Tegelikult on kliimakriisi olemus üsna lihtne ja selge: liigne inimeste paisatud kasvuhoonegaaside saaste pidevalt kasvav kogus atmosfääris põhjustab kasvuhooneefekti ja temperatuuri tõusu. Kasvuhoonegaase (sealjuures, aga mitte ainult CO₂) tekitatakse ja tarbitakse muidugi ka looduslikult, aga enne inimmasinate sekkumist oli see enamvähem tasakaalus. CO₂ saaste looduslik hajumine võtab aega tuhandeid aastaid. Seega on ka lahendus selge: olemasolev liigne saaste tuleb selle tekitajatel, st inimestel ära koristada ja täiendav liigne saastamine tuleb lihtsalt lõpetada!

Mõlemad on samas ülimalt rasked ülesanded: saaste atmosfäärist ära koristamine nõuab tehnoloogilisi lahendusi, mida meil täna meil lihtsalt pole. On mitmesuguseid ideid ja prototüüpe, aga nendel on suures mahus rakendamine või liiga kõrgete kulude probleemid, reeglina need mõlemad. Ainus täna kättesaadav odav suures mahus eemaldamise viis on looduslik: fotosüntees taimedega, mida me saame positiivselt mõjutada sobivate metsade hoidmise ja lisamisega. Seega seda just peamegi tegema!

Vaatame esmalt, kust tuleb täpsemalt saaste. Tuginedes selle raamatu andmetele saame alloleva üleilmse pildi. Eestis on ajalooliselt elektritootmise saaste (jalajälg) olnud oluliselt suurem, koguni üle 80% ning terase ja plastikutootmist on meil vähe. Aga kui elektritootmine meil neutraliseerub, tekib meil mõneti sarnane pilt:

Saaste lõpetamine on samuti keeruline, sest kogu olemasolev tootmise ja tarbimise tsükkel pole varem pidanud seda arvestama: nii on suur osa sellest üles ehitatud fossiilsete kütuste põletamisele või KHG eritavatele protsessidele. Mõned ütlevad, kuna kliimamuutuste juurpõhjus on tehnoloogia (mis on kahtlemata õige), siis on loogiline lahendus juurprobleemi eemaldamine: tuleb “masinaid lõhkuda” ehk siis lõpetada kõikvõimalike tänapäevaste tehnoloogia saavutuste kasutamine, viia nii asjade kui energia tarbimine inimese kohta tööstusrevolutsiooni eelsesse aega (st kordades madalamaks kui täna), ja ka teha midagi (aga mida?) et inimkonna arv jõuaks samasse aega tagasi. mis on samuti mitu korda väiksem. Kuna vist kõik saavad aru kui ebarealistlik see on, siis jõuab selline arutelu tavaliselt kliimaskeptikasse – probleemi lahendamine on lootusetu. Aga kas ikka on?

Probleemide lahendamisele on ka teine lähenemine, nagu näiteks arstid teevad – kui sa ei saa probleemi juurpõhjust, näiteks mürki eemaldada, siis võib olla toimivaks lahenduseks (nn “tehnofix“-iks) mõni teine või isegi seesama mürk aga teises koguses. See ei tundu loogiline ja ongi mittetriviaalne: pead teadma täpselt mida sa teed, et ei muudaks asja veel halvemaks. Sageli tuleb selline tehnoloogiline lahendus mitmete katsetuste ja eksimuste hinnaga, aga lõpuks saadakse see käima. Või ei saada, garanteeritud tulemust pole kunagi. Samamoodi saab tehnoloogia loodud probleeme lahendada uute, aga õiges ehk rohelises suunas arendatud tehnoloogiatega. Keskne idee on siin, et just elektrienergiat on võimalik toota saastet tekitamata, piisavalt odavalt ja piisavalt suures koguses. Kuigi otsene elektri tootmine moodustab vaid pisut üle veerandi saastest, võib ta olla lahenduseks väga paljudele muudele valdkondadele, kus energiavajaduse või muu protsessi saaste saab asendada puhtalt toodetud elektriga – ja üllatavalt paljudes kohtades saab seda teha. Puhtaid energiaallikaid on veelgi: näiteks vesinik ja otsene maasoojus, ka neid tuleb maksimaalselt kasutada, aga need pole tehnoloogiliselt täna veel nii valmis. Õnneks arengud toimuvad seal kiiresti: uudiseid uute või täiendatud tehnoloogiate kohta leiab igal nädalal, mõned huvitavamad neist püüan postitada siia blogisse.

