämist, kui isegi mitte väikest kasvu.

Kõige suurem põhimõtteline küsimus tekkis mul aga dokumendis antud lausest “Modelleerimise lähtekohaks oli eesmärk tagada Eestis aastane elektri tootmise ja tarbimise tasakaal majanduslikult otstarbekate taastuvenergia lahendustega“. Nii dokumendis kui suulises ettekandes libiseti sellest eeldusest kiirelt üle ja jäeti põhjendamata, miks on just selline lähtekoht võetud. Miks eeldatakse ilma lähemalt asja läbi mõtlemata ja selgitamata, et vaid taastuvenergiale tuginemine on mõistlik ja “roheline”, suisa iseenesest mõistetav? Mina ei ole selles nii kindel.

Selgitan. Taastuvenergia allikad võib nimelt jagada nende “rohelisuse” seisukohast kahte klassi:
a) puhtaks ehk madala CO₂ heitmega energiaallikaks on termaalenergia ja päike ning päikese tekitatud veeringlus ning tuul. See energia tekib ja kui ka see sõna otseses mõttes ei taastu siis ta “ei saa otsa”. Oluline on, et selle elektriks tootmine ei tekita suures koguses saasteid ega muud keskkonnakoormust, nt “kaevandata” meie biosfääri.
b) nn rohelise massi põletusest saadav energiaallikad – eelkõige biogaas, puit ja turvas. Seal julgen väita, et neil on veel rohkem probleeme kui fossiilkütustel. Esiteks tekitavad nad reostust kasvuhoonegaasidena rohkemgi kui fossiilsed analoogid: sama koguse elektrienergia saamiseks tekitame rohkem saastet (vaata Lisa 3 teekaardil: vedelgaasi ja puidu heide GWh kohta). Teiseks kulutavad nad meie biosfääri: kas looduslikku (nagu mets ja raba) või haritavat maad; ja mõlemad on piiratud ning juba üle koormatud ressursid. Mullateadlastel on väga halbu uudiseid neile, kes arvavad et põllumaa on “piiramatult taastuv ressurss” .

Minu hinnangul rohelise massi põletuse lugemine “arvestuslikult nullheitmega” on lihtsalt üks suur põhimõtteline viga, mis varem või hiljem tuleb parandada. Sisuliselt rohepesu. Vastavad kasvuhoonegaaside maksud jt piirangud peavad saama rakenduma neile samamoodi nagu fossiilsetele analoogidele: võimalikult täpselt vastavalt tekitavale heitmele. Muidugi sidus põletatud mingil määral kunagi ka süsinikku, aga seda tuleb hoopis eraldi arvestada LULUF arvestuses, sest sellel on hoopis teine ajaskaala: ühe täiskasvanud puu tööstuslikus mahus põletamine ja CO₂ eritus võtab aega minuteid, selle süsinikku sidumine aga 50-100 aastat. Täna me teeme aga topeltarvestust enda kasuks: biomaterjali põletuse loeme nulliks, samas kasvava metsa seotava süsiniku loeme heitmete kogumiseks, tulemusena paberil saame et mida enam metsa raiume ja põletame seda parem on. Hea uudis on siin, et biopõletuse saastet ei ole nii suures mahus reaalselt tulemas, sest plaanitud aina suurenevas mahus biomaterjali pole füüsiliselt võimalik kusagilt võtta. Meie looduse bioressurss on juba praegu maksimaalselt kasutuses, isegi ülekasutuses. Metsa on meil vaja oluliselt vähem raiuda kui täna, sest see on meie sisuliselt ainus kuluefektiivne CO₂ sidumise lahendus, ja kui ka sealt midagi võtame siis see kulub minimaalseks ehituseks (ja jääb sealtki puudu). Juba täna on biogaas defitsiit – seda ei jagu isegi ühistranspordiks ja siin ei ole lihtsat lahendust et ehitame uusi tehaseid.