Kui elektrit ei saa veel kasutada, näiteks pole lennukite või ookeane ületavate kaubalaevade jaoks vastavaid vesiniku ega akupõhiseid tehnoloogiaid veel olemas, siis tuleb kasutada võimalikult puhtaid alternatiive (näiteks e-fuel, 2+ põlvkonna biokütused jms). Need tuleb teha võimalikult odavaks võrreldes tänase saastava lahendusega, ja seal saab riik aidata maksupoliitikaga. Tarbija jaoks võib see olla lühikeses plaanis ebameeldiv – kui lennufirma peab ostma kallima e-fuel-i, siis ei saa me enam 10€ piletitega lõunamaale, vaid kas ostame oluliselt kallima lennupileti või valime elektriga sõitva kiirrongi alternatiiviks. Kiirrongitee Eestisse tuleks muidugi selle eeldusena esmalt valmis ehitada.

Alloleval joonisel on toodud kliimaproleemi peamised lahendused mõttepilvena. Enamus võtmesõnad peaksid olema üsna lihtsalt arusaadavad, mitmete kohta on täpsemaid artikleid ka siin blogis. Paksus kirjas on juba täna olemasolevad tehnilised lahendused või lahenduste piirkonnad – nendega tuleks tegeleda kohe esimeses järjekorras. Mõned neist on juba aktiivselt töös, aga mõned (näiteks tuumaenergeetika) on niivõrd poliitiliselt tundlik teema, et ei saa tähelepanu mida ta lahenduse osana vääriks. Kaldkirjas on toodud tehnoloogiad mis vajavad veel olulisi arendusi, isegi läbimurdeid. Ka neisse on vaja investeerida, isegi teha nii teadus- kui rakendusuuringuid. Ka neid on mitmeid, aga enamikega ollakse arendustega üsna lubavates faasides. See pakub päris palju optimismi.

Lenin kirjutas: kommunism on nõukogude võim ja kogu maa elektrifitseerimine. Nõukogude võimu me muidugi ei vaja, küll aga vajame tarka, tulevikku vaatavat ja samas demokraatlikku ning kaasavat riigijuhtimist. Poliitikud peavad tagama, et roheliseks pöördumine oleks võimalikult odav ja saastamine võimalikult kallis. Sel hetkel, kui saastevaba toode on pisutki odavam kui saastav, valivad ju kõik turuosalised rohelise kui parema ja tulevikukindla ning saastav majandus sureb väga kiirelt. Juba täna on see hinnavahe mitmetes valdkondades üllatavalt väike: roheline elektripakett Eestis on vaid mõni % kallim. Elektriauto hinnad langevad samuti jõudsalt. “Elektrifitseerimine” tuleb ette võtta otseses mõttes ja mitte vaid kogu maal, vaid kõikides valdkondades vertikaalselt: hoonete küte, transport, tootmine, taaskasutus, toidu tootmine jne jne. Puhta elektri igal ajal ja mõistliku hinnaga saadavusega on meil veel pikka aega probleeme, seega tuleb olla ka säästlik. Aga säästlikkus ei tohi põhjustada saastlikkust.

Värskelt selle aasta veebruaris ilmunud raamatu täispealkiri “Kuidas ära hoida kliimakatastroofi: olemasolevad lahendused ja mis läbimurdeid me vajame” ütleb ühe lausega üsna täpselt ära, millest raamatus on juttu. Bill Gates (või BillG nagu IT-maailm teda tunneb) pole eelkõige tuntud just kirjamehena, aga tema konkreetne, loogiline, faktidega põhjendatud ning graafikutega rikastatud ja samas lihtsalt loetav tekst on suurepärane tõenäoliselt hetkel parim ülevaade tänasest kliimaprobleemide ja vajalike lahenduste seisust ja tulevikust. Seega – kui sul on valida üks raamat kliimaprobleemidest, siis vali see #1 New York Times best seller. Julgen öelda, et see on kliimaaktivisti kohustuslik lugemisvara!