Ühesõnaga, taastuvenergia vs fossiilenergia asemel peaks rääkima puhtast ja selle vastandina saastavenergiast, ning tõeliselt roheline energia teekaart peaks tuginema mittesaastavale ehk päriselt loodust võimalikult säästvale ning jätkusuutlikule energiale. Mitte arvestuslikult, vaid päriselt. Me ei taha olla nagu mõrvarid, kes käivad igal pühapäeval kirikus ja ütlevad et “bilansiliselt oleme suured heategijad”.

Teekaardis on toodud välja kriitikat ühes kitsas osas saastavenergiast: “Kliimaneutraalsuse ja ökosüsteemi säilitamise eesmärgil tuleb lõpetada väikese kasuteguriga puidu energeetilise põletamise doteerimine Eestis ning teha koostööd selle kiireks lõpetamiseks teistes Euroopa riikides, kus käsitletakse puidu põletamist jätkuvalt kliimaneutraalsena (raiumisel võetakse kogu CO2 heitmena kokkuleppeliselt arvesse ja põletamist käsitletakse seetõttu nullemissioonina), kuna puidu põletamine ei vähenda kriitilises lähitulevikus kliimamuutusi“. Täpselt seda tulebki teha, ja minna vaid seda – kiirelt liikuda sealt ka samm edasi: lõpetada biomassi ja -gaasi põletuse lugemine roheliseks energiaks. See on ju nii kõrge keskkonnakoormuse kui -saastega ning samas madala efektiivsusega.

Kui paneme erinevad energiatarbimise valdkonnad kokku, siis umbes pool teekaardil toodud 2040. aasta energiatootmist plaanitud ikka veel saastavana: põletatavad gaasid, tahke biomaterjal, vedelkütus vms. On igaühele selge, et tuuleparkidest ei saa piisavalt elektrit, et kõiki meie vajadusi 24/7 katta. See on osa plaanist, kus tuleks veel tööd teha ja leida paremaid alternatiive. Igasugune globaalselt saastav põletamine tuleks teekaardilt, mis väidab end olevat roheline, välja võtta ja leida nendele energiatootmistele tegelikult puhtad alternatiivid. Õnneks on sellised tehnoloogiad olemas ja kiirelt arenemas, kahjuks neid siit plaanist ei leia.

Vaatame järgmist slaidi Rohetiigrist, mis võtab kokku energiakasutuse: nagu näete Rohetiigi teekaardi puhta energia osa suureneb vaid umbes 1/3 võrra ja ligi pool energiast jääb ka aastal 2040 “muu” kategooriasse, ehk mis ei ole elektri kaudu ja on ühel või teisil saastav ja/või loodust koormav. Siin tasub küsida, kui roheline on selline teekaart?

Tähised “Reostav” ja “Roheline” on lisatud kliimaaktivisti poolt.

Minu väide on, et kliimaprobleem on niivõrd oluline, et meil lihtsalt ei ole luksust tugineda vaid 19. sajandi lihtsatele tehnoloogiatele ja jätta kõrvale puhtaid energiaallikaid 20. sajandi keerukamatest tehnoloogiatest: näiteks erinevad tuumaenergia variante, keemilisi ja geotermaalseid energiatootmise võimalusi. Tähelepanuväärselt neid ei seda isegi ei mainita dokumendis, näiteks Lisa 3 on toodud eri energiaallikate heitmed ja kütteväärtused ilma nendeta. See muudab paraku kogu selle dokumendi poolikuks, et mitte öelda kallutatuks.

Toon siin kokkuvõtvad Rohetiigri slaidid, milline on tulevik nende plaani järgi. Oma kommentaaridega olen klassifitseerinud positiivsed ja reostavad energiaallikad. CHP peaks siin tähistama koostootmisjaama. Ma oletan, et soojuspumpade osas on mõeldud eraldi tööstuslikke ja tarbijate omi, ja need on tõesti vajalikud puhtad soojusenergia allikad. Mitte-jätkusuutlike kütuseliikide tarbimise plaan on hirmuäratavalt suur.

Järgnevas elektri päritolu juures märkisin paar allikat küsimärgiga, sest ei elektriakud ega hüdropumpjaam (PHEJ) ei tooda uut elektrit, vaid võimaldavad (üsna kallilt) lükata edasi muul viisil toodetud elektri tarbimist. Positiivne on, et üle poole elektritootmisest on puhas: tuulikud maal ja merel. Siiski on üsna palju (üle kolmandiku) jäetud saastavaid elektriallikaid, need on plaanitud pakkuma elektrit tuulevabal ajal. Kas sellisel viisil on võimalik jõuda elektritootmises kliimaneutraalseks? Füüsiliselt ilmselgelt mitte; see võib olla võimalik üksnes paberil, kui loeme nt biogaasi/massi madalamaks saasteallikaks kui see tegelikult on.

Viimaks ka transpordi osakaal: kuidas plaanime liigutada inimesi ja asju. Siin on väga optimistlik plaan vähendada energiatarbimist 40%. Kahjuks puhtad energiallikad jäävad vähemusse, ja suurem osa kütuseid jäävad saastavaks. Küsimärgiga märksin e-kütused (e-fuel), mis on tulevikukütus ja mille reostuse maht sõltub mis tehnoloogia ja kütusega täpselt on tegu. Senised e-kütused on ikkagi umbes sama reostavad kui fossiilkütused. Siin toodud stsenaarium võib olla tõesti realistlik ja saavutatav, aga rohelise asemel nimetaksin selle pigem mustaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et umbes pooles osas toodud tulevikuplaanidest – see mis tugineb tõesti puhastele energiaallikatele nagu tuul ja päikeseenergia, samuti puhtad salvestusvõimalused, üleminek kaugküttele elektripööre jne, on teekaart igati hea. Need sammud tulebki teha, ja ilmselt suuremaski mahus kui teekaart plaanib. Samuti on sealt väärt vaadata milline on energiakasutuse struktuur, tegevused, vajalikud seaduste muudatused, seal on modelleeritud energiakasutust tulevikus (ja tulemus on üsna sarnane minu lihtsale exceli-analüüsile) ning kuidas see üldiselt ajas muutub. Samas pean tõdema, et teekaardi täpsemad analüüsid ikkagi ei vasta mitmetele sealsamas toodud olulistele lähtepunktidele jätkusuutlikkuse, looduskeskkonna sõbralikkuse ega varustuskindluse osas. Liiga suures osas plaanitakse laiendada taastumatute ja tegelikult juba ära kasutatud ressursside kasutamist, nii meie atmosfääri (kui kasvuhoonegaaside hoidla) kui elava looduse jätkuval kuritarvitamise näol.

Õnneks tegijad lubasid, et see teekaart pole lõplik, vaid on elav töödokument. Seega jään ootama, et puudused võetakse arvesse ja tehakse sellest uus ja täiendatud versioon. Kus on vähem bürokraatlikku enesepetmist “arvestuslikkusega” ning rohkem tänapäevaseid tehnoloogiaid ja andmeid kasutatud.

FB: Aveliina Helmi hoiatused enne COP26 kõnelusi

Jaak — Sun, 31 Oct 2021 15:27:11 +0000

Milline tulevik meid ootab ja kuidas elab 200-aastane Eesti? Kliimamuutus on Eestile väga tõsine oht ja mitte vaid sellepärast, et praeguste poliitikate jätkumisel on aastaks 2100 Eesti keskmine temperatuur tõusnud 5.2 kraadi võrra võrreldes eelmise sajandi algusega, vaid seetõttu, et samaaegne maailma keskmise temperatuuri tõus 3-4 kraadi võrra toob kaasa suured inimese eluks kõlbmatud piirkonnad täna väga tihedalt asustatud aladel.

Mida see kaasa toob? Kuni kahe miljardi inimese rände ning globaalse sotsiaalse ning majandusliku kollapsi, mis rullub lahti kõrvetava päikese ja ekstreemsete ilmaolude all. Väikeriikide võimalused sellises maailmas on väga haprad.

See peaks olema meile väga selge: rahvusvaheliste kliimakokkulepete ja -tegevuste õnnestumisest sõltub otseselt Eesti riigi püsimine. Võtame tõsiselt.