Miks nulli?

• Inimkond tekitab 51 miljardi tonni kasvuhoonegaaside, peamiselt CO₂ heitmeid aastas, ja need püsivad atmosfääris kuni 10.000 aastat, tekitadesk asvuhoone effekti. Me peame jõudma sealt null-süsinikuni (zero-carbon), seda juba 2050.ks aastaks. Muud võimalust meil pole. (“Nulli” all mõtleb ta võimalikult nullilähedast seisu, mitte matemaatilist nulli.)
• See ei ole ilmselgelt lihtne, aga see on hädavajalik:
  • Et hoida ära kliimakatastroof, peame jõudma nulli (süsinikuheitmetega)
  • Me peame rakendama kõiki olemasolevaid vahendeid, nagu päikesepaneele ja tuuleenergiat, tegema seda targemini ja kiiremini
  • Me peame looma ja rakendama uusi läbimurde tehnoloogiaid, mis lahendavad seni lahendamata probleeme
• BillG lendab endiselt eralennukiga, aga kasutab seal oluliselt kallimat biokütust, ning ta offset-ib oma pere kulutused. Aga ta ka rõhutab et (isegi tema) isikliku tarbimise piiramisel mõju oleks suhteliselt väike, palju suurema mõjuga töö poliitikate ja tehnoloogiate arendamisega, mida ise ta veab ja finantseerib ja soovitab seda ka teistel teha.
• Tehnolahendused ei ole piisavad, aga nad on vajalikud.
• Energia kasutamine on ok, senikaua kui see on toodetud süsinikuvabalt.
• Meil on palju globaalset ebaõiglust: arenenud riigid on eksportinud oma tootmise ja emissiooni vaesematesse (Euroopa Hiinasse), sellepärast näib nagu problemaatiline oleks Hiina ja EL emissioon väheneks. Samas suur osa maailmast (must Aafrika) on ikka veel väga vaene ja arenenud riigid ei tohi piirata nende võimalusi saada ka tõsta oma tervishoiu, toidu, hariduse ja üldist elutaset; mis aga nõuab täiendavat majanduse arengut ja tootmist olukorras kus kliimasõbralikkus on kättesaamatu luksus.

Halb uudis: see on tõesti väga raske ülesanne.

• Eraldi peatükk selgitab, kuidas orienteeruda kliimanumbrite statistikas, meenutab mis on kasvuhooneefekt, miks on selge et see on inimtekkeline ja milliseid aina süvenevaid probleeme kliimamuutus meile kõikidele tekitab.
• Iga kliimalahenduse kohta küsib BillG investeerimisfond viis olulist küsimust:
  • 1. Kui palju 51mrd tonnist see vähendab? Näiteks Breakthrough Energy (BillG inveseerimisfondi) miinimum “täheleapanulävi” projekti kohta on 1% (500 miljonit tonni). Võrdluseks: Eesti aastaheide on 20 miljonit tonni, samas ka kõik need mijardid tonnid tulevad koondina üksikutest tonnidest, seega ei saa öelda et Eesti heide on nii väike ja me ei pea midagi tegema ja võime teiste teiste arvelt nihverda.
  • 2. Asi pole vaid elektris, kõik viis valdkonda tuleb viia null-süsinikuni: kuidas toodame asju, energia tootmine, asjade kasvatamine (põllumajandus, metsandus), kuidas liigume ringi (transport) ja hoonete küte/jahutus
  • 3. Kui palju elektrit suudab pakutav lahendus toota: megavattides, gigavattides, kas toidab ära majapidamise või keskmise suurusega riigi?
  • 4. Kui palju pinda vajatakse (W / m² kohta) – näiteks tuulega saab toota vaid 1-2, fossiilkütus aga 500-10.000 W/m² kohta. Sellepärast peame vaatama tuuleenergia arenduseks mereparke, maismaal oleks see raiskav maakasutus.
  • 5. Kui kallis see on? Iga asi peab olema majanduslikult jõukohane, odavam kui samasugused alternatiivid ja jõukohane mitte vaid maailma rikkamateile, vaid ka vähemalt keskmikele, veel parem kui ka vaesematale
• Ta kasutab läbivalt mõistet “roheline lisatasu” (green premium) arvestusliku lisakulu kohta mis tekib kui konvensionaalne asi X (nt mingi elektri tootmine) asendada null-emissiooniga alternatiiviga.
• Meie kõikide suurim ülesanne on roheline lisatasu viia minimaalseks, veel parem kui negatiivseks, et null-süsinik oleks ka kõige odavam lahendus, ja siis viib turg juba automaatselt kõik asjad paika. Rikkad riigid on võimelised maksma ka suhteliselt kõrgeid rohelisi lisatasusid, keskmised/vaesed riigid aga mitte, kuid see peab olema ka neile jõukohane
• Asjad, mis on juba täna madala rohelise lisatasuga tuleks ellu viia kohe praegu. Meie tehnoloogiaarendus peab töötama selles suunas, et neid lisatasusid võimalikult vähendada.

Hea uudis: me suudame seda teha

• Esmane probleem on elektri tootmine (27% globaalsest heitmest). Kuna paljud tootmise, taaskasutuse, transpordi jms probleemid on tegelikult suuresti energiaprobleemid, siis on elektritootmise dekarboniseerimine keskne probleem.
• Rõhutatakse, et eesmärk peaks olema null-süsinikuga tootmine, mitte taastuvenergia kui selline. Mitmed taastuvenergia lahendused ei ole paraku null-süsinikuga, nagu biokütused, eriti esimese põlvkonna omad on ikka väga problemaatilised.
• Tuule ja päikesenergiat tuleks arendada ja toota palju rohkem kui seda tehakse praegu, asendades fossiilkütuste abil tootmist. Samas nende puhul on samas lahendamata katkendlikkuse probleem. Kahjuks majanduslikult põhjendatavaid kogu võrgu tasemel salvestuslahendusi täna ei ole ja pole kindel millal need saavad kättesaadavaks.
• Tuumaenergia on väiksema keskkonnajalajäljega elektri tootmise lahendus energiaühiku kohta. Samas sellega elektri koguvajadust kogu maailmas katta ei saa, on vaja aktiivselt arendada ja ehitada ka teisi nullsüsinikuga elektritootmise lahendusi.
• Igal aastal sureb söetootmises enam inimesi kui tuumaõnnetustes on hukkunud kogu ajaloo jooksul.
• Kujutame ette, et ühel päeval tulevad inimesed kokku ja otsustavad ära keelata autod: need on ohtlikud, nad tapavad inimesi. Me ei tee seda, selleasemel me innoveerime et teha autotransport kogu aeg ohutumaks, me kasutame turvapatju ja -rihmu, me loome paremaid materjale ja disaine, me paigaldame lisakaameraid et vältida jalakäijatele otsasõitu, me teeme teede ja tänavate taristut paremaks ja ohutumaks. Tuumaenergia tapab võrreldamatult vähem inimesi kui autod. Ja ka suurusjärk vähem kui mistahes fossiilkütuste tootmine. Isegi vähem kui taastuvenergia lahendused.
• Hüdroenergia jaoks tammide ehitus võib olla 100 aasta jooksul suurem saaste teke kui söeelektrijaamal, üleujutusest tekkiva metaani tõttu.
• Fossiilsete kütuste niivõrd laialdase kasutuse põhjus on nende odavus, mis tuleneb sellest, et me ei maksa tekitavate negatiivsete välismõjude eest.
• Äramärkimist saab BillG enda firma TerraPower, kes arendab järgmise põlvkonna moodulreaktoreid, mis toimivad traveling wave) lahendusel, suudavad kasutada teiste tuumajaamade jäätmeid kütusena ning kasutada sulasoolade põhist salvestust. Aga kui keegi arvab et see raamat on tema ettevõtete promotekst, siis ta küll eksib, pigem tal on lihtsalt võimalus investeerida ettevõtmistesse millesse ta ka usub. Raamatus on mitmest roheettevõttest juttu, kuhu ta pani raha aga mis ikkagi välja ei vedanud.
• Ka tuumaenergia vajab salvestuslahendust, et tekitada võimalus juhtida koormust ja vältida mõttetut konkurentsi tuule ja päikeseenergiaga, ja mitmetes disainides (nagu TerraPower-is) on see sisse ehitatud.
• Tehakse ülevaade ka teistest nullsüsiniku heitmega elektritootmise võimalustest: hüdro, nuclear fusion ja geotermaalne tootmine. Samuti peamistest saadaolevatest ning loodetavatest salvestusmeetoditest: patareid, pump-hüdro, termaalne ja odav vesinik.
• Tuuakse välja süsiniku kogumise (punktkogumine ja otsene atmosfäärist kogumine) probleemid (peamine: kõrge kulu) samas tõesti asendamatute heitmete puhul tuleb ka seda rakendada.
• Mainitakse energiasäästu võimalusi (mis on väga piiratud, sest väga suur osa maailmast pole veel energiat kättegi saama hakanud – aga ta hakkab ja peab hakkama) ja juhitava tarbimise vajadus.
• Asjade tootmise probleemide juures tuleb leida viisid kuidas heitmevabalt eelkõige tsementi (betooni – olulisima ehitusmaterjali jaoks) ning terast toota. Plastikud on palju väiksemad probleemid võrreldes nende kahega.
• Tootmises tuleb arvestada kolme saasteallikaga: 1. elektri tootmine tehase käitluseks 2. soojusenergia mis on vajalik protsessi toimimiseks (näiteks terase sulatus: nii kõrgeid temperatuure on väga keeruline saada elektrist) ja 3. mitmed protsessid oma olemuse tõttu eraldavad keemiliselt CO₂ jt kasvuhoonegaase: näiteks tsemendi tootmise keemiline protsess on selline. Kõikidele nendele probleemidele on vaja lahendusi. Tootmises võib olla vajalik süsiniku kogumise (Carbon Capture) rakendus, kui muid lahendusi pole.