Pühapäeval algavad järjekordsed ÜRO kliimakõnelused #COP26. Hoia silm peal.

Allikad:

Postitus: https://www.facebook.com/aveliina/posts/4874503019248371

ÜRO IPCC 6. hinnangu aruanne

Jaak — Thu, 12 Aug 2021 10:09:27 +0000

Alljärgnevalt on toodud kokkuvõte 9. augustil 2021. avaldatud aruande põhipunktidest.

Rapordi täistekstid kokkuvõtete ja andmetega leiab siit (inglise keeles)

Interaktiivne atlas kliimamõjude kohalike andmetega

A. Kliima hetkeseis

A.1 On ühemõtteliselt selge, et atmosfääri, ooeani ja maa kliima oluline soojenemine on olnud inimtekkeline. On juba toimunud laialdased ja kiired muutused atmosfääris, krüosfääris ja biosfääris.

A.2 Hiljutiste muutuste ulatus kogu kliimasüsteemis tervikuna ja praegune olukord kliimasüsteemis on paljudes aspektides enneolematu, mitmete sajandite kuni tuhandete aastate ajaskaalas.

A.3 Inimtekkeline kliimamuutus mõjutab juba paljusid ilma ja kliimaäärmusi, kõikides piirkondades üle kogu maailma. Tõendusmaterjalid, et selgitada inimmõjuga muutuseid erakordsetes kuumalainetes, sademetes, põudades ja troopilistes tormides on leidnud täiendavat kinnitust alates ÜRO viiendast hindamisaruandest (AR5).

A.4 Paranenud teave kliimaprotsessidest, uued paleoklimaatilised andmed ja suureneva soojuskiirguse mõju kliimasüsteemile annab kliimatundlikkuse tasakaalu parimaks ennustuseks 3 °C, seda väiksemas vahemikus võrreldes AR5-s esitatuga.

B Võimalik kliima tulevik

B.1 Globaalne temperatuur jätkab kasvamist vähemalt kuni sajandi keskpaigani kõikide emissiooni stsenaariumite kohaselt. Kliimasoojenemine 1,5°C ja 2°C ületatakse 21. sajandi jooksul, kui ei suudeta teha sügav süsihappegaasi (CO₂) ja teiste kasvuhoonegaaside heitmete vähendus järgnevatel aastakümnetel.

B.2 Paljud kliimasüsteemi muutused muutuvad suuremaks, otseselt seoses suureneva globaalse soojenemisega. Selle tagajärg on temperatuuriäärmuste, kuumalainete, liigsademete, põllumajanduslike ja ökoloogiliste põudade mitmetes piirkondades, intensiivsete troopiliste tormide, sageduse ja intensiivsuse kasv ning artilise jää, lumekatte ja igijää vähenemine.

B.3 Jätkuv globaalne soojenemine muudab täiendavalt intensiivsemaks globaalset veeringlust, sealjuures selle muutlikkust, seetõttu suureneb globaalsete vihmahooaegade, liigsademete ning põudade tõsidus.

B.4 CO₂ suurenemise stsenaariumite kohaselt muutuvad ookeani ja maa süsinikukogumise võimalused vähem efektiivsemaks, mis aeglustab atmosfäärist CO₂ loomulikku kogumist.

B5. Paljud muutused mis on põhjustatud mineviku ja tuleviku kasvuhoonegaaside liigkogusest on tagasipöördumatud sajanditeks kuni aastatuhandeteks, eriti muutused ookeanis, jääkattes ja globaalses meretasemes.

C. Kliimateave riskide hindamiseks ja piirkondlikuks kohandumiseks

C.1 Looduslikud mõjurid ja sisene varieeruvus mõjutavad inimtekkeliste muutuste mõju, eriti piirkondlikul tasemel ja lühiajaliselt, ja sellel on sajandi kliimamuutustele vähene mõju. Seda varieeruvust on oluline arvestada, et valmistuda võimalikeks mõjudeks täiel määral.