• Põllumajanduse ja metsanduse suurimad heitmeprobleemid on veisekasvatus (metaan!) ja väetised. Lahenduse üks suund on kunstlik liha (nt Beyond Meat ja Impossible Foods) kuhu BillG on ka investeerinud. Või vähemalt väiksema keskkonnajalajäljega loomi – näiteks kana on kordades efektiivsem kui siga. Väetiseprobleemi loodetakse vähendada nende efektiivsema kasutusega ning tehnilise edasiarendusega.
• Puude istutamisega üksi ei saa kliimaprobleemist jagu: et vaid USA heitmed siduda puudese tuleks uut metsa istutada täis umbes pool kogu maailma maismaast. Metsade hävitamine (deforestation) peab lõppema.
• Transpordi mõnes osas on nullheitmega lahendusi juba olemas – eraautode elektrifitseerimine on lükatud hooga käima, ja isegi roheline lisakulu pole seal väga kosmiline. On juba linnu, mille ühistransport on 100% elektriline (Shenzhen näide). Samas akulahendus ei tööta raskevedudes, kaubatranspordil ei maal ega merel, ja seal tuleb kasutada muud: kas uue põlvkonna biokütuseid (st mis tõesti vaid jääkidest toodetakse, aga on umbes 2x kallimad kui tänased kütused), sünteetilisi kütuseid (electrofuels, ligi 4x kallimad kui tavakütused) või suurtes konteinerlaevades väikeseid tuumareaktoreid (need juba ammu militaarvaldkonnas kasutuses).
• Teised transpordi lahendused on teha seda vähem (käia enam jala/jalgrattaga, ja planeerida linnu ning elustiili vastavalt), kasutada sõidukite tootmisel väiksema süsinikujaljäljega lahendusi ja kasutada kütuseid efektiivsemalt. Kuid kõige mõjusam lahendus on elektrifitseerimine (esmane valik) ja alternatiivsed kütused (kui elektrifitseerida ei saa).
• Huvitaval kombel ei maini BillG siin vesinikusõidukite (fuel cell) varianti, kas ta loeb selle elektrokütuse alla või ei usu et vesiniku suured probleemid (kallis toota, säilitada jne) on liiga kulukad et see tõsine lahendus oleks.
• Hoonete soojaks (ja jahedaks) hoidmiseks saab ja tuleb nullsüsinikuni jõuda eelkõige soojuspumpade abil. [JL märkus: Külmades maades on plaanis ka tuumareaktorite jääksoojuse (see ei ole radioaktiivne!) kasutus keskkütte koostootmiseks, ja nt Helsingis on isegi ainult keskkütteks mõeldud madalatemperatuurilise reaktori projekt.]
• Rusikareegel nii tootmise, transpordi kui hoonete jaoks on sarnane: 1. elektrifitseerida kõik mis võimalik (eelduseks on loomulikult puhas elektritootmine) ja 2. mujal luua puhta kütuse lahendused.
• Rõhutatud on hoonete energiatõhususe saavutamise vajadust, näiteks on maailma tõhusaim kontorihoone Bullitt Center Seattles mis toodab 30% enam energiat kui tarbib.
• Tuleb ka adapteeruda kliimamuutustega, sest isegi kui halvim suudetakse ära hoida, siis üsna halb seis on juba käes ja kindlalt läheb see veel halvemaks. BillG muretseb arengumaade pärast, kus on tal mitmeid heategevusprojekte juba varasemast. Üheks näiteks on tal vajadus põllumajanduses arendada kiirelt välja uusi põua ja liigveekindlaid sorte. Teiseks lahendust vajavaks probleemiks on linnade elektrisüsteemid, mis vajavad olulist täiendamist kogu selle täiendava elektrikoormuse võimaldamiseks.
• Me peame valmistuma ka halvimaks: pole võimatu, et meil (st kogu maailmal) ei õnnestu piisavalt kiirelt saasteid vähendada kuigi oleme pingutanud ja oleme ka õigel teel, saabuvad kasvuhooneefekti kuumalained kiiremini ning näeme algamas kliimaprobleemidest tingitud humanitaar ning looduskatastroofe. Üheks ajutiseks hädavariandiks pakutakse geoinseneeria (geoengineering), mille all mõeldakse atmosfääri kunstlikku reostamist millegiga, mis päikeseneergiat takistaks. Me teame et põhimõtteliselt see toimib – looduslikult suurte ajalooliste vulkaanipursetega on mõnedeks aastateks vähenenud maakera temperatuur mõne kraadi võrra. Küsimus on kuidas me saaks midagi sarnast minimaalse negatiivse mõju ja riskiga, ja ikkagi vaid viimase hädavajaduse korral teha. Kõik muidugi loodavad et seda ei lähe kunagi tarvis.

Sammud, mida me saame teha nüüd

• Teine osa raamatust on sellest, mida valitsuse tasemel saaks ja peaks ära tegema: palju olulisi otsuseid.
  • Tuleb investeerida õigete valdkondade teadusarendusse.
  • Tuleb rakendada süsinikumaksud, et saastav tootmine poleks mitte vaid keskkonna, vaid meie kõigi tuleviku arvelt odavaim variant.
  • Tuleb eemaldada turutõrkeid info/motivatsiooni osas.
  • Tuleb üle vaadata ja vajadusel muuta pahatihti aegunud poliitikad – toetusskeemid, maksud, ehituse reeglid jne, kõik nullsüsiniku eesmärki silmas pidades.
  • Tuleb planeerida õiglane üleminek kaduvatest tööstusaladest. BillG kirjutab muidugi Texasest, aga Eestile veelgi olulisem küsimus.
• Üks huvitav mõte on, et oluline on vaadata eelkõige pikka plaani ja lõppeesmärki: teha õigeid samme et saada süsinikuneutraalsus 2050, mitte lasta end petta väikestest sammudeks näiteks 2030. aastaks tehtavast vaheesmärgist. Liiga väike vaheambitsion võib olla isegi kahjulik: näiteks kui ehitame gaasielektrijaamu, siis lühikeses perspektiivis saame küll heitmeid vähendada tubli 2x (võrreldes söega), aga sealt edasi see lahendus meid ei vii üldse mitte, samas on investeering jällegi tehtud. Parem tuleb investeerida tõeliselt nullheitmega tootmise tehnoloogiatesse, mis võibolla poe 2030. aastaks isegi veel valmis (seega siis veel ei näe me võitu), aga mis samas 2050. aastaks enamvähem kindlalt toimivad.
• Me ei tohi piirduda kergete ülesannetega nagu elektirautod, tuule ja päikesepargid. Me peame võtma käsile ka rasked ülesanded: elektrisalvestus, puhtad kütused, tsement, teras, väetised jne.
• Tuleb samaaegselt töötada poliitikate, tehnoloogia ja turu probleemidega. Ükski neist eraldi ei ole sageli piisav ega toimiv.
• Tuleb arendada nii vastava innovatsiooni pakkumist (konkreetselt neljakordistada teadus-arenduskulusid) kui nõudlust: riiklikud ostud, riiklikud toetused eraostudeks.
  • Riik peab töötama tihedas koostöös ettevõtetega.
  • Riik peab looma üldise tehnilise infrastruktuuri uute lahenduste jaoks, näiteks elektrivõrkude tugevdamise näitel.
  • Tuleb maksustada süsinikuheitmeid, on see siis kvootide (mis on olemasolev süsteem) või uute maksude näol.
  • Tuleb luua puhta elektri ning kütuse standardid, peab olema selge millele peab vastama on puhtalt toodetud elekter ja kütus.
  • Igal elektritootmise ettevõttel peab olema puhta elektri võimekus valikus, isegi kui see on kallim kui teised.
  • Luua puhta toote standardid – toodetel nii tööstuses kui eratarbijatele peab olema selge jalajälje määramine ja tähistus, ja nõutav puhtuse miinimumtase peab olema pidevalt tõusev.
• Raamatus tuuakse rida konkreetsete poliitikate näiteid mida valitsuse, osariigi ja kohalikul tasandil tuleks teha. [JL märkus: See on üsna USA-keskne, võibolla ka teistes suurtes riikides sarnane. Meie väikeriigis on mitmed reeglid mis USAs on linnas, lahendatud riigis keskselt. Ja mitmed isegi EL tasemel. Aga meetmed ise on kõik huvitavad ja tasuvad üle vaadata.]