C.2 Jätkuva globaalse soojenemisega on kõikides piirkondades oodata suurenevat, samaaegset ja mitmetes valdkondades muudatusi. Muudatused on olulisemad 2°C soojenemisega kui 1,5°C tasemega ja veelgi suuremad kui soojenemine on sellest veel intensiivsem.

C.3 Me ei saa välistada enam sündmuseid, mille saabumine on madala tõenäosusega: jääkatte täielik kadumine, suured ookeaniringluse muudatused, mitmete äärmusprobleemide koosesinemine, ja oluliselt suurem soojenemine kui ennustatud vahemik. Isegi neid tuleb võtta arvesse riskide hindamisel.

D. Tuleviku kliimamuutuste piiramine

D.1 Füüsilise teaduse seisukohast inimtekkeliste globaalse soojenemise piiramine spetsiifilisele tasemele nõuab kumulatiivsete CO₂ heitmete lõpetamist, jõudes vähemalt reostuse nulltasemele (net zero), koos teiste kasvuhoonegaaside mägatava piiramisega. Oluline, kiire ja pidev CH₄ emissioonide vähendamine parandab nii aerosoolide reostuse vähendust kui õhukvaliteeti.

D.2 Madala ja väga madala kasvuhoonegaaside heite stsenaariumid (SSP1-1.9 ja SSP1-2.6) toovad aastate jooksul kaasa märgatava positiivse mõju kasvuhoonegaasidele, aerosoolidele kontsentratsioonidele ja õhukvaliteedile, võrreldes kõrge ja väga kõrge kasvuhoonegaaside stsenaariumiga (SSP3-7.0 või SSP5-8.5). Nende erinevate stsenaariumide korral on märgatavad erinevused globaalse pinnatemperatuuri projektsioonidel oodatavad umbes 20 aasta jooksul.

PM: ÜRO avaldas pessimistliku kliimaraporti

Jaak — Mon, 09 Aug 2021 11:05:02 +0000

Meil pole enam lubatut “10 aastat” et tegutseda: Maa keskmine temperatuur soojeneb 1,5 kraadi võrra tööstuseelsest tasemest ilmselt aastaks 2030 ehk kümme aastat varem, kui prognoositi vaid kolm aastat tagasi, ilmnes täna ÜRO värskest kliimaraportist.

Kliima on juba soojenenud 1,1 kraadi, tuues kaasa mitmeid katastroofe: temperatuurirekordeid, orkaane, üleujutusi, kuumalaineid, metsapõlenguid. Sellegipoolest tasub meil pingutada, et vähendada probleemi niipalju kui võimalik, muidu võime jõuda veel kordades hullemasse situatsiooni.

Kokkuvõte aruandest siin artiklis

Postimehe artikkel

EL kliimakava 10 põhipunkti

Jaak — Wed, 21 Jul 2021 19:09:37 +0000

Politico toob välja 10 suurt punkti EL uuest kliimakavast, mis on kõik tegelikult head plaanid. Oleks vaid energiat, julgust ja tarkust need ellu viia enne kui eri huvigrupid neid sõelapõhjaks lasevad.

Siit leiab ka ametliku dokumendi teksti – 15 lk, eesti keeles olemas.

Lühidalt:

1. Sisepõlemismootorite lõpp aastaks 2035. Tööstusel on 15 aastat et teha tehnoloogias pööre: eelkõige sõidukites teedel, aga ka tehastes ja laevades. Sõiduautodes see pööre juba toimub, sest elektrisõidukid on olemas, tuleb vaid neid toota ja kasutusele võtta vanade tossutajate asemel.

2. Süsinik tuleb hinnastada. CO₂ kvootide kaubandus on olnud juba aastaid edulugu, olles vähendanud kõige saastavamaid tööstusvaldkondi. Tarbijatele tähendab see nii muidugi nii kaupade, lendude kui vedelkütuste hinna tõusu. Aga mis sellest viimasest, kui auto niikuinii laetakse pistikust.