Mida saan isiklikult ära teha?

• Viimane peatükk on sellest, mida me igaüks ise saaks teha, kui sa just pole poliitik või mijardärist filantroop. See ei ole vaid elektriautoga sõitmine ja vähema liha söömine. Isegi suurem mõju on kodanikuna, kes mõjutab aktiivselt (või vähemalt passiivselt valimistel) poliitikuid, ja see on oluline sest just poliitikud on need kelle otsuste mõju on oluliselt laiem kui üksikul isikul või firmal. Mõjuta poliitikuid kirjutades, helistades, osaledes koosolekutel ja küsi nendelt õigeid küsimusi. Seda nii kohalikul kui riigi tasemel. Miks mitte – kandideeri ka ise.
• Tarbijana saad saata turule ja tootjatele kahtemoodi signaale: esimesena tuleb tavaliselt pähe millegi vähem tegemine (nt liha söömine või reisimine), aga need tegelikult üsna nõrgad ja vähemmõjusad signaalid.
• Palju suurem mõju on ostu tegemisel, sest iga ost tõendab et nullheitmega toodet on kellelegi vaja, keegi on nõus maksma võimalik et pisut kallimat hinda selle eest. Kuna paljud sellised tooted on tegelikult suuresti investorite kinni makstud, siis see nende täna teenitav raha (mis võib sulle ikkagi märgatav olla) on firmale isegi vähem oluline kui ostuotsus ise. Ilma selliste signaalideta investorite ja valitsuste rahakotirauad investeeringuteks ei avane. Konkreetsemalt:
  • Vaheta oma elektripakett rohelise vastu (Eestis on see muide täna veel vaid mõni % kallim!).
  • Vähenda oma kodu heitmeid kasutades efektiivsemat küttesüsteemi ja soojustust; see on kõikidele Eesti koduomanikele tuttav jutt niigi, aga USAs kus elekter odav asjakohane meelde tuletada.
  • Osta elektriauto – jällegi signaal on tähtsam kui see mõju, ja pealegi sa võid tõesti raha kokku hoida auto eluiga vaadates.
  • Proovi julgelt taimepõhist burgerit – see on tõesti väga sarnase maitsega ning toiteväärtusega.
• Ettevõtja (või töötajana) peavad vaatama ja julgema investeerida suurimatesse väljakutsetesse nullsüsiniku teel. Tegelikult on suuresti just nende taga vastavate tehniliste lahenduste loomine ja turule toomine. Konkreetsemalt soovitatakse:
  • seada firmasisene süsinikumaks eri osakondade vahelises arvestuses, et juhtida keskkonnasäästlike lahenduste eelistamiseni.
  • Tuleb olla varajane adopteerija: kasuta madalsüsiniku lahendusi kontori remondis. Näiteks isegi Maersk, maailma suurim laevandusfirma on oma flotilliga lubanud jõuda nullemissioonini 2050aastaks.
  • Tehke koostööd valitsuse rahastatud teadusarendusega.
• Lisapeatükis on toodud välja BillG soovitused COVID-19 majanduslikust august väljatulekuks, nii et see ei oleks naasmine vanasse, vaid juba uude, kliimateadlikku tulevikku.