3. Sotsiaalse fondi mõte on tagada rohepöörde kulude õiglane jaotus, et pihta ei saaks kõige vaesemad. Näiteks oleks elektrisõidukile ülemineku kompenseerimine neile kes seda lubada ei saa.

4. Süsinikumaks piiril lahendab probleemi “aga teised reostavad seda enam”. EL plaanib maksustada imporditava terase, tsemendi, alumiiniumi, väetised ja elektrienergia, nii et see saaks maksustatud samavõrra kui kodumaal toodetud. Nii et kodumaised tootjatele ei teki ebavõrdset seisu turul. See maks peaks algama samm-sammult 2026st aastast, ja saadavast rahast kaetakse tänaste taastusrahade miljardeid. Maksu ei pruugita rakendada, kui riigis on süsinikuvähendus ette võetud.

5. Täiendavad nõuded riikidele. Tõstetakse riikide tänaseid kasvuhoonegaaside reostuse vähendamise nõudeid. Muidugi siin on karta ka riikide ja Brüsseli vahelisi hõõrumisi. Suured riigid vähendavad rohkem, näiteks Saksamaa peab 2005. aastaga võrreldes vähendama transpordi, ehitiste, põllumajanduse ja prügikäitluse heitmeid 50%, teiste riikide nõuded on madalamad.

6. Taastuvkütused. Ilma tuule, päikese ja teiste puhaste elektriallikateta rohelist diili ei saa ette kujutada. Eelnev 32% taastuvelektri nõue tõsteti 40% peale. Täna on see 20%, seega tuleb kõvasti pingutada. Loomulikult pole ka 40% piisav, ja elekter peab olema 100% saastevaba, muidu kliimaneutraalsust ei saavuta.

7. Hoonete renoveerimine. Hooned nõuavad 40% EL energiast ja seda tuleb vähendada. Avalikest ehitistest tuleb 3% renoveerida igal aastal kõrgemate säästmisnormide järgi. Murekoht: kust võetakse selleks raha?

8. Reostava energia maksud. Täna maksustatakse elektritootmist ja kütuseid mahu pealt, aga see on plaanis muuta saastepõhiseks – suurem saastaja maksab enam. Puhtalt toodetud elekter võiks olla maksuvaba või isegi negatiivse maksuga.

9. Lennundus ja laevandus. Lennukütus pole täna piisavalt maksustatud ja kõik lennujaamad peavad olema võimelised pakkuma jätkusuutlikke kütuseid alternatiiviks. Vastavad nn e-kütused, mida saab kasutada olemasolevates lennukites on põhimõtteliselt olemas, lihtsalt need maksavad mitu korda enam tavakütusest. Laevandus on veel keerukam, sest ei toimu valdavalt EL territooriumil: laevad mis sageli on registreeritud mujal vaid laevad siin kaupa. Eesmärk on maksustada EL sadamate vaheline liikluse saaste ja pool EL ning muude riikide vahelisest laevandusest. Riskiks on siin, et osapooled võivad liialt liikuda mitte-jätkusuutlikele biokütustele, mis ei ole tegelikult jätkusuutlikud sest saastavad pigem veel enam kui fossiilkütused ja samas kulutavad ka väärtuslikke loodusressursse. Liikuda on vaja tõeliselt puhastele kütustele ja tehnoloogiatele, see aga on kallis.

10. Metsade kasutamine. EL metsad ja märgaalad peavad siduma 7% aasta heitmetest, ja see on meie ainus tehnoloogia kasvuhoonegaaside kogumiseks atmosfäärist. Plaan on istutada 3 miljardit puud ja toetada põllupidajaid süsinikku siduvatele tegevuste juures. Näiteks lageraiepõhise “uuenduse” juurest liikuda püsimetsandusse.

Loe täistekst siit.

Kokkuvõte, allikas

PM: Tarmo Soomere: rohepööre kui teaduse ja tehnoloogia arendamise küsimus

Jaak — Sat, 24 Apr 2021 09:02:00 +0000

Kõige olulisem punkt tänases Postimehe AK pikas loos akadeemik Tarmo Soomerega näib olevat, et tuleviku energeetikas on õigupoolest vaid üks oluline lahendamata probleem: energia salvestamine. Ja seda ei saa lahendada muu kui teadus ning tehnoloogia arendus. Õnneks selle valdkonnaga tegeletakse ka Eestis – näiteks nii Cleveronis kui Tartu Ülikooli juures Enn Lusti töörühmas.