Kokkuvõttes on BillG optimist: ta on näinud milliseid suuri asju inimesed on võimelised olnud ära tegema. Tehnoloogias tehakse suuri samme, kui saadakse aru et see on tõesti oluline asi.

Aga see raamat sisaldab ka palju muud, simaringi avardavaid näiteid ja paralleelse BillG filantroobitegevusest, võitlusest malaariaga, isegi Microsofti asutamisest koos Paul Alleniga. Samas jäädakse heas mõttes populaarteaduslikuks, vältides minekut tüütutesse detailidesse. Lisades on samas olemas detailsemad viited andmete allikatele, kust saab edasi uurida ja kontrollida tema väiteid. Nii et soovitan veelkord see raamat osta või laenutada. Kui muidu tõesti ei saa, siis nõudis üllatavalt vähe guugeldamist, et leida tasuta epub/pdf allalaadimiseks.

• Osta Krisost – odavam, aga mul läks praktiliselt kuu aega.
• Osta Amazonist – pisut kallim koos saatmisega, aga sealt olen saanud raamatuid kätte samal nädalal. Ka saksa, prantsuse või hispaania keeles
• Nõua Rahvaraamatust ja Apollost, et nad telliks riiulile – näib, et nad tellivad ka netitellimuse puhul kusagilt kaugelt ja saabub kuu aega.
• Meeldetuletus endale: soovita eestikeelset tõlget oma lemmikkirjastuselt. Muide katalaani keeles juba on!

Mis oleks, kui oleks avalikult olemas kõikidele kättesaadav universiaalse moodulreaktori disain, mis on korralikult kontrollitud ning isegi ametlikult sertifitseeritud? Mille komponente saaksid omavahel konkureerides tarnida mitmed erinevad tootjad ja mille ohutusinsenerid saaksid igas riigis selgeks õppida sama lihtsalt nagu auto hoolduse. Tuumareaktorid oma põhimõttelt ei ole palju keerukamad kui tänapäeva auto, või mistahes keskmine tööstustehas. Lihtsalt ohutuskontroll peab olema põhjalikum ning materjali kulub ehituseks rohkem. Ja loomulikult on vaja leida toimiv lahendus jäätmetele.

USAs asuv Energy Impact Center ongi teinud sellise disaini nimega Open 100, ja selle looja tutvustab seda videos. Nende projekt on saanud ka investoritelt tuge ja nende kodulehelt leiab juba hulga tehnilist infot. On see konkreetne projekt jätkusuutlik ning kas see suudab viia tõesti ehitatavate lahendusteni näitab aeg. Mina hoian pöialt.

Video allikas: Fermi konverents 2021

Loe edasi lugu LHV uudisportaalist.

Küll aga tuleb hoida tagasi Amazonist (ja kust iganes mujalt) füüsiliste kaupade ostmisega, sest nende tootmise ja tarbimise süsinikujalajälge Jeff Bezos kindlasti ei garanteeri.

Loe kogu lugu: https://leht.postimees.ee/7190527/tehnoloogiahiiud-voistlevad-roheliseks-saamise-nimel