Täpsemalt on rohepöördeks vajalik (1) tagada varustuskindlus ja energiajulgeolek, nii et (2) energia tootmine oleks keskkonnahoidlik ja jätkusuutlik ja et (3) energia hind oleks selline, mida tarbijad suudavad maksta.

Meie kliima on selline, et äärmuslikud tuulevaiksed perioodid talvel võivad kesta kuni kolm nädalat. Õnnetuseks kattuvad need üsna palju samasugustega kogu Põhja-Euroopa piirkonnas. Seetõttu oleme silmitsi uue ülesandega: energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamiseks vajame salvestuskomplekse, mille mahutavus oleks 5–10 protsenti kogu aastas tarbitavast elektri hulgast

Mõni salvestus nagu Paldiski Energiasalv on suhteliselt lihtne tehnoloogiliselt, ka seda on kindlasti vaja, aga sellest kaugeltki meile ei piisa. Võrdluseks: Paldiski plaanitav maht on 6 GWh, samas Soomere ütleb, et “vajame salvestuskomplekse, mille mahutavus oleks 5–10 protsenti kogu aastas tarbitavast elektri hulgast“, ehk siis meie tänasest (ja eeldatavalt kasvavast!) 10 TWh-st oleks salvestada vaja suurusjärgus 1 TWh. Seda on väga palju, Paldiski suudab sellest vaid 0,6%.

Omaette väärtus on siin väga huvitavad infograafid andmetega maailma ja Eesti tasemel, need leiab artiklist eraldi siit:

Kasvuhoonegaaside valdkonnad: https://public.flourish.studio/story/837753/
Energiatootmises kasutatavad kütused: https://public.flourish.studio/story/837947

Loe Postimehe täisartiklit siit (tasuline).

PM: Sutteri “rohepööre”

Jaak — Mon, 01 Mar 2021 07:28:20 +0000

Ikka ja jälle paneb mind mõtlema ja ahastama järgmine väide:

Kui paneme siin õlitootmise kinni, ei muutu maailmas sellest mitte midagi. Lihtsalt tootmine tehakse mujal ja ostame selle õli sisse.
Ando Sutter, Eesti Energia, PM 1.märts 2021

See väide on suisa kuritegelikult rumal ja vale. See on niisama täpne kui see, et kui ma ei lase endal vaktsiinisüsti teha, sest sellega ei muutu maailmas, midagi, teised levitavad haigust edasi. Muidugi teab juba koolilaps, et maailmas ei juhtu kuigi palju kui üks väga paljudest midagi paremini teeb kui teised. Aga kui seda teevad aina enamad ja lõpuks kõik, siis muutub väga palju. Mida vähem on õli tootjaid, seda väiksem on pakkumine ja seda kiiremini minnakse selle tarbimiselt üle puhtamatele alternatiividele.

Sutter kirjutab Postimehe paberlehes, et tema on teinud rohepööret rohkem kui vajagi. Digilehes on sama artikli pealkirjaks muutunud Hando Sutter: tuumajaamaga kaasneksid riigile suured kulud.

Eesti Energia mantra on endine: põlevkiviõli tootmine on rohepööre, põlevkivielektrit tuleb toota nii palju kui saab, tuumaenergeetika on kallis ja halb jne.

Lisaks võtab EE juht demonstreerida oma asjatundmatust tänapäeva tuumaenergeetikast. Mis iganes tundub konkurent ja mitte tema vana kooli rida ajavat on halb. Või siis pole siin taga muud kui hirm oma töökoha pärast? Põlevkivielekter on lihtsalt liiga kallis toota ja sealt tulenevast EE käibe kaotuse ja kahjumite ootuses on tal tõepoolest põhjust muretseda.